"Kohe peaks ära seletama Horre Zeigeri laulude tavataseme: need kõik sündisid… paljusõnalistena. Polnud mingi haruldus, kui Zeiger oli taas viisistanud mingi kümnesalmilise luuletuse. Ning kui sõnu väheks jäi, võis ta issanda rahus veel mõne salmi juurde luuletada," naerab Voldemar Kuslap, Horre Zeigeri BigBandi laulja. "Aga muidu," möönab Kuslap tõsinedes, "oli Zeiger tõeline džentelmen. Nagu tema muusikagi."
12. oktoobril 1954 kogunes Nõmme kultuurimajja esimesele proovile kaheksa svingientusiasti. Sellest algsest koosseisust sündis Horre Zeigeri BigBand, mida jõudis Eesti svingmuusika üks isadest Horre Zeiger (1932–2013) dirigeerida täpselt 57 aastat. Läinud laupäeval tähistas temanimeline orkester oma 60. sünnipäeva.
Kuivõrd bändi leivanumbrid olid ja on rohkem peotantsuvõistlused, ballid ja muud glamuursed kogunemised, vajas see sära – ja vajab ka nüüd – parimaid soliste. Kõiki, kellel veres ka sving- või klassikaline džässmuusika üldse.
Tunti aegu, kui bändi esisolistideks olid Silvi Vrait ja Voldemar Kuslap. Praegu näeb kavalehel aina sagedamini Helin-Mari Arderi nime. Tema oli peasolist äsjasel juubelikontserdilgi.
Zeigeri seaded olid tuntud headuses
Teenekas solist Voldemar Kuslap meenutab mõnuga esimesi kohtumisi suurepärase orkestri ja sama suurepärase dirigendiga:
"Oli 1968. aasta soololauljate üle-eestiline konkurss. Kui teistel oli esitatav repertuaar juba ammu valmis, siis mul oli valitud vaid paar-kolm kõne alla tulevat lugu, aga seda, mille peale teha põhi panus, polnud veel olemaski," mäletab Kuslap, kelle sähvatas siis peast läbi ülinoorelt surnud poetessi Ilmi Kolla luuletus "Nukrad hetked", mille dramaatiline sõnum teda liigutas.
"Rääkisin sellest luuletusest ka Zeigeriga, kelle orkester pidi mind konkursil saatma. Juba tollal suur staar kiitis mind, kollanokka, et see on hea valik," meenutab Kuslap, kes umbes samal ajal hakkas koos töötama Arne Oidiga.
"Läksin õhinal Oidi juurde rääkima ühistest mõtetest Zeigeriga. Oit luges luuletuse läbi ja ütles, et tema võib hea meelega teha nii heale luuletusele viisi. Ainult seade loomisest ta loobus ja sõnas, et selle töö peale on olemas palju paremaid inimesi. Mõtlesin kohe tänutundega Zeigeri peale – teadsin selles tema töö erilist headust," räägib Kuslap.
Konkursi tähtaeg lähenes katastroofilise kiirusega, mida aga polnud, oli Zeigeri seade.
"Konkurendid laulavad kui lõokesed oma laule sajandat korda läbi," mäletab Kuslap.
"Kui pinged olid viimase vindini üles krutitud, tuli kohale viimaks ka maestro Zeiger, võttis kaenla alt noodirulli ja küsis süütu häälega, ega ta seekord liiga vara kohale jõudnud. Sellised ta naljad olidki. Ega keegi mingit tarka vastust pobiseda osanudki. Laul oli aga nagu ikka – ekstraklassist ja pälvis hulganisti kiidusõnu. Ainult et see kõik oleks vähema närviga sündida võinud."
60 aastat – selle ajaga ikka juhtub
BigBandi tromboonimängija Priit Zimmermann on orkestris alles poisike – temal läheb kõigest 19. mänguaasta, aga kollektiivis on mõnigi, kelle staaž peaaegu topeltsuur. Ilmselge, et selle ajaga juhtub mööda ilma ringi rändavate muusikutega mõndagi.
Zimmermann meenutab kollektiivi legendikaustast lugu esimesest kontsertsõidus Saksa DVsse.
Kuna ostmark’asid ülemäära palju meestel polnud, tuli ühel hetkel minna säästurežiimile. Saksa viinapoes ringi lonkavaile orkestri saadikuile pakuti küll õlut, küll munalikööri, aga pidu saabus südametesse alles siis, kui suure kaubanduskeskuse kauges nurgas märgati pudeleid, millel kirjas sõnad: spirt, medizin, 96 %. Müüjate kätega vehkimisest hoolimata ostsid eestlased kuus liitrilist plastanumat.
Teine lugu eesti mehe lõputust majanduslikust mõtlemisest juhtus paarkümmend aastat tagasi.
"Orkester sõidab keset kõige sügavamat talve Jõgevale," vahendab Zimmermann. "Kõige tipuks maad mattev tuisk, nähtavus viis meetrit. Järsku on tee rataste alt kadunud.
Keerutati rattaid kohapeal – ei edasi, ei tagasi. Aga nagu tellimise peale märkas keegi, et kõrvaltalu õues popsutab traktor. Orkester sai päästetud, traktor aitas üle libediku ja masinistile loovutatud mõningane rublavirn ei olnud kõnet väärt.
Paarisaja meetri pärast peatust tehes ei saanud mehed aga arugi, mida traktor veel ses libedas paigas ukerdab. Varsti oli aga vastus käes. Masinist lükkas koha uuesti libedaks ja ootas koduhoovis uut ohvrit."
Kommentaarid