Olavi Pihlamägi: "Moskva olümpiamängud lõid ENSV popmuusika vahtu ja seebimullidest said tähed." (16)

"Toonased muusikavideod ja telefilmid olid väga hästi tehtud, katsu praegu midagi sellist vastu panna," ütleb laulja Anne Veski, et 1980. aastatel toodetud muusikafilmid ja -videod olid klass omaette.

Veskile on toonasest ajast kõige kallim telefilm "Laulud lumes", mille peategelasteks olid tema kõrval Mait Maltis ja ansambel Vitamiin. Lumes lauldud lood said telefilmiks aastal 1981.

"Sel ajal hakati tegema telefilme Eesti Televisiooni või Kesktelevisiooni tellimusel ja need olid absoluutselt hästi tehtud," meenutab Veski, et esiotsa ei sündinud ENSVs mitte üksikuid muusikavideod, vaid tehti pikki muusikafilme.

"Minu jaoks oli esimene "Laulud lumes".

Kui nüüd seda vaadata, siis on seal iga lugu omaette muusikavideo. See telefilm sai tehtud Lõuna-Eestis talvisel ajal. Selles ongi ime, et kogu film tehti looduses. Lugu "Veel" filmiti näiteks talvemajakeses ja lõpuks oli kasukaga Veski lumel. "Laulud lumes" on superfilm, see oli mu esimene ja ilmselt seetõttu ka kõige rohkem südamesse jäänud."

Laulja ütleb, et toona tehti selliseid suurvorme puhtast entusiasmist. Keegi lisaraha ei saanud. "Artist teeb ju kõike rõõmust ning siis pole tunda ka mingit raskust," mõtiskleb Veski.

"Kõigi artistide elu algab ju sellest, et tahad lihtsalt teha. Nõukogude ajal ei rääkinud keegi rahast ega teinud keegi ka muusikat raha pärast. Seda ei tehtagi raha pärast, seda tehakse südamest. Ning suur aitäh ETV-le ja režissöör Leo Karpinile, kes toona neid videofilme tegid, sest tulemus on ju väga hea. Tagantjärele – suur aitäh!"

Kõrge lend ja "Eilne päev"

Veski tähelend ei alanud mõistagi muusikafilmiga "Laulud lumes", vaid aastal 1977, kui ta võitis ETV lauluvõistlusel "Kaks takti ette" esimese koha. Aasta hiljem sai temast ansambli Mobile solist ja algasid külaliskontserdid mööda NLi. Aastatel 1979–80 täiendas ta end Eesti Filharmoonia estraadistuudios ja liitus ansambliga Vitamiin. Ning siis tuli ka lugu "Roosiaia kuninganna", mis tõusis hitistaatusesse.

1982. aastal sai Veski kolmandat korda järjest Eesti parima naisartisti kuldplaadi. Plaadifirma Melodija andis samal aastal välja tema sooloalbumi. 1984. aasta september oli Veskile tähtis aeg. Tol aastal võitis ta Poolas Sopotis peetud rahvusvahelisel lauluvõistlusel I auhinna ja Poola laulu parima esituse preemia. Samal aastal anti Veskile ENSV teenelise kunstniku aunimetus.

Sel ajal oli ta repertuaari jõudnud Igor Saruhanovi lugu "Eilne päev", mis sai tiibade alla tuult juurde tänu ENSVs vändatud muusikafilmile. Praeguseks ei möödu Veskil naljalt ühtegi kontserti Eestis ega ka Venemaal, kui ta ei esitaks hitti "Позади крутой поворот" ehk "Eilne päev".

"1980. aastatel oli igal liiduvabariigil oma staar," kõneles Vene mänedžer Ivan Ilitšev ETV saates "Raudse eesriide jumalused".

"Igal liiduvabariigil: Kasahstanil, Ukrainal, Moldoval, Eestil, Lätil oli oma rahvuslik estraadistaar või ka mitu. Anne oli üks silmapaistvam Eesti estraadi esindajaid."

