Kohvipurkidest kitarri ehitanud mees: "Mind võlub uute lahenduste otsimine!" (16)

"Lubasin, et ma ei osta väljast mitte midagi, täiesti kategooriliselt keelasin ära!" selgitab Parrik põhimõtet: kõik, mida tööks vaja, tuleb leida oma majapidamisest.

Mees demonstreerib uhket pilli: kümnest kohvipurgist koosnev kõlakast ("kümme tükki on selleks, et tuleks välja kuusnurk – mind võlus see mõte," põhjendab mees), keeled (igaühel keskmiselt kuus kilo pinget) ja ühelt vanalt kitarrilt pärinev kael ("kõige raskem osa, kogu aeg tuli vaadata, et see ära ei painduks").

Teisel küljel on hoidik patareidega ja vana pesušvamm, et oleks mugavam vastu keha toetada.

Pea kõik jupid on mehe Nõmme kodu keldrist üles tassitud ja tolmust puhtaks pühitud. Ent korra pidi Parrik siiski oma põhimõtteid rikkuma. Ühe detaili – efektibloki ehk "pläratekitaja" – järele pidi poodi minema. Meisterdamine ei möödunud ka ilma viperusteta – rohkem kui üks kord lagunes pooleolev kitarr mehe käes sootuks ära.

"Kui mingit juppi vaja oli, võisin ka pool päeva otsida. Kuni lõpuks leidsin!" ütleb Parrik. Mees näitab uhkusega omaloodud võimendit. "Nõukaaegse transistorraadio seest võetud!" Autor kiidab oma kätetöö heliomadusi: kui ta tõmbas pärast mitmenädalast seismist näppudega üle keelte, oli pill endiselt hääles!

Magamistoamuusik

Kohvipurkidest prototüüp on Parriku majapidamises kokku seitsmes kitarr. Oma esimese pilli sai ta 13aastaselt. "Õpilasmalevas olid kitarrid väga popid, isegi tüdrukud mängisid!" mäletab ta. Kõige kaugem instrument pärineb Austraaliast, soetatud 25 sealse dollari eest. "Suur mure oli, kas see jõuab lennukis ühes tükis kohale." Jõudis küll.

Loometegevuses Parrik kohvipurkidest kitarri küll suuremat ei kasuta, see on tema sõnul rohkem vaatamiseks ja heliomaduste uurimiseks. See-eest seisab tema toas aukohal süntesaator. Mees on oma kodus salvestanud kõige eripalgelisemat muusikat, alates tumedatest ambient-helidest ning lõpetades omaloodud kitarripaladega. Kõik vaid enda tarbeks ning salvestatud vana kooli CD-plaatidele.

Mis ometi ajendab ikkagi ühte inimest tegema kohvipurkidest kitarri? "Mulle meeldib eri asjade kokkusobitamine ja klapitamine. Lahenduste otsimine on kõige põnevam!" ütleb Parrik. "Aga ma olen tulemusega rahul, paneksin endale hindeks viis pluss."

Tänukiri Juhan Viidingult

Vabakutselise valgustajana tegutsev Raivo Parrik on oma elus töötanud mitmes teatris. Oma isiklik kokkupuude oli tal ka varalahkunud poeedi ja teatriinimese Juhan Viidinguga. "Mäletan hästi, et ta käis ajaviiteks käte peal," räägib Parrik. "Ning alati, kui ta ilmus puhvetisse, oleks nagu šampanjapudelil kork pealt lennanud – kohe lõi sellise vaimse melu üles!"

Parrikul on peidus ka reliikvia: Viidingu tänukiri sujuva koostöö eest. "Armas Raivo. Koostöö sinuga on mulle väga hinnaline. Ma tahan loota, et see jätkub," algab poeedi enda käega kirjutatud tekst.

Enne Estoniat töötas Parrik 1980. aastate alguses Nõmmel Aate tänaval asunud väikeses erateatris. "Ruumi oli umbes nii palju, kui siin kaks tuba kokku (umbes 40 ruutmeetrit – J.M.)," näitab mees kätega. Info levis suust suhu ja kuigi kunsti kõrvale pakuti keelekasteks ainult teed, käis sõpruskond regulaarselt kohal. "Prožektoreid ja valgustust tegin ise," räägib Parrik. Kõige eredamalt mäletab ta ühte etendust: jõulude puhul lavastatud "Ülemlaulu".

Hariduselt meremees

Paberite järgi on Raivo Parrik esimese klassi laevaelektrik, nõutanud haridust Eesti Mereakadeemias. Kuigi ütleb: praegu ta seda ametit pidada ei saaks, sest tehnika on vahepeal nii palju edasi arenenud.

Küll on Parrik teinud kalalaeval kaasa vägeva laevareisi Barentsi merele. "Olen näinud oma silmaga Teravmägesid ja kogenud neli kuud järjest polaarööd."

Mees meenutab eredamaid kogemusi. Väljas oli tormine ilm. "Meil ahtris oli kaks masti, ronisin neist ühe otsa. Köied olid turvavööks ümber. Ja siis ma olin seal ookeani kohal, vägev tunne oli," jutustab Parrik.

Enam ta midagi sarnast ette ei võtaks. "Otsisin romantikat, sain selle kätte."