Inimesed

Kui elu on sundinud millestki loobuma, on Ülle Ulla alati leidnud uue asja, mida ta hästi valdab (9)

Kais Allkivi, 7. november 2014 07:00
KIRGLIK PAAR: Ülle Ulla 1960. aastal koos toonase abikaasa Ago-Endrik Kergega Estonia laval Vladimir Burmeistri lavastatud balletis «Bolero». Foto: Alla Armin/Filmiarhiiv
Balletitantsija, laulja ja näitleja Ülle Ulla saab 80aastaseks

"Ülle pidi päris ruttu tantsimise lõpetama, sest tal haigestus põlv ja pikkamööda ütles jalg lihtsalt üles. Ta hakkas varietees laulma ja läks Leningradi Music Halli estraadi tegema. Kui ta ka muusikale enam suurt teha ei saanud, siis läks draamanäitlejaks. Lõpuks hakkas ta kirjutama," toob balletikooli klassiõde ja endine Estonia kolleeg Aigi Rüütel-Žigure esile Ülle Ulla mitmekülgsuse.

Samal teemal

"Ülle oli julge ja pealehakkaja, otsis suuri väljakutseid ja tegi nende nimel kõvasti tööd. Ta on suur maksimalist. Ta tahtis alati jõuda rolli tuumani, et iga tantsuliigutus oleks mõtestatud ja kasvaks välja sisemisest tunnetusest – et ei oleks midagi võltsi," iseloomustab Ülle Ullat Aime Leis-Garancis, kes oli samuti temaga koos Tallinna balletikooli esimese, 1953. aasta lennu kasvandik.

Esmaspäeval täitub Ülle Ullal, kes on eri põlvkondade publikut kütkestanud nii karaktertantsija, opereti- ja muusikalilaulja, varieteeartisti kui ka draamanäitlejana, 80 eluaastat.

"Ülle oli meist kõige mitmekülgsem: ta tegi kaasa nii ballettides kui ka operettides ja laulis isegi Eino Tambergi ooperis "Raudne kodu"," nendib Aime. Mitmekülgsus ongi olnud juubilari elus kandvaks märksõnaks.

"Ülle on olnud äärmiselt andekas – kui elu on sundinud millestki loobuma, on Ülle alati leidnud uue asja, mida ta väga hästi valdab," lausub Aigi Rüütel-Žigure.

Laia silmaringiga teatrifanaatik

Põlvevaevused kummitasid Üllet juba 1959. aastal esietendunud "Boleros", kus ta tegi ühe oma suurrolli. Balletist loobudes sai Üllest varietee- ja estraaditäht. Küpsemas eas leidis ta tee draamalavale.

"Ka sõnalavastustes on Ülle niimoodi mänginud, et võta tema ees müts maha! Ta on suutnud ennast realiseerida nii mitmes erinevas valdkonnas," tunnustab Aigi.

"Me oleme Üllega lapsest peale koos kasvanud. Käisime Estonia laste balletistuudios ja 1946. aastal läksime Anna Ekstoni eestvedamisel moodustatud Eesti riiklikku koreograafilisse kooli, kus meid võeti kohe kolmandasse klassi," meenutab Aime. Peale tema, Ülle ja Aigi olid balletikooli esimesteks õpilasteks Maire Loorents, Signe Tamm, Helmi Puur ja Ira Generalova – viimased kaks on nüüdseks lahkunud.

Aigit paneb muigama enda ja klassiõdede, iseäranis Ülle noorusefanatism: "Kui Estonia teatri hoone pärast sõda taastati, lavastas Helmi Tohvelman balleti "Kalevipoeg". Esimeses vaatuses oli stseen, kus sorts – Boris Blinov – viskas lava küljekulissi juures mantli üle õla ja haaras parema käega puusalt pussi, et minna Lindat tapma. Vasak jalg oli tal diagonaalis taga tüüpilises balletiasendis, põlvest natuke kõver.