Ka muusikaekspert Olavi Pihlamägi arvas samas saates, et "Eilne päev" on Veski kõige suurem hitt, millest ei saa üle, ümber ega mööda: "Ei ole ta Venemaal ühtegi kontserti teinud, kui ta poleks seda ilmselt laulnud, ja ka Eestis. Ma olen tema kontsertidel käinud, no rahvas lihtsalt karjub: "Eilne päev", "Eilne päev". Kui ta selle ära laulab, on äratundmisrõõm."

"Olümpiaregati tähed" ja "Kutsuv tuluke"

Veski ütleb tagasihoidlikult, et ju selles 1980. aastatel sündinud loos midagi on. "See on lugu, mis sai populaarseks nii eesti kui vene keeles – ju seal on siis selline sõnum, mis kõigile igal ajal, igal ajastul midagi ütleb. Ja mida lihtsamalt jääb tekst inimestele meelde, seda parem," lausub ta.

"Videopildis läks see ka kõigile peale, lihtne tekst, mis räägib elust enesest ja mida saadab pildirida. Selles videos oli kõik olemas, mis inimestele meeldib – meri, päike, tuul ja meie. See kõik sattus ühel hetkel lihtsalt kokku."

Kuid Veski polnud ainus ENSV täht, keda NLis kui jumalannat kummardati. ENSV popmuusika oli 1980. aastatel sellisel tõusuteel, mida hiljem pole nähtud. NLis tuuritasid ENSV parimad pojad ja tütred, eesotsas Jaak Joala, Tõnis Mägi ja Anne Veskiga.

Põhjuseks, miks ENSV popmuusika 1980. aastatel tohutu tõusuga esines ja ülejäänud NLi 14 liiduvabariigile silmad ette andis, nimetab muusika­ekspert Olavi Pihlamägi Moskva olümpiamänge. "Kogu aeg me nimetame Moskva olümpiamänge punasteks, aga tegelikult andsid need meile suure tõuke: Moskva olümpiamängud lõid ENSV popmuusika vahtu ja seebimullidest said tähed," sõnab ta.

"1980. aastal sai valmis Tallinna linnahall, mis andis võimaluse kutsuda siia suuri staare – seni Eestis sellist kontserdilava ei olnud. Näiteks Alla Pugatšova tõi Tallinna Rootsi trio The Herrey’s. Tulid teisedki välismaa tähed, sest olümpia oli nii tugev märk, et huvi meie vastu tõusis."

Ning juba 1979. aastal tegi Leo Karpin telefilmi "Olümpiaregati tähed", kus astusid üles 31. Balti regati ajal Tallinnas viibinud estraadikuulsused: Maryla Rodowicz, Panaiot Panaiotov, Igor Ivanov, Sofia Rotaru, lvica Zerfezi, Roza Rõmbajeva, Klari Katona ja Jaak Joala. Peale selle tantsijad Svetlana Kvaša ja Valentin Manohhin. Aasta hiljem tegi Karpin juba teist korda pearežissöörina üleliidulist tele-show’d "Kutsuv tuluke".

Uksed olid lahti. "Karpin ei jätnud ühtki võimalust kasutamata, kui oli vaja meie artiste esindada sellessamas "Kutsuvas tulukeses". See andis tõuget rohkem pingutada ja katsetada," hindab Pihlamägi.

"Kõik tahtsid Venemaa turule, sest sealt tuli rohkem kuulsust. Kui sa juba Kesktelevisiooni pääsesid, olid tegija." Peale Karpini uhtsid muusikavideoid, mis NLi vaatajaid oma lääneliku joonega köitsid, teha ka Raivo Suviste, Toivo Köster ja Elmo Lööve. Esimeseks videopioneeriks nimetab Pihlamägi aga hoopis ärimees Viktor Siilatsit, kellega koos sai Tallinna polütehnilise instituudi peamaja juures kaks lugu tehtud.

