«Eurovision on minu jaoks sama tüütu kui ilutulestik.» Villu Tamme Foto: TAIRO LUTTER
Inimesed
8. november 2014, 09:00

Villu Tamme eesti muusikamaastikku ei jälgi: ma ei suuda huvituda (31)

"Mul ei ole põhimõttelist vastumeelsust popi vastu, aga sellised eurovisioonilikud nähtused on minu jaoks ületanud ammu igasugused piirid. See ei tundu mulle sugugi lahe, pigem äärmiselt tüütu," ütleb Eesti pungi isa Villu Tamme.

"Meeletu valgusemäng ja efektitsemine, ülepaisutatud vaatemängulisus, kus esmatähtis pole muusika, vaid šõu. Sama tüütu kui ilutulestik," jätavad "Eesti laulu" sarnased võistlused teda külmaks. Samas tõdeb ta, et eks inimesed on erinevad ja ilmselt läheb suuremale osale selline sähvimine ja paugutamine hästi peale.

Möödunud pühapäeval astus Villu saates "Su nägu kõlab tuttavalt" üles külaliskohtunikuna ja näiteks Kristel Aaslaidi kehastatud Lenna loo "Rapunzel" peale ütles mees, et ei teagi, milline originaalesitus on, kuna ta ei ole näinud saadet, kus see laul kõlas.

Villu tunnistab, et ta ei hoia Eesti muusikamaastikul peaaegu üldse silma peal, kuigi mingit põhimõttelist vastuseisu tal popmuusika vastu ei ole. "Lihtsalt ei suuda huvituda. Mõnikord jään vaatama näiteks ETV2 pealt edetabelit, aga üldiselt olen pisut kursis vaid oma nišiga. Tänapäevane peavoolumuusika on mulle täitsa teise planeedi teema."

Tamme ütleb, et reeglina jäävad inimesed eluks ajaks kuulama seda muusikat, mida on armastanud 10. ja 20. eluaasta vahel. Nii ka tema – Villu kuulab tänase päevani 1970. aastate algusest pärit raskemat rokki ja varast punki.

"Mõni "uuem armastus" on lisandunud, nagu 1960. aastate džäss või hilisem fusion, ent ikkagi ei kuulu tavaliselt mu värskemate avastuste hulka noored artistid," ütleb Villu ja lisab, et ta pigem süveneb oma noorusaja muusikasse, kuna sellest ajast on tal palju kuulmata ja nägemata. "Kuulan muusikuid tihti Youtube’ist ja kui mõni meeldima hakkab, uurin lähemalt ja asun vinüüle hankima."

Samuti jätavad mehe külmaks kõiksugu kodumaised muusikavõistlused.

"Minu rida on tilluke suitsune džässikohvik, väiksem rokiklubi või pungiurgas. Seal tunnen end koduselt, seevastu suured lavad ja megaüritused tohutute rahvamasside ja muusikat matvate detsibellidega ei ole eriti kergesti üleelatavad."

Uusi kodumaiseid artiste avastab Villu enamasti kogemata. "Teinekord lihtsalt satun telekas mõnele huvitavale artistile kogemata peale. Näiteks oli paari aasta eest mingi suurüritus lauluväljakul, kus ülilahedalt esines tüdruk nimega Iiris." Siiski ei tähenda see, et Villu oleks nüüd Iirise suur fänn või tema tegemisi jälgiks. "Ei jaksa, head muusikat on liiga palju ja mul ei plärise musamasin nurgas hommikust õhtuni nagu noorest peast kombeks oli. Armastan vaikust. Või noh, mitte alati, mõni teine päev jälle võtan mõne õlle ligi ja kuulan tosinkond plaati järjest läbi."