Üllar Jörberg: "Olen proovinud vuntse maha ajada – aga ma olen nendeta selline lambanägu!" (27)

November on vuntsikuu. Austraalias sündinud liikumise ehk movembri (ingl "moustache" ehk "vunts" pluss november – J. M.) põhimõte on lihtne: mehed kasvatavad terve kuu vältel oma ninaaluseid karvu, juhtides sellega tähelepanu ja kogudes raha tugevama soo terviseprobleemide tarvis.

Eestiski on movember viimaste aastatega rohkelt järgijaid kogunud. Kuidas kirjeldavad vuntsikandmise taaka kogenud ja tuntud Eesti vuntsid?

Üllar Jörberg: "Eks need vuntsid üks edevuse märk ole!"

"Ma olen proovinud vuntse maha ajada küll, aga ma olen siis selline lambanägu," pihib laulja Üllar Jörberg, ilmselt legendaarseim vuntsiikoon Eestis.

Laulja kannab oma firmamärgi eest hästi hoolt: korralik seebiveega loputamine on igapäevane rutiin. "Muidu on ju rõve – toit, jook ja mis kõik sinna kinni võib jääda." Veel õpetab ta: vuntsid ei tohi vajuda sorakile. Viimane on märk sellest, et tuleb käärid sisse lüüa.

Päris üle piiri Jörberg siiski ei lähe. "Ega ma pole mingi ilueedi, et kamm peaks kogu aeg taskus olema," lausub ta. Protsess kõlab teoorias ju lihtsalt: lased karvadel kasvada ja mingi hetk raseerid ära kõik kohad peale ninaaluse!

Ent tegelikkus on keerulisem. "Kui terve nägu on karvane, habe ja vuntsid koos, siis on ikka vastik, ei kõlba kuhugi. Ei tohi lasta minna metsikuks, peab natuke hoolitsema!"

Palju oleneb konkreetsest päevast: kui plaanis on kuni õhtuni maal aias mütata, pole ju erilist mõtet enda karvakasvu timmida. Teine lugu on siis, kui minek linna peale või esinema.

Jörberg polnud movembri-liikumisest varem kuulnudki. Küll on ta märganud tänavapildis, et karvased näod on aina popimaks muutumas. "Eks see üks edevuse märk ole, noortel inimestel on tänapäeval aega palju," arvab ta. "No näiteks kui vaatad lõunas neid araabia mehi," pakub Jörberg ühe võimaliku allika, kust vuntsikasvatus meie kultuuri tunginud. Suuremat tähelepanu ta uuema aja vuntsi- ja habemetrendidele siiski ei pööra. "Ega ma ei ole mingi vuntsivahtija!"

Muusikul on üks praktiline näpunäide: kiiresti ei tohi süüa! "Ikka korralikult lusikas suhu ja aeglaselt," õpetab ta. Laulja resümeerib: kui vunts on juba kasvatatud, siis olgu ta ikka vähemalt soliidne!

Kaidor Kahar: "Söögijäätmed vuntsides on ikka rõvedad!"

"Sügisel läksin teleekraanilt ära ja kevadel tulin vuntsidega tagasi. Kartsin, et saatemeeskond käsib: tuleb maha ajada! Aga ei midagi!" meenutab ETV saadete "Puutepunkt" ja "8 mm elu" juht Kaidor Kahar kolme aasta tagust aega, kui algas tema vuntsikasvatus.

Kahar oli lasknud ninaalustel karvadel juba varemgi vahelduva eduga vohada – üheks argumendiks oli, et ka Kahari meessoost eelkäijad olid kõik vuntsikandjad. Kuni lõpuks tuligi mõte väärt peretraditsiooni püsivalt jätkata.

Kahargi oli varem kuulnud: vuntsid võivad tänapäeva inimestes tekitada äratõukerefleksi. "Ma saan väga hästi aru, see on selline piiripealse tunnetamise nähtus. Kuid tuleb ise olla enesekindel ja hoida käärid ning vaha käe ligi."

Kahari hooldusrežiim näeb ette karvade igapäevast sättimist, vahel isegi mitu korda. "Kui hommikul on salvestus, lõuna ajal veel midagi ja õhtul lähed välja, siis on vahakarp alati kaasas!" Hinnalist kraami ei jätnud ta koju isegi suvel purjetamas käies: koos telefoni ja tööriistadega pakkis ta kaasa ka spetsiaalse vuntsivaha. Määret tellib Kahar interneti kaudu Inglismaalt ja üks purk peab vastu ligi pool aastat.

