Merca rääkis pikemas usutluses muuhulgas, et mõned mürkroheliste mõtted on talle täiesti vastuvõetamatud.
"Näiteks need, et ärme tapa ühtegi loomakest ja kanname ihu soojas hoidmiseks võimalikult palju naftast tehtud riideid. Mina panen küll pigem lambast kasuka selga, kui lasen endale rinna lähedale mingisuguse keemiatööstuse toodangu. Mina mõtlen pigem nii, et ära lase loomal piinelda – kanna karusnahka," rääkis ta.
"Marutaudi vastu vaktsineerimise järel rebased ja kährikud enam sellesse tõppe ei sure, eks. Nüüd tapab neid väga vastikult kärntõbi. Iseäranis metsast kütitud karusnahka peaksime palju rohkem väärtustama, mis sellest, et see nahk on üsna kõikuva kvaliteediga. Mul on kodus rebase nahk, see on isikustatud – Valter nimeks. Ma tean tema elulugu: pärast seda, kui lennukitelt hakati metsa alla viskama marutaudivaktsiini, jäi Valterile metsaeluruum natuke kitsaks ja ta arvas, et tohib inimeste käest kanu võtta," tutvustas ta Valterit.
Valteri kanavargus lõppes aga sellega, et inimene püüdis ta kinni ja tema seljast võeti nahk maha ning nüüd elab Valter edasi juba Merca juures.
"Ma käisin Valteriga kunagi Petseris, kus ta oli mul vöö peal: ma olin oma nii-öelda viikingiaegses kostüümis. Petseris sai Valter oma karvade peale püha vett ja nüüd on ta püha loom – näha on kohe, kuidas tal kahe kõrva vahel helendab midagi. See, kui ma kannan Valterit vahel ümber kaela või võtan ta teinekord kaissugi, näitab, et ma väärtustan teda, pean temast lugu ja olen talle väga tänulik," ütles ta.
Kommentaarid