Pimedate Ööde filmifestival tuleb, igal aastal üha võimsamalt

„Enam-vähem hakkab saama jah,” vastab jätkuvalt energiline Lokk. Kohtume tänavu maailma 15 juhtiva filmifestivali hulka arvatud PÖFF-i korraldajatega festivali peakorteris Tallinnas Telliskivi loomekeskuse kolmandal korrusel.

Erilist kiirustamist silma ei paista – festivali korraldamine käib ju aasta ringi –, aga meie vestluse ajal käib uks siiski pidevalt. Osa sisenejaid on kullerfirmast, osa korraldustoimkonnast. Enamasti tulevad nad mitmesuguse kujuga väiksemate pakkidega, ja konteinerite virn üha kasvab. Need on festivalifilmid, mida saabub igast ilmanurgast, enam kui 70 riigist. Tänavuse PÖFF-i kavas on rohkem kui 250 täispikka filmi, koos ülejäänud filmidega koguneb neid aga kaugelt üle 500.

„Tehnoloogia areneb. Nüüd on kõik filmid juba teist aastat digitaalsel kujul. Need pakid ja konteinerid sisaldavad vaid faile, kuid idee poolest võiksid ju filmid ka interneti teel meieni jõuda. Elu on kergemaks läinud, 35-millimeetrine kinofilm on lõplikult kasutusest väljas, keskmine mängufilm kaalus omal ajal ikka ligi 25 kilo,” meenutab PÖFF-i meediasuhete juht Helmut Jänes, kes lööb korraldusmeeskonnas kaasa juba teisest festivalist alates ehk 17 paremat aastat oma elust.

Alguses oli kahtlus

„Kas publik võttis festivali esimesel korral, aastal 1997 kohe omaks, kas saalid olid täis?” küsin Lokilt. „Tõesti, me alustasime meeletult suurte kahtlustega. Aga jah, ehkki esimene festival toimus Tallinnas ainult Kinomajas ja lisaks Narvas, oli meie endigi üllatuseks piletiga külastajaid kokku ligi 6000. Festivali käimapanemise mõtted olid mul olnud juba mitu aastat, sellest ajast, kui sai asutatud filmilevifirma Filmimax. Aga tegelikult oli pisik sees olnud juba 1976. aastast. Siis korraldati Eestis NSV Liidu spordifilmide festival. See festivalikogemus oli ka põhjuseks, miks ma läksin filmi õppima. Aga ajas edasi – ise festivali korraldama hakata oli mul küll tahtmist, aga julgust nappis. Eestis filmifestivali korraldamise lootus oli 1990. aastate lõpupoole üsna ilmvõimatu,” meenutab Lokk.

„Olin filmilevi alal töötades mööda maailma käinud, Eestist ja Eesti filmist ei teadnud keegi õhkagi. Selleks ajaks oli enamik veneaegseid kinosid töö lõpetanud, filmilevis jooksid ainult Hollywoodi filmid. Eesti filmitootmine ise oli peaaegu lakanud ja selle tulevik tugeva kahtluse all. Pangad ei tahtnud sõna „film” isegi kuulda, hoidsid eemale nagu katkust,” kirjeldab Lokk värvikalt küllaltki sünget aega.

„Mul olid tihedad sidemed Põhjamaade filmiinstituutidega ja diplomaatilise korpusega, neile see idee kui suurepärane kultuurivahetuse võimalus meeldis väga. Taani tollane suursaadik ja hea tuttav Svend Roed Nielsen kutsus mu endale külla ja siis pesti mu aju nii kaua, kuni ütlesin: „Nii, selge, eks ma siis hakkan homme seda festivali tegema! Ja haarasingi järgmisel päeval juba telefoni pihku,” meenutab Tiina Lokk seda murdepunkti naerdes.

Hullud ideed

„Ebakindlus oli suur – Põhjamaade ja arthouse’i filmidega alustada oli ka üsna riskantne, polnud üldse kindel, et mu kontseptsioon, mida ma ei julgenud kuni 9. festivalini isegi kõva häälega välja öelda, sest kartsin, et mind kuulutatakse hulluks ja viiakse Paldiski maanteele, et see idee töötab. Sellise suure ettevõtmise ülesehitamisel, nagu on filmifestival, peab olema paindlik, hästi paindlik, sain selgeks,” selgitab Lokk.

