Marilyn Jurmani sada ametit: nüüd töötan ma ka lasketiirus (15)

Tänavu kevadel otsustas Marilyn Jurman, et katsetab asju, mida pole varem proovinud: nii sõitis ta näiteks 1500 kilomeetrit jalgrattaga Hollandisse ning osales Rexona projektis "Tee rohkem", mille jooksul kandis kaks nädalat sammulugejat.

"Siis kutsuti mind Tondi lasketiiru relvi proovima," räägib Marilyn silmade särtsudes. "Mulle väga meeldis seal ja otsustasin hakata laskmist õppima." Nüüd harjutab Marilyn juba korrapäraselt oma detsembris toimuvateks esimeseks laskevõistluseks ja ühtlasi töötab lasketiiru administraatorina. Instruktori-amet eeldaks relvaluba, seda tal aga ei ole.

"Otsustasin teha eksperimendi; treenida pool aastat, et saada võimalikult heaks laskuriks ja käia siis võistlustel," räägib Marilyn, et ei õpi laskmist enesekaitseks või mõnel muul kindlal eesmärgi, vaid selleks, et olla lihtsalt kursis, mis asjad on püssid ja kuidas need töötavad. "Hästi tore oleks ju relvi ignoreerida, aga reaalsus on see, et nad on olemas ega kao niipea siit maamunalt kuhugi. Ehk ongi siis mõistlikum nendega tuttavaks saada."

Marilyn tunnistab, et lasketiiru tööle minemise ajendiks oli paljuski soov proovida näitlejana pisut igat asja: "Käin lasketiirus nii-öelda päevatööl just selleks, et veel paremini relvade maailma sulanduda. Sa ei tea iial, keda ja kus kehastama pead ning seetõttu tahadki osata natuke kõike – ratsutada, autoga sõita, ujuda; akrobaatikat, karated ja nii edasi. Kui ma esimest korda lasketiiru tulin, mõistsin, et tegelikult ei tea ma relvade käsitsemisest midagi. Olin küll seriaalides niisama põmmutanud, aga see on hoopis midagi muud, kui võtta kätte pärisrelv ja tulistada."

Nüüd tunneb Marilyn kohe kaugelt ära, kui ekraanil relvi valesti käes hoitakse.

"Rutiin mulle ei meeldi!"

Muidu särtsakast ja nalja viskavast Marilynist saab lasketiiru astudes hoopis tõsine naine. "Mu huumorisoon läheb kohe nulli, seal ei saa pulli teha," ütleb ta. "Siin viibimine on kohati nagu jooga – selleks, et omada täielikku kontrolli end ümbritseva üle. Siin märkad pidevalt, kes ruumis liigub, kelle käes on relv ja kuhu keegi läheb. See on väga vajalik."

Hobideks on Marilynil praegu aega seda rohkem, et hetkel ei ole ta seotud ühegi teatriga. Tõsi, lähitulevik näeb koostööd Eesti Improteatriga.

"Neil on käsil projekt, kus kutsuvad igal kuul etendustesse uue külalisnäitleja. See on minu senisest teatritööst jälle hoopis midagi teistsugust ja ma võtsin pakkumisel kohe sabast kinni," ütleb Marilyn, kes rakendab oma näitlejaoskusi ka väljaspool lava. "Hommikuti käin ma multikatele tekste lugemas – nii suurtele kinomultikatele kui ka interneti omadele." Lisaks esineb Marilyn oma bändiga, kirjutab õhtuti teistele muusikutele laulusõnu, annab eneseväljendustunde, tegeleb ürituste korraldamisega ja mõnel päeval nädalas siis toimetab lasketiirus.

"Mõni asi toob väga palju sisse, näiteks reklaamid. Aga teater ei ole kindlasti põhiline sissetulekuallikas – seal teed natuke asju heast tahtest ka ja väga palju ei küsi," tunnistab Marilyn, kes tööle lisaks ka õpib: käib produtseerimiskursustel. "Mulle väga sobib selline elustiil, kus ma teen palju eri asju. Rutiin mulle ei meeldi."

"Näitleja hing lihtsalt on nii rahutu!"

"Enne ülikooli ja ülikoolis õppides suhtusin näitlemisse väga tõsiselt – ainult sellega kogu aeg tegelesingi. Pärast kooli lõppu võtsin aga vastu otsuse hakata vabakutseliseks. See ei olnud sundolukord," kinnitab Marilyn, et ei võta teatri- ja filmitööd ülearu tõsiselt.

Kooli ajal käis Marilyn kursusega mööda teatreid ja sai teha rolle näiteks VAT Teatris. Viimane jättis Marilynile kustumatu mulje: "Ma nägin, kui hea õhkond valitseb väikeses teatris. Mul ei tekkinud kordagi soovi suures teatris töötada. See tunne võib muidugi veel tekkida."

Marilyn ütleb, et tema jaoks tähendab näitleja amet seda, et tulebki olla hunt Kriimsilm. "Palju kuulsaid näitlejaid on riburada pidi hakanud vabakutselisteks. Mina räägin sellest avalikult, aga paljud töötavad näiteks reklaamiagentuurides: lavastajate või copywriter’itena. Kõik need elukutsed on näitleja omale väga lähedal," tunnistab

Marilyn ja kordab veelkord, et näitleja peabki oskama natuke kõike. "Kui jäädki üht asja tegema, ei toida see sind vaimselt ega rahaliselt.

Hea küll – näitlemisega elab ära, kui oledki pidevalt teatris. Aga siis ei jää sul aga aega eraeluks. Kui oled kogu aeg teatris, pole ka koju väga palju asju vaja osta."

Marilyn tunnistab, et kuigi tema ei ole suures teatris töötanud, teeb ta omad järeldused sealsest koormusest ja ohust ainult teatritegemistesse kaduda näitlete töölt lahkumise põhjal. "Näitleja hing on lihtsalt nii rahutu," teab ta.