Inimesed

"Tal oli juba välimus selline, et vaatad otsa ja näed: Kiir mis Kiir." (8)

Aigi Viira, 8. november 2014 14:00
JORH AADNIEL: Tedretähnid ja punane pea. Just selline nägi välja Ervin Abeli Jorh Aadniel Kiir Oskar Lutsu jutustuse «Kevade» dramatiseeringus draamateatris. Foto: Efa
"Kiirega oli asi täbaravõitu," rääkis näitleja Ervin Abel rollist, mis talle alates 1953. aastast külge kleepus. "See osa tundus mulle nii vastik ja vastumeelne, et eladeski poleks tahtnud seda mängida. Ja kui osaraamat pihku pisteti, siis oligi nõnda, ei tahtnud seda üldse kätte võtta, tuli palju piike murda, et see osa endale meeldivaks teha. Sest osa peab meeldima, muidu ei saa temaga midagi teha."

Ükskõik, kui meelt mööda või vastumeelne Kiire roll Abelile ka oli, tuli tal seda lihtsalt teha. Äsja GITISe lõpetanud näitlejatel oli draamateatris vaja tööd ja enesetõestust, kirjeldab Kirsti Vainküla raamat "Ervin Abel. Siin ma olen". Sestap oli 1953. aasta detsembris esimene "Kevade" proov. Kui Abel saab enese rolliks Kiire, siis Jaanus Orgulas Tootsi. Abel ehitab Kiire rolli üles tükk-tükilt. "Vähehaaval hakkas kuju lähedasemaks saama, üksikud jooned ja joonekesed hakkasid selginema, ja nii ta siis lõpuks tuligi."

Samal teemal

Leidis Kiire kuju staadionilt

Kuid Kiire roll, millest Abel enese teadmata loob kuvandi, mis toimib tänini, ei tule lihtsalt. Näitleja jälgib inimesi. Üksisilmi. Kord juhtub ta Dünamo staadionil nägema, kuidas poisid jalgpalli mängivad. Üks vibalik on saamatu, kuid kui mängukaaslasel löök valesti läheb, rõõmustab ta kui segane: hõõrub käsi, keksib jalalt jalale ja kihistab. Abel näeb selles poisis Kiirt. Vähemalt väliselt. Kiire hääle leiutab Abel käigu pealt. Õigemini Kuku klubis, kus ta omaette häälitsedes toob kuuldavale kileda kriiske. Roll ühes falsett­häälega on sündinud. Õigupoolest oli see roll Abelis kogu aeg olemas, tahtis vaid väljalaskmist.

"Tal oli juba välimus selline, et vaatad otsa ja näed: Kiir mis Kiir," on oma isa elurolli Eesti Päevalehele meenutanud Margus Abel. "Kevade" esietendus draamateatris 23. veebruaril 1954. Tükil oli tohutu menu, esimesel aastal mängiti seda üle 80 korra. Lavastus jäi draamateatri repertuaari kümneks aastaks. Kriitikud kiidavad Abelit taevani, noor näitleja upitatakse tähtede sekka. Kiidusõnu saavad tema Kiire-kuju lääge naeratus ja pugejalik pilk, rääkimata alati kaebamiseks valmis pooles vinnas käest ning värisevatest säärtest. Näitlejanna Salme Reek, Abeli kolleeg, on jutustanud, et ükski teine näitleja ei ole suutnud Abeli loodud Kiire-kuju ületada: "Ma olen palju Kiiri näinud /---/, aga minu jaoks oli see lihtsalt ületamatu, see on näitleja meistriteos, niivõrd täpne."

"Kevade" lavastanud Kulno Süvalepki on Abeli Kiire kohta vaid kiitvaid sõnu kasutanud: "Kuidagi see tuli, pikkamööda. Aga kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ta ei lõpetanud seda rolli mitte esietendusega, vaid see roll kasvas kogu aeg." "Kevade" oli nii populaarne, et dekoratsioonid ja kostüümid kulusid läbi. Tehti uued. Kokku mängiti täissaalile 286 etendust.

Kiire-roll istus Abeli sisse

Kiire roll ei jätnud Abelit pärast "Kevadet" kuidagi maha. See on õnnestumine, mis talle külge kleepub. Ta on Kiir, ükskõik, kuhu ta ei läheks. "Ta istub mul sees!" kirjeldab raamat "Ervin Abel. Siin ma olen" näitleja Abeli ahastust. Lugu oli rohkem kui traagiline, sest publik harjus Abelit nägema koomikuna, mis justkui välistanuks tõsised rollid.

Filigraanselt kehastatud Kiir sai Abelile omal moel tõepoolest saatuslikuks. Kümne aasta vältel mängis ta draamateatri lavastustes "Kevade", "Suvi" ja "Tootsi pulm" Kiirt 1500 korda. Pole ime, et näitleja eneses kahtlema hakkas ning pidas Kiire kuju oma ainsaks tööalaseks õnnestumiseks. Tegelikult unistas ta hoopis Oru Pearu või Karenini rollist. "Kiir oli tal omamoodi traagika, see jättis talle stambid sisse. Sealt ta läks ju estraadi ja kolhoosiesinemised lõppesid ikka laia peoga. Tagajärg oli… ma ei saa öelda, et ta oli alkohoolik, aga fakt on, et see võttis ta tervise," on rääkinud näitleja vend Hillar Abel.

Aastal 1969, kui Arvo Kruusement väntas samanimelise mängufilmi, mängis Abel taas Kiirt. Sedapuhku juba papa Kiirt. Jorhiks oli ta juba liiga vana, 39aastane. See, kuidas Abeli papa Kiir sisistas sõnapari "kurradi-kurrat!" on peas ilmselt kõigil eestlastel. Film esilinastus 5. jaanuaril 1970 ja kogus 630 000 vaatajat. Viie aasta pärast on menukat "Kevadet" näinud kümme miljonit inimest. Kiire-kuulsuse eest ei olnud Abelil enam mingit pääsu. Tema loodud rollist sai standard, mida mitte keegi teine pole üle mängida suutnud.

Ervin Abel

8. november 1929 Narva – 16. märts 1984 Tallinn

Aastal 1953 lõpetas ta GITISe Eesti stuudio. Temaga samal kursusel õppisid teiste seas ka Ita Ever, Kaljo Kiisk, Jaanus Orgulas ja Grigori Kromanov.

Pärast teatrikooli lõpetamist asus Abel tööle Viktor Kingissepa Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris. Aastatel 1966–1984 kuulus ta ENSV Riikliku Filharmoonia koosseisu.

1964 sai ta Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse.

Abel sai tuntuks osatäitmistega Oskar Lutsu teostel põhinevates lavastustes ja filmides. Eesti filmi ajalukku on ta jäänud osatäitmistega komöödiafilmides "Viini postmark" (1967), "Mehed ei nuta" (1968), "Noor pensionär" (1972) ja "Siin me oleme!" (1979).