Saund

Kaarel Kose: "Uus räpipõlvkond teeb kõike lahedalt isemoodi!" (9)

Juhan Mellik, 16. november 2014 13:00
Suur Papa, Beebilõust ja Põhja-Tallinn.Foto: Laura Oks
Raadio 2 hiphopisaate juht ning räpiveteran lahkab kodumaiste räpparite järelkasvu aastal 2014.

"Mind ei köida odav ilulemine ja välise efekti peale mängimine. Sul võivad olla kõige lahedamad räpiriided ja laval kõige ägedamad tüdrukud, aga kui puudub sisu, siis see ei aita!" konstateerib räppar, muusik ja raadio­hääl Kaarel Kose.

Õnneks leidub tema kinnitusel tõsiselt võetavat uut hiphopmuusikat Eestis küllaga. "Enam ei ole nii, et A-Rühm, Toe Tag, Tommyboy ja Chalice ning siis tuleb tükk tühja maad," tõdeb Kose.

Samal teemal

Ta kinnitab mitu korda: uus generatsioon teeb kõike omamoodi. Nii muusikaline taust kui sõnade temaatika – mõlemad on sellised, mida Kose ehk enda lugudesse ei paneks. "Neil on teistsugune lahe lähenemine. Ning samal ajal on ikka mõned asjad, millest ma midagi ei pea. Teatud kraami vastu mul on vana kooli härrasmehena ikkagi võõristus," ütleb Kose, kes peab ennast oma sõnul ausama ja ehedama räpi austajaks.

"Aga võib-olla olen ma ajale jalgu jäänud fossiil!" muigab Kose.

Vana kooli härrasmees tähendab tema puhul pikaaegset räpipidude korraldamist ning kaasalöömist sellistes ansamblites, nagu A-Rühm ja Must Q (viimast keeldub Kose muide hiphopi alla liigitamast). Ning saatejuhirolli Raadio 2 hiphopile pühendatud saates "Linnadžungel", mis on eetris juba aastast 1995.

Milline on tema jaoks üldse hea hiphop? "Selline, mille puhul mulle tundub, et muusika on tehtud muusika pärast – sõltumata sellest, kui hästi ta võiks müüa või rahvale peale minna. Ja teiseks: kui tunnetad, et kõlab õigesti ja hästi kokku. Siis ongi hea!"

Kose seletab lahti: väga tihti pole ju sõnadel tegelikkusega mingit pistmist. Artistid räägivad tihti rahanumbritest ja miljonärielust, mida kellelgi ei ole. Või siis vanglažargoos ähvardades – kuigi (väikeste eranditega) ei tea räpimehed kinnipidamisasutustest mitte midagi. "Kuid seda tuleb võtta allegooriana. Ja ometi – mõned lood on sellele vaatamata palju ehedamad kui teised. Hiphopi puhul on väga raske defineerida just seda, mis muudab loo usutavaks."

Kuidas kommenteerib aastaid hiphopisaadet juhtinud Kaarel Kose aga Eesti räpimaailma värskemaid tulijaid?

Okym Riim ehk Meiko Umal

Okym ei ole ka ainult ühe kitsa joone peal. Kui ta paneb oma lugudesse drum’n’bass’i biiti – mida ta teeb üsna tihti –, ka siis teeb ta kogu kompotist selgelt hiphopi."

Abraham ehk Lennart Lundve

"Sõjakas! Väga palju räpilahinguid (kahe räpiartisti võistlus, kus osalejad üritavad muusika saatel räppides teineteist võimalikult tabavalt paika panna – J.M) kinni pannud, ta on väga hea lahinguräppar. Samuti on tal sõnades väga häid võrdlusi. Kuigi tegelik ja ehtne tülinorimine sellises konnatiigis nagu Eesti ja nii väikeses kommuunis nagu kohalik räpiringkond on täiesti mõttetu.

Esimene plaat oli tal tugevam kui teine, praegu on tal koos Tommyboyga Tähetarkade projekt käsil. Saab kuulda, sellest võib päris tore asi tulla!

Aeg-ajalt on Abrahami temaatika siiski selline, et võiks võib-olla katsetada natuke laiemalt."

Tommy Cash ehk Tomas Tammemets

"Hoolimata sellest, et kogu Eesti muusikameedia on vaimustusest selili, ei suuda mina seda asja hästi seedida. Juhtusin kuulama toda Raadio 2 kontsertesinemist ja tema loetud Doris Kareva luuletust ja mul oli ikka tõsiseid raskusi. Samas, temas on midagi teistmoodi ja võib-olla ma ei peagi sellest aru saama.

Metsakutsu ehk Rainer Olbri

"Kindlasti artist, kes võtab oma asja väga tõsiselt ja hingega, müts maha!

Metsakutsu on praegu Eestis kindlasti üks kõige suuremaid nimesid ja ma ei räägi ainult hiphopist, vaid üleüldse. Ma ei ütle, et ma ise ilmtingimata tahaksin tema stiili järele teha või mõistaksin tema enda sõnu kasutades "emohiphoppi". Aga tal on oma visioon ja lähenemine asjadele."

HVNS

"Noh, ilus. Selleks, et lõplikult hinnata, peaksin vist rohkem kuulama. Aga mulle tundub, et neil on veel ruumi artistidena kasvada, et oma asi lõplikult paika panna. Kontsert ei olnud samuti nii veenev.

Samas on neil minu seisukohalt üks paha viga: nad teevad sellist – kuidas nüüd ütelda – hingelist kraami. Veidi pehmevõitu minu jaoks, ma ei ole adekvaatne hindaja."

Hanf Kung

"Mulle päriselt meeldib kogu nende idee! Suur meeskond, väga head võrdlused lugudes ja ka nende kontserdid meeldivad väga. Ja üldse, kogu nende suhtumine: nad on küll uue kooli mehed, aga ei tee uue kooli räppi.

Nad lähenevad asjale niimoodi, nagu oleks võinud vabalt teha A-Rühm aastal 1998. Sarnased biidivalikud ja sarnane temaatika. Selles mõttes on nad tunduvalt klassikalisema hiphopi esindajad, kui näiteks Metsakutsu või Okym Riim."

Suur Papa ehk Uku Arop

"Praegu noortest tegijatest vast kõige kõvemate oskustega. Tema suudab sõnade, rütmide ja lausetega niimoodi mängida, et väänab neid, kuidas ise tahab. Ta on täiesti isikupärane, aga samal ajal sihuke toores – just nii, nagu hiphopis peab!

Võib-olla – kui ma tahaksin norida – on vanglažargooni natuke rohkem, kui ootaks. Aga see on tema valik artistina. Pluss teadmised sotsiaalmeediast – minusugused enam ei oska seal aktiivsed olla."

Beebilõust ehk Andrus Elbing

"Album "32 kuupi" on minu arvates üks Eesti hip­hopi klassikuid, kogu plaat on täis häid lugusid. Väga aus, robustne ja kindlasti isikupärane; räpib oma asjadest ja teeb seda veenvalt.

Tema seotus Piradose grupeeringu ja "Kultuuritolmu" festivalil toimunud skandaaliga? Ma ei ole väga viitsinud sellesse süveneda. Noh, noored mehed, liiga palju testosterooni."

Põhja-Tallinn

"Mingil varasemal hetkel oleks kindlasti olnud mõeldamatu, et Põhja-Tallinn on nii populaarne. Et nad räpivad ja teevad mingit imelikku asja. Mis kuradi värk see on? Väljenduvad küll nagu räpp, aga mind ei kõneta.

Aga ütleme parem niimoodi, et mina ei saa nendest aru. Rohkem popmuusika, hiphop on nende jaoks väljendusvahend. Kuid sellisena ilmselt hea, sest inimestele meeldib. Võib-olla olen ma selle jaoks liiga tõsimeelne kuulaja."

Kes veel mainimist väärivad?

Kaarel Kose: Pok – sel aastal kindlasti ühe parima albumi välja lasknud, neid ei saa kindlasti välja jätta. "Uperkuut" on superlüürikaga, aga jääb rohkem kolledži- ja seljakotiräpi valda. See tähendab hiphoppi, mis vähemasti tahab olla – ja parimatel juhtudel ka on – natuke intellektuaalsem. Tema sõnastusakrobaatika on aga niivõrd lahe, et kuulasin ja kuulasin veel kord üle, väga mõnus!

615: Miskipärast arvan, et neilt tartlastelt tuleb veel väga lahedaid asju. Mulle tundub, et nad on sellised huumoririkkad räpirotid – kui Toe Tagi väljendit kasutada. Mõnus pohhuistlik hiphop.

Kindlasti tuleb veel silma peal hoida Tarbijakaitse tüüpidel, kes on tegemas soolokraami, mis tõotab tulla väga põnev. Veel nimesid: Claim ja Roki, Manipulated Mindz, Maxtract, 1Teist, FantaStika ja nii edasi.

Et DVPH, 5Loops, Fast K ja Öökülm pole enam värsked näod, siis neid parem ei maini, kuigi nad teevad juba head kraami. Midagi jäi kindlasti kahe silma vahele."

Esimesed räpipeod olid Tartus ja Pärnus

"Kaheksakümnendatel tehti juba breiktantsu. Eestist pärit Vadim Naumov oli Nõukogude Liidu meister," mäletab Kaarel Kose esmaseid räppkultuuri ilminguid siinpool raudset eesriiet.

Esimesed vastava suunitlusega peod toimusid Tartus ja Pärnus, natuke varem kui pealinnas. "Pärnus oli peosari nimega "Cop Killa", need aegade hämarusse jäänud asjad olid ikka suursündmused!"

Pärnu aktivistidena mainib Kose näiteks P. Julma, MC Olli ja Mombo Sabet. Aeg oli 1990ndate keskpaik.

"Päris pidusid enne aastat 1995 oli ikka väga-väga vähe," meenutab Kose. Just sel aastal ilmus ühtlasi esimene teetähis eestikeelse räpi ajaloos – Cool D album "O’Culo".

Muusika tellimiseks olid omad kohad ja vahendajad. "Kuulus mees oli Plaadi-Taavi, kes vajalikud plaadid hankis. Ja Cool D vend Tarmo Kolsar tegeles sellega samuti."

1995 alustas tollal veel ingliskeelset muusikat teinud Toe Tag. "Paul Oja, Genka ja Revo olid sel ajal juba kõik rivis." Noored mehed said kokku, tudeerides tolleaegses Eesti-Taani ärikolledžis (nüüdne TTÜ Kõrgem majanduskool). "Ja Toe Tagil tuli välja esimene kassett "The Real Kuhnja Homophobes". See oli siiski suursündmus," heldib Kose.

Võib-olla kõige esimene pealinna räpiüritus toimus kohas nimega Rio Grande. Peale selle veel sellised kohad, nagu Bel Air, Von Krahl ja hiljem ka Hollywood – kõik pealinna klubid, kus verisulis hiphop kanda kinnitas. "Ja üks lahedamaid kohti, kus pidu tehti, oli Kastani baar, millel oli tollal geikoha kuulsus!"

Uue aastatuhande alguseks oli räppkultuur juba jõudsalt juurdunud. "2005. aastal olid aga juba väga kõvad peod, kõikides klubides mängiti põhiliselt hiphoppi ja R’n’B’d. Selles on süüdi muidugi Eminem ja Dr Dre (ühed populaarseimad ja edukaimad räppartistid maailmas – J.M)."

Samal teemal

05.08.2018
Henry Kõrvits õppis isalt, kuidas kuulsusega toime tulla
08.12.2017
VAATA KUI JULGED: ärevushäire ja psühhedeelsed ained: räppar Grinks avaldas vastuolulise duubelvideo
29.11.2017
PALJU ÕNNE! Räppar Kaarel Kose perre sündis laps!
08.01.2016
KUULA JA VAATA: selgus 2015. aasta parim Eesti muusikavideo!