Näosaate tantsijad: venitatud lihas ei ole vigastus (19)

koreograafia õppimine aega võtab, oleneb täiesti videost. Eelmisel aastal tegime Janet Jacksonit ja siis vaatasime üht kohta videos umbes 20 korda üle," ütleb tantsutrupi liige Argo Liik.

Tantsutrupi, kuhu kuulub alaliselt kuus inimest – Siim Kingu, Kardo Kukk, Argo Liik, Kristel Sööl, Diana Varik ja Liina Lehis –, ülesandeks on ära õppida kõik tantsunumbrid ning vajadusel markeerida ka bändiliikmeid. "Vahel, kui on tarvis, võetakse juurde üks preili või kutt," ütleb Kristel.

Kui aga korraga tuleb ette valmistuda veel mitmeks saateks, kisub ikka pingeliseks küll. "Aga ju nad näevad, et me oleme kõigega hakkama saanud ja panevad pidevalt tampi juurde," muigab Diana ja ütleb, et tantsija elu ongi selline.

"Lõpuks harjud sellega ära ja tekib rutiin," sõnab Argo ja Diana lisab, et kui selline pinge pidevalt peal on, siis ei pane enam isegi valutavaid lihaseid tähele.

Kui saates osalejad on endale loosinud kehastatavad rollid ja välja valinud lood, mida nad esitada tahavad, hakkab tantsijate töö. "Kõigepealt õpime ära koreograafilised numbrid," ütleb Argo ja Kristel täiendab teda: "Esimesena teeme kõige raskemad, mida on rohkem harjutada vaja."

Seda, et tantsuõpetaja neile kõik ette näitaks, ei ole ja tantsijad teevad peaaegu kogu töö ise ära. "Jagame end gruppideks ja igaüks saab video, mille pealt liigutused ära õpib ja teistele õpetab," lausub Diana.

"Kolmekesi ühe video õppimine on mõttetu ajaraisk."

Vahel juhtub ka nii, et videos, mille järgi etteaste tehakse, ei olegi koreograafiat ja siis tuleb tantsijatel endil see välja mõelda. Argo, Diana ja Kristel kinnitavad kui ühest suust, et samme saab ohtralt õpitud ka kodus. "Päris tihti juhtub nii, et enne proovi jooksed kodus pesu väel ringi, pakid asju ja samal ajal vaatad peeglist veel videot ja õpid," ütleb Diana.

Muide, videote peeglist vaatamine on tantsijatel väljakujunenud nipp, kuidas kõik sammud õige jalaga ära õppida – tantsitakse siis ju justkui samas suunas kui videos.

Ükski number ei saa olla tantsijale liiga raske

See, kui palju ühele numbrile aega kulutatakse, on väga suhteline. Näiteks möödunud hooajal tuli tantsijatel Janet Jacksoni tantsuks üht liigutust videolt 20 korda üle vaadata, et seda täiesti täpselt järele teha. "Me ei taha laval mingit jama teha. Olgugi et oleme seal kaks minutit ja 90% inimestest isegi ei vaata, kui täpselt me teeme. Samas teinekord teed ühe väikese asja valesti ja kohe hakatakse nokkima," räägib Argo.

Ka ei ole sellist võimalust, et kui artist valib endale mingi koreograafiliselt keerulise loo, siis tantsijad ütlevad, et nemad ei saa hakkama. Näiteks võiks tuua tänavusest hooajast Liis Lemsalu kehastatud Christina Aguilera: Liis valis laulu "Dirty", kus oli vägev tantsukava, kuid oleks võinud ka võtta mõne loo, kus laval lihtsalt seistes laulda. "Artist on ikka boss. Sellist variantigi pole, et meie ütleme, et liiga raske number on," sõnab Diana.

Vahel peavad tantsijad ise tuure maha võtma, kui artistil laulmine ja tantsimine korraga keeruliseks kisub. "Me mugandame kavasid pigem artisti pärast, aga tantsija peale selles osas väga ei mõelda – meie peame asja ära tegema," tunnistab Kristel.

Trennisaalis ollakse tavaliselt minimaalselt neli tundi, salvestuspäevad võivad venida aga lausa üheksatunnisteks. Kas tantsijatel raskeks ei lähe? "See ongi hea väljakutse. Kui oleks lihtne, siis oleks igav," naerab Argo.

