Christopher Nolan oli 90-ndate lõpul alustades väikeste eelarvetega harjunud indie-režissöör, kelle karjäär muutus 2005. aastal Batmani alguslooga. Sellest ajast saadik on tema nime seostatud suurejooneliste intelligentsete vaatemänguliste kassahittidega.
"Tähtedevaheline" pole selle poolest erand, pigem Nolani hiljutise käekirja musternäide. 169-minutilise filmi eelarve olevat olnud 165 miljonit, nõnda on iga minut ekraanil väärt umbes üks miljon dollarit. Võrdluseks niipalju, et Nolani esimese täispika filmi "Following" eelarve oli 6000 dollarit. 16 aastaga on aeg Nolani karjääris palju muutunud ning aja kummastav ja kõikemuutev mõju on ka tema viimase filmi ideeline kese.
"Tähtedevaheline" oli selle aasta üks oodatuim film ning seetõttu laskusid sellele ka suured lootused. Tulemus on ühe sõnaga öeldes ebaühtlane. See on Nolani kõige grandioossem film, mis oma ambitsioonikusega rühib tähtede poole, kuid paraku läbi suurte raskuste sinna kohale jõudmata. Aga eks ebaõnnestunud katsetus on parem kui teostamata üritus.
Võib-olla "ebaõnnestunud" on liiga tugev hinnang, korrektsem oleks öelda "üllas katse", mille eest aga medaleid kaela ei riputaks. See teeb "Tähtedevahelisest" ühe frustreeriva kogemuse, sest selles on hetki, mis on imetlusväärsed ja ühed meeldejäävamad, mida sel aastal kinos on võimalik näha, ja teisest küljest omab see lahendusi, mis lihtsalt panevad pead raputama.
Film ise leiab aset lähitulevikus, kui planeet maa hakkab järjest enam inimestele elamiskõlbmatuks muutuma. Farmer Cooper (Matthew McConaughey) on endine NASA piloot, kes nüüd tegeleb maisi ja kahe lapse kasvatamisega. Erinevate jõudude kaasabil saab ta võimaluse olla osaline kosmosemissiooni meeskonnas, kelle ülesandeks on otsida teistest galaktikatest asustatavaid planeete.
Kui peategelased kosmosesse jõuavad, läheb film alles käima. Maapealne tegevus on küll loo ja tegelaste seisukohalt vajalik, aga mõjub lihtsalt kui kohustuslik soojendusmatš, mida põhisündmuse ees eksponeeritakse.
Kõik stseenid kosmoses - kui meeskond ussiauku läbib või musta augu lähistele jõuab - on äärmiselt muljetavaldavad. Planeedid, millele ekspeditsioon maandub, on aga seevastu üsna fantaasiavaeselt kujutatud. Eks teoreetiliselt peavadki need meenutama planeet Maad, aga need näevad välja igavalt lihtsad nagu unenäomaailmad Nolani "Alguses".
On mõistetav, et Nolani viimaste filmide temaatika pole kõike tavapärasem ja nii suurte eelarvetega on need ikkagi stuudiole teatavaks riskiks ning mingeid kompromisse tavavaataja kasuks oli Nolan sunnitud tegema.
Need lihtsamad lahendused planeetide tavapärases kujutamises polegi niivõrd häiriv faktor, kui selleks on filmi dialoog, mis esiteks võtab kohustuseks kõik füüsikalised üksikasjad puust ja punaseks vaatajatele selgeks teha, mil kaadrid juba räägivad iseenda eest. Teiselt poolt, kui tegelased räägivad inimkonna võimest kohaneda, võidelda ja armastada läbi aegruumi, mõjub see äärmiselt kohmakalt. Eriti häiriv on Dylan Thomase luuletuse "Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse" tsiteerimine igal võimalusel, mis on lihtsalt lohakas kirjutamine, kui autorid peavad vajalikuks lasta deklameerida luuletust selleks, et filmi teemad dramaatiliselt kohale kanda.
Filmi suurim probleem paraku ongi selles, et "Tähtedevahelise" emotsionaalne pool on kirjutatud kohmakalt ja realiseeritud liigse melodramaatikaga (McConaughey küll päästab oma stseenid enam-vähem ära), kuivõrd filmi tehniline teostus on seevastu aga laitmatu. Halvimatel hetkedel mõjub "Tähtedevaheline" kui keskkooli füüsikaõpik, mida lehitsedes leiad imala isadepäeva kaardi. Tugevamates stseenides varjutab mitmekordselt Nolani kosmoseseiklus eelmise aasta "Gravitatsiooni", mis küll lõppvõrdluses on palju ühtlasem film.
"Tähtedevahelisega" haarab ta suurema suutäie, kui suudab alla neelata. Kiitust võib avaldada juba ürituse pärast ning teatud stseenides realiseerib Nolan oma suurejoonelise mastaabi tuues meieni majesteetlikud kosmosekaadrid. Kuid kohmakas stsenaarium ning üsna läilalt teostatud emotsionaalne kese ei loo kinematograafilise vaatemänguga ühtset nauditavat sünergiat.
Kommentaarid