Ta lisab, et on hoidnud silme ees Berliini festivali kui kärgfestivali korraldamise mudelit. Nii on PÖFF-i põhiprogrammile lisandunud hulk alafestivale. Animafilmide festivali jaoks oli Eestis väga tugev baas. Seejärel loodi tudengifilmide festival. „Mõnikord on nii, et tekib idee, aga raha ju pole kunagi olnud. Ning siis astub sisse noorteseltskond, kel idee valmis ja tahtmist küllaga. Tudengifilmide festivali toimkonnast on sirgunud tõsiseid filmitegijaid: Katrin Kissa, Mart Taaniel, Marje Jurtšenko, Helen Valkna. Nad panid asja elama,” meenutab Lokk festivali esimest kiire kasvu aega.

Peagi lisandus ka lastefilmide festival. Tollal olid lastefilmidel väga kitsad ajad, laste festivalile meelitamine (ja ka noore kinopubliku juurdekasvatamine) oli samuti keeruline, koolisüsteem ei tahtnud üldse vedu võtta. „Alles Elen Lotmani eestvõtmisel leiti, suuresti õpilasorganisatsioonide vahendusel, tee lasteni. Praeguseks on Mikk Granström,” Lokk viipab enda kõrval istuva mehe poole, „viinud asja täiesti ulmelisele tasemele. Ja nii, aste-astmelt festival ongi arenenud. Mitmesuguseid lahendusi proovides lisasime ka Eesti ja rahvusvahelisele filmitööstusele suunatud poole, selle tähendus on üha kasvanud ja see on ka see, mida me nüüd järgnevad aastad arendame, et kinnistada rahvusvaheline filmitööstus meie külge.” Festival on muide kasvanud kiiremini, kui rahaasjad järele jõudnud. Lokk lisab aga samas, et see olukord on päevakajaline ka praegu.

„Riigi toetus on kolmandiku ringis püsinud. Teistes riikides on selle kategooria festivalidel kui riiki esindavatel maineüritustel suuremad rahad, avaliku raha toetus ka nende suurte summade puhul 70 protsendi kandis, sest filmifestival toetab nii kohalikku filmitööstust kui ka turismi, elavdab majandust ning annab mainet. Aga ega ma unistagi sellest, et raha kühveldataks, see teeb laisaks ja väheettevõtlikuks. Mul oleks süda ja meel rahul, kui toetus oleks 45 protsendi ringis. Muidu on hõre tunne, kui mõni põhisponsoreist peaks ära kaduma,” võtab Lokk rahaasjad kokku.

Festivali arendamine on olnud suur ja ka raske töö, sest aastaid ei olnud enamik festivalipaiku üldse kinod, vaid ajutiselt filminäitamiseks kohandatud ruumid. Festivali korraldamise töös on igal aastal kaasa löönud ligi 300 vabatahtlikku. Paljudele neist on see olnud elu esimene töö, paljud on jäänud festivaliga seotuks või asunud ise filmi alal tegutsema. Kui aasta ringi on korraldusfirmas ametis 12 inimest, siis sellest esmaspäevast juba 30, järgmisel nädalal lisandub veel ligikaudu 300.

„Festivali arendamisega koos on olnud vaja ka organisatsioon üles ehitada. Meil on olnud väga pühendunud ja fantastilised inimesed, üksi ei suudaks keegi midagi sellist ette võtta. Rõõm on ka sellest, et Eesti festivalipublik on väga tore. Ning ka üha enam filmialaselt haritud, tihti rohkem kui meie paraku tihti pealiskaudsed filmiajakirjanikud,” ütleb Lokk.

Saagu valgus!

Kuna filme on näidatud ajutistes saalides, on ette tulnud ka viperusi. Viimane endises parteimajas Sakala keskuses peetud festival jääb Lokile eluks ajaks meelde. Vana elektrisüsteem kõrbes põhja vahetult enne festivali lõpuürituse algust ja nii läksid korraldajad lavale, küünlad käes. Lokk juhatas ürituse lavalt sisse, ise kogu aeg kiigates, millal antakse ukselt märku, et elekter on tagasi saadud või tuleb publikule öelda, et nüüd on aeg koju minna. „Kõik arvasid, et pimendamine on lavastuse osa. Lõpuks aga saime öelda: „Saagu valgus!” Aga ega ühtki seanssi polegi nende aastate vältel ära jäänud, alati oleme lahenduse leidnud. Isegi siis, kui mõni film pole õigel ajal kohale jõudnud,” on Tiina Lokil põhjust uhke olla.