Meie jaoks oli see jalaasetus ja pinge tema kehas väga huvitav ja ilus. Ülle oli esimene, kes seda märkas, ja tema jutu peale jooksime me iga kord õigeks ajaks lava taha vaatama, kuidas Blinov kulissi ees seisab ja nuga haarab. Kujutage ette!"

Samamoodi hiilisid tüdrukud pärast balletitunde õhtupimeduses liuväljale, sest uisutamine oli neile keelatud.

"See ei mõjunud väidetavalt balleti õppimisele hästi. Meie aga olime kõik suured uisutamisfännid ja tegime seda salaja," räägib Aime.

"Edasi läksime koos Estonia teatrisse tööle. Olime Üllega ühes garderoobis. Meie vahel ei olnud hõõrumisi või intriige, sest igaühel oli oma repertuaar. Ülle oli põhiliselt tugevates karakterosades. Oma väga kauni välimuse ja ilusa liikumisega lummas ta üsna kiiresti publikut. Ta kehastas tugevaid naisi ja oskas alati minna sügavuti rolli sisse," kiidab Aime.

"Ülle oli ikka selline tantsija, et ma vaatasin, kuidas tema teeb, ja püüdsin ka tema moodi teha," tunnistab Aigi. Samuti tõstab ta esile Ülle laia silmaringi.

"Mina ei saa ennast temaga võrreldagi, ma olen palju rumalam," muigab Aigi ja meenutab: "Üllet huvitasid juba kooli ajal väga paljud asjad. Tal oli suur huvi välismaa filminäitlejate vastu. Kuna Ülle ema töötas Draamateatris masinakirjutajana, oli ta ka seal toimuvaga väga kursis."

Hoolimata sellest, et jalad liiguvad vaevaliselt, käib Ülle sageli Coca-Cola Plazas Metropolitani ooperiülekandeid vaatamas.

Tosin aastat on Ülle sisustanud aega kirjutamisega. 2003. aastal ilmusid autobiograafia "Terpsichore tiiva all" ja Aimega kahasse kirjutatud ülevaade balletikooli lendudest. Kolm aastat hiljem jõudis trükki sõbrannade ühistöös valminud 500leheküljeline pildiraamat "Ballett sajandivanuses Estonias". Mullu valmis mälestusteraamat "Ma armastasin Estoniat", mida Ülle jagas vaid tuttavaile.

Balletikooli esimene lend tuli aastakümneid kõigil sünnipäevadel kokku. Alles viimastel aastatel, kui jaksu vähemaks jäänud, on klassiõdede kohtumised jäänud harvemaks.

"Kahtletmata oleme me ainuke lend, kes on niimoodi koos käinud. Viimati olime kõik koos möödunud detsembris. Ülle juubelil saame jälle kokku," rõõmustab Aig, kes soovib Üllele uueks eluaastaks kuhjaga tervist. "See on meie eas tähtsaim soov - et saaks veel elust osa võtta!" nõustub Aime.

Estonia teater tähistab Ülle juubelit homme õhtul kell 19 "Tuhkatriinu" balletietendusega.

Juba üheksa-aastaselt teatrilaval

  • Ülle-Valve-Oktavie Ulla sündis 10. novembril 1934
  • Teatridebüüt 1943. aasta 7. novembril Draamateatri lavastuses "Pöialpoiss"
  • 1953 lõpetas Eesti riikliku koreograafiakooli
  • On andnud 1450 etendust Estonias, 500 draamateatrites ja 600 Leningradi Music Hallis, esinenud 3000 õhtul Viru varietees
  • Leningradi Music Halliga esines mitmel pool välismaal, sh Pariisis, Berliinis ja Varssavis
  • Laulnud kolm kuud ansamblis Laine
  • Kolm abielu, teine Ago-Endrik Kergega ja kolmas Eri Klasiga
  • Tütar Ulla ja neli lapselast

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee