Inimesed

Noorkuu laulja Rein Kahro peab treeneriametit: "Tahan, et inimesed oleks pärast trenni tühjaks pigistatud" (1)

Kais Allkivi, 6. november 2014 07:00
Noorkuu 2011. aastal Eesti Laulu konkursil. Foto: Tairo Lutter
"Läksin saali treeneri rollis, mitte kui inimene, keda on telekast või lavalt nähtud. Kui ise ennast teistest erilisemaks ei pea, siis pole ka teistel põhjust minusse kuidagi eriliselt suhtuda. Trenni käigus on meil kõigil ju ühtemoodi raske ja trenni lõppedes oleme kõik samamoodi higised, väsinud ja rahulolevad – oleme võrdsed," räägib ansambli Noorkuu laulja Rein Kahro, kes annab sellest sügisest Keila tervisekeskuses lihasvastupidavuse trenne.

"Võtsin pakkumist treeneriametit proovida kui motivaatorit, mis aitab pidevalt trenni juures olla ja füüsilist vormi hoida. Kui sul on kohustus minna ja inimestele trenni anda, see ka ise otsast lõpuni läbi teha ja teistele innustuseks ees olla, siis aitab see ennast järje peal hoida," selgitab Rein (35), kellele on sport alati hingelähedane olnud.

Samal teemal

Keila tervisekeskuse värske peatreener on Reinu abikaasa Kristel. "Aga tema ei pidanud mind kuidagi mõjutama. Eelmine peatreener tegi augustis ekspromptpakkumise, et kas ma ei viitsiks koolitusel käia ja trennide andmine ette võtta. Mina vastasin, et väga kihvt, minugi poolest," meenutab Rein.

"Koolitus oli oktoobri alguses, aga esimesed proovitunnid tegin juba septembris," ütleb laulja, kes annab BodyPumpi ja CrossCore’i tunde. Esimene on spordilembidele tuttavam lihasvastupidavuse treening, kus töötatakse läbi kõik suuremad lihasgrupid, abivahendeiks kang, pink ja hantlid.

CrossCore on aga algselt USA armeele välja töötatud intensiivne lihastreening, kus kasutatakse lakke kinnitatud rihmasid, et kasutada harjutusteks omaenda keharaskust. "See on väga raske. Ükski trenn ei lõppe nii, et keegi sealt jube reipalt minema kõnniks. Jõusaalijurakad on kohale tulnud ja öelnud, et mis seal siis on, ripud nööri otsas. Lõpuks on ka need mehed täitsa sidrunid," muigab Rein.

Teeb trennis ise kõik raskused kaasa

"Kui ma ise trenni lähen, siis tahan, et see oleks väga efektiivne. Ka treenerina utsitan ma tagant, et inimesed võtaksid endast maksimumi. Ma ei näe mõtet kohale tulla, kui sa intensiivselt trenni ei tee ja lahkud kuiva särgiga," arvab Rein, kuigi möönab, et kõigile ei pruugi selline kord olla meele järele.

"Motiveerin osalejaid natukenegi raskust kangile juurde panema, mitte sama raskuse juurde pidama jääma. Igaühel on oma piirid ees, aga ma tahan näha, et inimesed oleks pärast trenni tühjaks pigistatud. Ma ise ka. Ma ei luba endale mingit hinnaalandust. Teen kõik samamoodi kaasa ja panen iga kord raskusi juurde, et toimuks areng," kinnitab Rein.

See, et saali ees seisis ühtäkki tuntud inimene, Reinu sõnul trennilistes erilist elevust ei tekitanud. "Ma ei mäletagi, millised olid esimesed reaktsioonid. Astusin lihtsalt rõõmsalt ruumi sisse ja hakkasin oma asja võimalikult hästi tegema. Võib-olla polnud kellelgi mahti üllatudagi. Eks osa inimesi oli minu kohalolekuga juba harjunud ka, sest võtsin ju varem ise osalejana trennist osa. Seda, mida pärast riietusruumis arutati või arutatakse, ma loomulikult ei tea," muheleb Rein.

Treenib nädalas seitse korda

"Treeneritöö ei erine väga palju sellest, mis me bändiga laval teeme. Muusiku elukutse eeldab suhteliselt head füüsilist vormi, et tund-poolteist kestev kontsert ära anda. Treeneriamet on aga selle poolest keerulisem, et samal ajal tuleb ise harjutusi teha, osalejaid juhendada ja motiveerida ning kõigile tähelepanu pöörata – et märkaks, kui kellegi tehnika korrigeerimist vajab."