"Koreograafia õppimine ja jooniste paika panemine võtab kõige rohkem aega. Harjutamine läheb juba libedamalt," räägib Kristel.

Nende sõnul on neljatunnine trenn täiesti normaalne, kui vaid kaks tundi tantsusaalis olla, siis ei olegi see nagu õige päev. "Me oleme selles rutiinis kogu aeg sees ja siis ei saa aru. Mul on iga päev trenn 5–6 tundi," ütleb Argo.

"Meil on raske hinnata, kui raske see tegelikult on. Kui pidevalt niimoodi treenid, on neli tundi normaalne. Aga kui istud päev otsa kontoris ja siis vehid sama kaua Aguilerat teha, nii et higi lendab, on muidugi raske."

Kõige raskemad on avanumbrid

Paljude inimeste jaoks on tantsija elukutse justkui mitte millegi tegemine. "Kui mõnele rääkida, et jooksed päevatöölt trenni, siis salvestusele ja nii mitu päeva järjest, siis küsitakse imestunult, et kuidas me jõuame, kuigi endale tundub see normaalne," lausub Diana ja Kristel lisab: "Teised aga arvavad, et me justkui ei teegi midagi. Siis tahaks öelda, et teen ikka küll. Meie töös saavad ju kokku nii ajutöö kui ka füüsiline pool."

Muidugi, kui tantsijaid laval vaadata, siis tundubki, et neil tuleb kõik mängleva kergusega ja mis see siis ära ole ühel tugeval mehel õbluke näitsik õlale tõsta või ringi keerutada. Tegelikkuses on aga partnerite omavaheline koostöö ja tehnika valdamine väga oluline. Selleks, et naist tõsta, ei piisa vaid jõusaalis lihaste pumpamisest, samuti ei pea naine olema sulgkerge. "Tantsija oskab ennast kergemaks teha. Sa ei peagi vähe kaaluma, aga pead oskama ennast hoida," tõdeb Diana.

Argo nõustub. "Ma tean kutte, kes on väga suured, aga ei tõsta ühtegi tüdrukut ära, sest kuskilt on ikka ebamugav. Vahel aga on lihtsam partner toore jõuga ära tõsta, kui ta ei valda tehnikat."

Diana ütleb, et vaatab tihti Argot imetlusega, sest laval näeb kõik imekerge ja lihtne välja, kuid lava taha jõudes hingeldab ta nii, et ei saa sõnagi suust. "Kui Argo juba hingeldab, siis oleks meie Kristeliga ammu surnud," naerab ta.

"Kõige keerulisem on teha avanumbreid, sest kõik kolm hooaega on kasutuses seesama 30sekundiline muusikalõik ja me peame iga kord sinna tegema uue koreograafia," ütleb Diana.

Samuti tahavad tantsijad iga kord ka lavastuslikus mõttes millegi uuega välja tulla – kehastuda kas kankaanitantsijateks või koolipoisteks ja -tüdrukuteks. Üks keeruline number on olnud ka Mart Müürisepa esitatud Caater, kus taustajõududel tuli pähe panna gaasimaskid ja riietuda tunkedesse. "Neis maskides ei olnud reaalselt lihtsalt võimalik hingata. Õhku ei tule läbi ja sa pead veel ringi ka hüppama," meenutab Argo.

"Ma küsisin tunkede omanikelt pärast, et kuidas neil kostüümides oli ja nad ütlesid, et eks see paras kaalulangetusprotsess oligi," naerab Diana.

Saate plaan näeb ette, et iga etteaste tehakse läbi ja saadakse purki ühekorraga. "Sellist variantigi ei ole, et mõne tantsija pärast tuleb asi uuesti teha," ütleb Diana.

"Ma olen mõelnud, et kui mul midagi sassi peaks minema, siis ma lihtsalt kukun maha ja hakkan tõmblema, et äkki siis lubatakse uuesti teha," naerab ta.

Kristel ütleb, et kord lubati neil avalugu uuesti teha, sest Olav Osolini sünnipäeva puhul pidid nad tantsima lilledega, mis tuli numbri lõpus talle viia. "Mina ja Liina lõhkusime lilled ära ja siis tehti esimest korda avalugu uuesti. Kui oleks kuskilt alla kukkunud või midagi, oleks see šõu osa olnud."