Kui palju aega kulub vuntside-vurrude sättimisele? "Nii nagu juustegagi – vahel on lihtsalt halb päev, kui üks vuntsiserv ei taha kuidagi püsida. Pärast on tuju rikutud ja lähed vihase näoga välja," räägib Kahar. Vahel harva võib kuluda isegi pool tundi, tavaline sats võtab keskeltläbi viis minutit. Protseduuri juures on tähtis õige tehnika ja ajaga tekkiv vilumus – näiteks tuleb töö tingimata võtta ette soojade kätega. "Kui vuntsid on korrektselt hoolitsetud, ei tohiks tekkida probleeme," resümeerib Kahar. "Aga kui hoiad seal oma söögijäätmeid, on ikka rõve!" Naine kinkis talle isegi spetsiaalse peegli, millega oma nägu vajadusel üle kontrollida. "Kuigi ma ei ole seda väga kasutanud. Aga naine on mul ­väga vapper olnud!"

Vladislav Koržets: "Talvel tekivad vuntsi jääpurikad. Toas hakkavad siis sulama!"

Kala- ja naljamehe Vladislav Koržetsi vuntsid sündisid puhtpraktilistel kaalutlustel: ta sai 1980ndate alguses Tallinna vanalinnas napsise peaga koju minnes lihtsalt kolki!

"Selles mõtte tüüpiline olukord: üksik inimene, kes on jooki pruukinud," meenutab Koržets ligi kolmekümne aasta tagust rüselust. Tagajärg – katkised huuled, mille tohtrid hiljem kinni õmblesid. Koržets ei tahtnud haavu ja arme tervele maailmale näidata ning alates tollest päevast on Koržetsi ülahuult stabiilselt katnud väiksem või suurem karvapuhmas.

"Kiiresti harjusin ära nendega. Juhtus nii, et pidin natukese aja pärast pikka aega Karjalas kalal olema. Ja kui tagasi tulin, vaatasin: pole midagi hullu, täitsa sobib, las ta siis olla!"

Perekond-sõbrad-tuttavad on Koržetsi karvakasvu alati väga delikaatselt suhtunud. "Isegi kui on midagi mõeldud nende kohta, siis välja pole öeldud!" kommenteerib Koržets. Ta tunnistab: ei saa just öelda, et naisterahvaste arvamus oleks päris teisejärguline, kuid spetsiaalselt pole ta nende hinnangut kunagi küsinud.

"Vuntse ma ei kooluta ja pumatiga üle ei käi," räägib Koržets hooldusest. Kui üldmulje kipub liiga metsikuks, siis ei muud, kui käärid kätte ja peegli ette kärpima. Keskmiselt korra kuus.

Vuntsikandmisel on nii omad hüved kui miinused. Söömisega harjub ära. "Ja kui satud omaette olema, on mõnus neid keerutada!" kiidab Koržets.

Suurem ebamugavus on hoopis tõeliselt talvised ilmad. "Jääpurikad kipuvad vuntsidesse tekkima. Niipea kui tuled tuppa, pead hakkama sulatama."

Ta nendib, et suhtumine vuntsidesse käib tsükliliselt. "On olnud aegu, kus nägu pidi olema nagu lapsepepu ja ideaaliks oli väga hoolikalt raseeritud meesterahvas."

Hardo Aasmäe: "Vuntside ajamine on ju tülikas!"

"Vuntside kasvatamine on huvitav reaktsioon pikaajalisele feminismile ja naisliikumisele," alustab majandusgeograaf Hardo Aasmäe filosoofiliselt.

Kunagi mitukümmend aastat tagasi kandis mees mitte ainult vuntse, vaid uhket täishabet. Aasmäe iseloomustab oma toonast karvakasvu omadussõnaga "marksistlik".

"Ja kui mind mingil veidral põhjusel edutati, pidin habeme maha ajama. Aga vuntsid jäid!"

Aasmäe oli tol ajal kolmekümnendates eluaastates. "Pidin hakkama kandma ülikonda," räägib ta. Habe läks maha kahel põhjusel. Esiteks kippus lipsusõlm suure puhma taha ära kaduma. Teiseks kippusid pintsakurevääridesse ikka ja jälle kinni jääma ruuged karvad. "Üldse on mul mitmetooniline karvakasv," räägib Aasmäe. "Vuntsid on valged, põhiline osa ruske."

Kui tihti tuleb minna peegli ette vuntse sättima? "See on väga lihtne – kui vuntsikarvade ülemine kiht hakkab kaardu tõmbama, tuleb käärid sisse lüüa!" Kord nädalas kulub sellele mõni minut. Ei mingeid vahasid, ei mingeid kreeme. "Üle 40 aasta ilma vahendita," kommenteerib Aasmäe.

Lõppude lõpuks mängib Aasmäe vuntsikasvatuses rolli ka inimlik mugavus. "Žiletiga nina alt habeme ajamine on ju näo ­kõige tülikam koht!"

Igor Gräzin: "Mart Laar andis eeskuju."

"Teenisin aastal 1974 Leedus Klaipeda lähedal Nõukogude sõjaväes ja seal juhtus minuga kaks asja: hakkasin suitsetama ja vuntsi kasvatama," jutustab poliitik Igor Gräzin. Põhjused olid praktilised: polnud žiletti ja linna peale ka ei lubatud. Tollest päevast tänaseni pole rahvas saanud näha, milline näeks välja Gräzini ninaalune ilma kaitsva karvkatteta.

Gräzin räägib, et teiste hulgas on talle vuntside vallas olnud teenäitajaks Mart Laar. "No on ju selline mõmminägu!" kiidab ta oma stiiliikooni. "Lisaks varjavad karvad hästi kõiksugu grimasse ja muud säärast."

Poliitik soovitab igal vuntsikandmisest huvitatud mehel läbida kõigepealt kaks etappi. Esiteks: laenata naiselt must silmapliiats ja sellega endale karvad nina alla joonistada. Vaadata, kas sobib. Teiseks: võtta sama pliiats ja teha endale külgedele bakenbardid. "Pole ju mõtet end niisama piinata kolm nädalat, et siis avastada – kole on!" õpetab ta.

Gräzinil on koduse hoolduse tarvis väike odav paarikümne eurone lõikamismasin, millega toimetab keegi tema tuttavast "väga sümpaatne tütarlaps". Tulemus saab ilus ja ühtlane. "Kui läheb pikemaks kui nädal, on ikka väga inetu: karvadel on erinev värv, erinev muster," hoiatab Gräzin. Pealegi, nagu ta ütleb: ­tegemist on igati meeldiva protseduuriga.

Ta on üsna kindel, et võtab oma vuntsid endaga kunagi haudagi kaasa. "Kõige hullem oleks ju see, et ilma ei tunneks keegi mind ära – see on poliitiku elus paratamatu vajadus. Ja pealegi, meil on Eestis ju väga väärikas vuntsikandjate seltskond: Siim Kallas, Mart Laar…"

Tommy Cash: "Vuntsid on minu kaubamärk!"

Noor räppartist Tommy Cash on vastuvoolu ujuja: eelmisel aastal ajas ta nimme just novembris oma vuntsid maha! Tema eeskujuks karvakasvatusel oli kuulus hispaania sürrealistlik kunstnik Salvador Dali. "Oma kaks aastat olin ma kindlasti Dali vuntsiga olnud," räägib Tommy.

Väikene trimmer ja pisike must kammike on kaks möödapääsmatut instrumenti, mis tema vurrusid vormis hoiavad. "Tsups-tsups niimoodi kiiresti maha, alla kümne minutiga," kirjeldab Tommy. Vähemalt korra ­nädalas peab joone sirgeks ajama.

"Vuntside juures on oluline sümmeetria," õpetab Tommy. "Ning et igaüks otsiks just endale sobiva stiili ja jääks selle juurde, pole vaja minna trendikaks."

Eriti tähtis on sümmeetria Tommy enda kantava pliiatsistiilis vuntsi juures – kui kas või paar-kolm karva jäävad tähelepanuta, on kohe näha. Tommy mäletab: vuntsid ja habemed tulid moodi juba paar aastat tagasi seoses hips­terite liikumisega. "Selles mõttes on nad muidugi ka trend, aga teisalt ühtlasi mehelikkuse näitaja," ütleb ta. Muusik prognoosib, et tulevikus võib mood veelgi areneda: näiteks muutuvad popiks lenkstangi stiilis keeratud vuntsid.

Vastupidi levinud uskumusele arvab ta, et hästihooldatud vuntsid võivad mõne naise hoopis õnnelikumaks teha, mitte eemale peletada. Samuti tahab Tommy katsetada: kas peab paika uskumus, et kui täiskuu ajal karvad maha ajada, kasvavad nad ­seda kiiremini tagasi?

"Vuntsid on ikka minu element, minu kaubamärk," on Tommy karvade üle uhke.