Rein, kelle treenerikoormus on kolm tundi nädalas, peab uut ametit pigem hobiks.

Kui ka trenniandmised sisse arvestada spordib Rein nädalas seitse korda. "Praegu üritan jõusaalis käia, maratoniks valmistudes jääb see tagaplaanile. Talvel tuleb loodetavasti lumi maha ja saab minna suusamaratonile. Siis tuleb jälle rohkem aeroobset trenni teha, natuke sörkida ja suuska vastu lund hõõruda," kavandab Rein.

2011. aastal meelitas ta kogu Noorkuu pundi Pühajärve triatlonile. Rein läbis 111kilomeetrise põhidistantsi, teised bändipoisid piirdusid 33,3kilomeetrise rajaga. Kuna ansambli lauljad on üle Eesti laiali pillutatud, ei õnnestu neil eriti koos sportida, ehkki Reinu sõnul võib ühistrenniks nimetada sedagi, kui nad nädalavahetusel proovide vahepeal bowling´ut mängivad.

"Poistel, kes väga tihti trenni ei jõua, on järgmisel päeval jalad päris läbi," teab ta.

Söömine kipub ebaregulaarseks

Rein on elu jooksul harrastanud ka maadlust, korvpalli ja võrkpalli. Kolme aasta eest poksimissaates "Ringikuningas" teise koha saavutanud artistil tuli hästi välja ka Tai poks.

"Olen alati püüdnud ennast vormis hoida, kuigi muusikueluga kaasneb ka ebatervislik eluviis," märgib ta.

Noorkuu kontserdid küll tavaliselt südaööst üle ei kesta, kuid koju jõuab eri kontserdipaikadest sageli siiski varahommikuks. Pikad autosõidud tähendavad sundasendit ja söömine kipub olema ebaregulaarne.

Praegu valmistub ta Noorkuuga kontserdisarjaks "Kelle laule me laulame?", mille kavast leiab nii Led Zeppelini ja Pink Floydi kui ka Miina Härma ja Jaak Joala laule. Samasse palasse on loomingulised härrad miksinud näiteks The Doorsi, Michael Jacksoni ja 2 Quick Starti loomingu.

Naisest sai kolleeg

Kui Rein peab oma treeneriametit pigem hobiks, siis tema abikaasa Kristeli jaoks, kes annab nelja erisugust trenni, on see põhitöö.

"Ta on tubli ja mõtleb paari trenni jaoks ise kavasid välja. Näen pealt, kui ta treeninguid ette valmistab, ja kutsun teda vahepeal korrale. Ta on maksimalist ja tahab, et treening oleks väga tõhus. Mõnikord mõtleb ta natuke üle. Ütlen, et kuule, sa isegi ei ela seda asja üle – kuidas sa siis eeldad, et inimesed, kes tulevad päevasesse trenni, pärast seda veel kontorisse tagasi lähevad? Surnuna sinna kohale ei jõua!" avaldab Rein, et kodus kaasad trenniteemast naljalt üle ega ümber ei saa. "Jagame üksteisele näpunäiteid. Minul on elukogemus, temal jälle oskusteave, mida ta on koolitustel omandanud."

Paar käib teinekord ka koos jõusaalis. "Kristelil on väga hea tehnika ja mul on vahel kasulik oma tehnikat kontrollida, ning on hea, kui keegi tarka nõu annab. Aga maratonid käivad talle natuke üle jõu. Ta ei ole päris pikamaa inimene. See, et me sörgiks koos kaks-kolm tundi, talle väga ei sobi," nendib Rein, kellest sai maratoonar siis, kui ette kukkus 30. eluaasta.

"Jooksin varem 10kilomeetriseid distantse. Siis tahtsin katsetada mingi pikema etapiga, aga leidsin, et kui hakkan vahepeal proovima 22kilomeetrist poolmaratoni, siis olen enne pensionär, kui päris pikale maratonile välja jõuan. Võtsin kohe suurema ampsu," muljetab mees.

"Kui sa 42 kilomeetrit ära vudid ja kolme-nelja tunni jooksul iseenda ning krampidega võitled, annab see tunne, kui sa lõpuks üle finišijoone veered, tükiks ajaks mõnusa emotsionaalse laengu."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee