Mees kirbuturul: "Ükskord te leiate need riided niikuinii!"

Laupäeval nägi Tallinnas Telliskivi loomelinnakus ilmavalgust järjekordne pealinna trenditeadlikuma (ja kokkuhoidlikuma) rahva seas populaarne kirbuturg. Seekord siiski mitte päris tavapärane, vaid isadepäeva auks just meestele pühendatud.

Keskmisest edevama meesterahvana tekkis mul kohe sportlik huvi: kuivõrd põhjendatud lootustega võib täikale minna üks pikemat kasvu eesti mees? Mida ja kas ta sealt leiab ja millise hinnaga? Poleks ju vähimatki selle vastu, et soetada enne talvehooaega soodsalt oma garderoobi mõned unikaalsed kehakatted.

Kingad Hugo Bossilt

Fotograaf ja kogenud kirbuturusukelduja Arno Saar jahutab juba eos mu entusiasmi. "Kaheksakümmend protsenti või rohkemgi on kõik naiste ja laste kraam. Võib-olla paar nagi on meesteriietega," prognoosib ta. Mina keeldun heitumast.

Tururuumini viival trepil käib tihe liiklus. Naised, mehed, lapsed; eesti- ja venekeelsed – rahvast on seinast seina.

Esimene pilk kirbuturule ei sisenda optimismi. Terve plejaadi pudi-padi ja naisterõivaste vahel ei fikseeri mu silmad ühtegi meestele mõeldud letti.

Siis selgub, et tegelikult seisab kohe vasakut kätt stange, millel rippuvad riided on nii tegumoelt kui ka suuruselt loodud ilmselgelt meestele. Peamiselt ülerõivad – poolmantlid, jakid, joped, kampsunid. Kahtlustan aga, et sobiva suuruse leidmisega on asjalood kehvemad. Silm on juba piisavalt kogenud, et näha tavaliselt ette: see asi ei passi selga mitte!

Proovi mõttes üritan siiski pugeda ühte võidusõitjastiilis must-valgesse nahktagisse. Mida oligi tarvis tõestada: keha ümbert kisub ja jakiserv lõpeb nabast vaid veidi maad allpool.

Järgmine katsetus – puhevil sügismantel. No selle sisse võiks ära uppuda. Niisugune rõivatootjate loogika juba kord on: kui inimene on pikk, siis kindlasti automaatselt ka paks. Muud varianti ei ole.

Fotograaf Arno piidleb samal ajal isukalt kõrvalseisvat jalanõude väljapanekut. "Ma ütlen sulle, proovi neid kohe jalga, need maksaksid poes üle saja," viipab ta Hugo Bossi firmamärgiga pruunikale kingapaarile. Proovin – sobivus on isegi enam-vähem. Aga lihtsalt kuidagi luitunud näevad välja… Arno küsib hinda.

"20 eurot," kostab letitagune blondiin. Fotograaf langetab demonstratiivselt oma kätt natuke allapoole. "18 eurot!" Tehingut siiski ei sünni.

Kunagi ikka veab

"Mul on nii suur mees, ma ei saa tema riideid siia müüki tuua," põhjendab Piret – üks vähestest, kelle nagides leidub midagi ka härradele. See reisidelt kokku taritud riidekraam pärineb hoopiski ta pojalt. Piret ulatab prooviks heleda ülikonnapintsaku. Igati korralik kuub, kuid jällegi: varrukad lõpevad juba randmete juures.

"Eesti mees ei anna ju oma asju niisama ära; ta loodab ikka, et äkki läheb vaja," nendib juurde astunud kirbuturu korraldaja Külli Toom, et naistekauba ülekülluses võib meestel tõepoolest olla raske leida just neile mõeldud esemeid.

"Ega meil siin ju mingeid eraldi osakondi ega liigitamist ei ole," tõdeb ta.

Kui aga laadale oma kolm tiiru peale teha, võib olla kindel: keha saab pealaest jalatallani kaetud igaühel.

"Ükskord te leiate need riided niikuinii!" kõlab lubadus. Väite tõestuseks kougib korraldaja pungil stangelt välja ruudulise päevasärgi: "Näed, siinsamaski on üks meestesärk peidus, lihtsalt ei pane kohe tähele!"

Ometigi: isegi kui pilk jääb pidama mõnel meeldima hakanud särgil või püksipaaril, on pettumus kiire tulema. Milleks hakata end paljaks koorima, kui siililegi on selge: seda särki olnuks paslik kanda näiteks põhikooli lõpuaktusel; nende pükste sääred demonstreerivad tervele maailmale minu eeskujulikku karvakasvu. Mitte alati pole meetri ja üheksakümne sentimeetrini küündiv pikkus õnnistuseks.

Nii jäävadki mulle tühjad pihud ja kõrvu kõlama korraldaja lohutussõnad: kunagi kindlasti näkkab! Kuigi fotograaf Arno on endiselt elevil.

"Kurat, ma ütlen sulle: oleksid pidanud need kingad ära võtma! Nii elegantse ninaosaga olid ka!"