"Kõik need muusikavideod, mida ENSVs tehti, olid igal juhul väga head," ütleb Pihlamägi ja puhkeb naerma: "Teised vaatasid ENSV videoid, aga meie vaatasime Soome televisiooni. Eks ju sealt snitti võetigi."

Tõnis Erilaid: mehed ja bändid olid populaarsemad kui naised

"Kui ütlen, et Rock Hotel, teen liiga Vitamiinile. Kui ütlen, et Vitamiin, teen liiga Ultima Thulele. Ütlen Ultima Thule, teen liiga Fixile või mõnele teisele," otsib 1980. aastate raadiosaate juht Tõnis Erilaid vastust küsimusele, millist artisti või bändi toona enim raadiosaates "Soovid, soovid, soovid…" kuulda taheti.

"Kindlasti oli lõpuajal popp Propeller, mis küll varsti ära keelati. Ja oli ju ka Mahavok. Singer Vinger. Samuti peab silmas pidama seda, et kuivõrd Eesti musa mängiti ka teistes saadetes, mõnevõrra ETVs, siis keskendusid soovidele tulnud kirjad ikka peamiselt välismaisele musale, mille peaaegu ainuke kanal "Soovid, soovid, soovid…" oli."

Soovikirju tuli saatele lademes. "Mõni päev oli paksem pakk – silma järgi 6–7 sentimeetrit, mõni päev kolm kõhna postkaarti," meenutab Erilaid.

"Iga aasta lõpul sai kirjadest täis suur paberkott – sama suur nagu tänapäeval need mustad kotid, kuhu sügiseti lehti kogutakse."

Tollastel raadiokuulajatel olid kodumaisegi muusika asjus väga selged eelistused. "Tuleb märkida, et mehed ja bändid olid tol ajal populaarsemad kui naised," teab Erilaid. "Anne Veski koos Vitamiiniga oli popp, Veski üksi ka, kindlasti rohkem kui Marju Länik. Mõned aastad sai "Soovid, soovid, soovid…" jagada Kuldplaate kõige nõutumatele esinejatele.

Traditsiooniliselt olid võitjad Ivo Linna, Rock Hotel ja Anne Veski harva erandiga, ka Urmas Alender, väga mõjuv isiksus ja kenade juustega. Popid olid ka Gunnar Graps ja vanaemalaulik Tarmo Pihlap."

1980. aastatel said Erilaiu sõnul staarid neist artistidest, kes rohkem teles olid ja kontserte andsid. "Üllatavalt oli tähtede seas ka ansambel Suveniir, kes näiteks teles üsna harva, kui üldse oli," kõneleb ta.

"Ja laul, mis hitiks sai, pidi ka muidugi olema. Mis lauljate häälesse puutub, siis päris popid olid ju tol ajal ka nood tüübid, kes minu arvates üldse lauda ei mõika – jätan nimed nimetamata, et kedagi ei solvaks –, ja üllatavalt vähepopulaarne oli Silvi Vrait, kes häälelt kõiki üle lõi. Nii on ju ka tänapäeval, kus Bieber mõne tõeliselt andeka mängides üle lööb."

Ajakirjata Noorus läbi ei saanud

ENSV noorteajakiri Noorus ilmus alates novembrist 1946 ühtekokku 51 aastat, sellest aastatel 1946 ning 1956–1997 Nooruse nime all. Vahepeal, aastatel 1947–1956, ilmus see Stalinliku Nooruse nime all.

Nooruse ajaloo kõige suuremad tiraažid olid aastatel 1980–1990, ulatudes kuus 120 000 eksemplarini, mõnikord ka 129 000. Suurem tiraaž oli ajakirjadest ainult Nõukogude Naisel.

Noorus oli 1980. aastatel ajakiri, milleta läbi ei saanud. Seal ilmus nii plaadi­arvustusi kui ka ansamblite tutvustusi. Kõnelemata sellest, et reeglina oli ajakirja tagakaas kui väike poster – ilupildid kõige kuumematest kohaliku popmuusika persoonidest. Ning see oli juba omaette valuuta.