Enamasti lähevad numbrid kordamisele siiski tehniliste viperuste tõttu.

Venitatud lihas või väänatud jalg vigastuse nime ei vääri

"Kergemaid vigastusi tuleb ikka ette, näiteks lööd kuskile põlve ära – need on meil kogu aeg sinised. Näiteks Luisaga "Zombiet" tehes ei võtnud ma kuni päris etteasteni põlvekaitsmeid ära. Nii, kui võtsin, olid kohe sinised ka," räägib Diana, et väiksemaid vigastusi tuleb neil ikka ette. Kristel lisab, et Mardi kehastatud Nancy Sinatra oli üks kergemaid etteasteid, kuid kuna palju tuli põrandal rullida, siis olid kõik kondised kohad – puusad, ribid ja küünarnukid – ikka marraskil.

"Viliko tegi ühe rullimise põrandal ja tuli küsima, et kas meil on ka puusad valusad," naerab ta.

Tegelikult ei ole äravenitatud lihas või väänatud jalg Kristeli, Diana ja Argo sõnul üldse vigastuse tiitlit väärtki. "Meie jaoks on vigastus see, kui sul on kips ja oled mängust väljas," ütleb Argo.

Diana meenutab, et ärkas ühel esmaspäevahommikul üles ja tal jalg lihtsalt ei liikunud. "Salvestuseni oli nädal aega. Ma võtsin dressipükstest kinni, tõstsin jala autost välja ja lohistasin trennis jalga järel," räägib Diana, et selline asi neid treeningust eemal ei hoia.

Ja ega laval adrenaliiniga ju nagunii valu ei tunne. "Üks tantsija sai avanumbri tõstega sellise närvipõletiku, et ei saanud hingatagi. Aga teed ikka oma esinemise ära ja nutad pärast, lavalt maha tulles."

Ja hoidku taevas selle eest, kui kedagi peaks salvestuse hommikul tabama kõhugripp. "Siis, ma usun, turgutatakse sind lihtsalt kiirabis üles ja teed oma asja ikka ära," ütleb Kristel.

Õnneks nii ekstreemseid meetodeid seni näosaates kasutusele võtta pole tulnud.

Riided lendavad seljast juba kulisside vahele jõudes

"Riietevahetuseks meile naljalt mingeid lisaminuteid ei anta. Eeliseks on see, kui laval on palju dekoratsioone, siis on meil natuke rohkem aega riideid vahetada," räägib Diana, et kohe, kui laval üks number läbi saab, tuleb tantsijatel kihutada lava taha, et väga vähese ajaga saada selga järgmise numbri kostüümid, pähe uus soeng või parukas ja näkku uus meik.

"Oleme küll ja veel värisevate kätega huuli värvinud, kui produtsent seisab kõrval ja kiirustab: "Lähme, lähme!"."

Kristel ütleb, et kostüüme hakatakse seljast võtma juba sel hetkel, kui kleidisaba kulisside taha kaob. "Meie abimehed, kes rekvisiite tassivad, vaatavad siis alati ilusti kõrvale," naerab ta.

"Juuksur on ka alati stardivalmis – ta korjab nii muu seas klambreid peast, kui sa alles kostüümi ära hakkad võtma."

Tüdrukud ütlevad, et vahel on nii kiire, et ka juuksurit hakkab kerge paanika valdama. "Ja kui ta närvis on, siis ta hakkab vaikselt ümisema!" lõkerdavad nad.

Selleks, et riietevahetus kiiremini ja valutumalt sujuks, tullakse üksteisele igati appi. "Poistel on väga palju vaja taustal bändiliikmeid mängida. Ühes saates oli meil tüdrukutega ainult avalugu teha ja mõtlesime, et jääme neile appi. Poistel oligi vaja teha kaheksa numbrit ja meie siis seisime lava taga asjadega valmis – poisid tulid, viskasid riided seljast, uued riided selga ja kihutasid lavale tagasi," meenutab Diana.

"Oleme tüdrukutega ka üksteise jaoks alati riiete ja meigiga valmis, et kui lavalt tuled, hüppad kostüümi ja lähed."