Kui küsin, kas festival on valmis, ütleb ta, et sugugi mitte. „Mullu oli külastajaid ligi 80 000, meil on aga plaan jõuda vaikselt kunagi 100 000-ni. Muide, Berliini festival, kus on taga Euroopa kogu saksakeelne elanikkond, on sellest sihist vaid neli korda suurem. Kui meie kõik alafestivalid Tallinnas ja Tartus, nüüd ka Pärnus, Jõhvis ja Narvas, samuti Tartus suvel peetav tARTuFF ja Haapsalus toimuv õudusfilmide festival juurde lisada, on meil publikut juba rohkem kui Tallinna linnateatril,” räägib Lokk ka publikunumbritest.

Ellujäämistee

„Meie festival on olnud tugevasti abiks ka selle juures, et Eesti endistel aegadel väike ning väga kaua riiklikus plaanis vaeslapse osas olnud filmitööstus pole välja surnud. Me oleme siia toonud filmitööstuse tippkontaktid ja tipptoodangu. Ning teisest küljest – 18 aastat maailma filmiparemiku ning uute huvitavate filmitegijate ja suurte, aga ka väikeste, isegi alles alustavate filmimaade saavutuste koju kätte toomist on mõjunud nii publikule kui ka filmitegijaile väga harivalt,” toob Lokk esile teise kaaluka külje festivali esimesel pilgul nähtamatutest mõjudest.

Ta lisab, et festivalil on veel suur, kuid vähe väljaarendatud potentsiaal saada turismimagnetiks. „Suurte rahvusvaheliste festivalide hulka arvamine võimaldab meil oma haaret veelgi laiendada. Kuna sellesse valitute klubisse võeti meid vastu alles äsja, siis põhjalikumalt saame uusi võimalusi rakendada järgmisel festivalil,” lisab Lokk.

Hunt ja täiskuu

Ja veel kaks küsimust: miks Pimedate Ööde festival ja miks on vapiloom hunt? Lokk meenutab: „Kui hakkasime festivalile kalendris kohta otsima, jäime pidama novembrile, hingedekuule. Valgete ööde ajal toimus juba tol ajal palju festivale, meie publik käib aga kinos sügistalvel. Ning kui pealkirja otsisime, mõtlesime ühtlasi sellele, mille poolest me saaksime end esile tõsta. Üle ilma on ju festivale lõpmatu hulk.” Ta meenutab, et nad pöörasid mõtte ümber – see, mis meil puudu on, on päike. Legendaarne Eesti sõber, Soome instituudi kauaaegne sekretär Eva Lille, kes oli ka algusaegadel festivali käivitamisel tegev, pakkus ühel peamurdmisõhtul, et pime aeg – black nights. „Korras!” meenutab Lokk heureka-hetke. „Ja see toimib siiani – meid ei aja kellegagi segi. Hunt aga on hingedeaja sümbol, festivaliideed ellu viies tundsin endki nagu üksildane hunt, keegi eriti peale minu edusse ei uskunud, raha tuli 100 krooni kaupa hankida. Nii see kuu taustal ulguv üksildane emahunt festivali embleemile saigi,” paljastab Tiina Lokk sümbolite emotsionaalseid tagamaid.

Sel aastal on festivalil veel üks uuendus: ilmub nimelt PÖFF-i ajakirja esimene number 23 000 eksemplariga. Edaspidi loodetakse ajakirja välja anda kord kvartalis. „Plaane meil jätkub, kavas on ka oma telesaade ja kaugemas plaanis isegi kinokool,” jõuab Tiina Lokk veel kokkuvõtteks ka tulevikule projektori valgusvihu heita. Tõesti, festival ei hakka valmis saama.

PÖFF: vajalik info

Piletite müük algab 7. novembril.

Põhiprogramm kestab 14.–30. novembrini.

Teised programmid: animafilmide festival „Animated dreams”, laste- ja noortefilmide festival „Just film”, lühifilmide festival „Sleepwalkers” ning filmitööstusele suunatud üritused.

Rahvusvahelise võistlusprogrammi kõrval on kolm võistlusprogrammi: Eesti filmide programm, Läänemere ja Põhjamaade debüütfilmide programm ning Põhja-Ameerika indie-filmide programm.

Loe lisa lehelt www.poff.ee.