"Leo Karpini kaubamärk oli alatine hea tuju." (2)

Omaaegne tuntud režissöör lahkus ööl vastu eilset 68aastaselt.

"Tõnise sõnadest võib praegu, tagantjärele, lugeda midagi saatuslikku. Süda ei mõista nalja: kui see kord allapoole mingit taset vajub, võivad tulemused olla ettearvamatud," räägib Olavi Pihlamägi, kes jagas Eurovisioni asjatundja tiitlit võrdselt Leo Karpiniga.

Kui Olavil polnud sel alal vastast ei nimedes ega aastates, siis Leod oli võimatu üle lüüa teadmistes, mismoodi kunagi tervet maailma vallutanud saade sündis, mis toimus ekraani taga.

ETVsse jõudis Leo aastal 1963. Ta andis kaameratesse-pultidesse kõik, mis tal oli. Ja mida polnud, selle õppis või leiutas juurde. Läbinud teleteel kõik etapid reamehest kindralini, ei jäänud talle sinisel ekraanil kuigi palju saladusi. Egas muidu poleks lihtsast Eesti poisist mitmeks aastaks saanud Nõukogude Liidu kõige tähtsama saate, uue aasta "Ogonjoki" ("Kutsuv tuluke") pearežissöör.

See oli saade, mille tegemist alustati juba mais ja mis kestis poolde detsembrisse välja. Seepärast oli ka Leo elus periood, kui ta lahkus Tallinnast juba septembri algul.

2002. aastal tuli tal aga ETVga hüvasti jätta. Juhtkond üritas küll selgeks teha, et vallandamine on ajutine ja sobival juhul taastub vana olukord. Loomulikult ei astunud Leo aga tööasjus enam iial üle telemaja läve.

"Erandi tegi ta vaid mulle, kui palus, et ma sellest majast tema viimased mahajäänud asjad peale võtaks," meenutab Olavi.

"Tema autoga ei sõitnud, mina küll. See oligi tema viimane sõit telemajja, nii ta vähemalt ütles. Selles ütlemises oli suur ja sügav valu."

Tulevase tipprežissööri ja muusikaspetsi sõprus oli alguse saanud aastal 1967 – enne pidi noor Leo tegema ju ka musta teletööd režissööri assistendina, mida peaasjalikult tunti poest keefiri tooja ametina.

"Mina astusin telemajja ajal, kui Karpin töötas juba iseseisva režissöörina suure ja võimsa projekti "Kanal 13" kallal, mis on ETV elupõlise sümboli Reet Linna sõnul toonud meie ekraanidele nii Jaak Joala, Ivo Linna kui Tõnis Mägi."

Ning lõpuks ei jätnud ta ühtki võimalust kasutamata, kui oli vaja meie artiste esindada sellessamas "Kutsuvas tulukeses".

"Leo Karpin on mind teinud ja seda fakti ei häbene ma ühekski sekundiks," ütleb ERRi üheks juhtsaatejuhiks tõusnud Marko Reikop . Nagu hääletoon veel kõiki tundeid ei reedakski, lisab ta juurde, et ta on kurb.

"Tänu Karpinile ma televisioonis üldse töötan – tema oligi see, kes mind raadiost ära meelitas. Ehkki ma nii väga minna ei tahtnudki."

Jäi uskumatult kõhnaks

Leo kaubamärk oli alatine hea tuju, keegi ei tea teda tusase või mornina, meenutab Reikop.

"Jonnida oskas ta küll ja kui vaja, oli pirtsakaski. Ka vihastas vahel. Mäletan, kuidas lõppes üks meie telefonikõnedest: Leo visanud telefonitoru kildudeks. Põhjust nagu polnudki, aga Leo vihastas hirmsasti."

Teine kaubamärk oli tal veel. "Nimelt lõpetas ta iga tähtsama tööpäeva pitsi konjakiga. Vahest teisegagi. Ma pole kunagi näinud, et ta mingit muud jooki oleks maitsnud. Oleme sellest Leo iseärasusest kolleegidegagi rääkinud – mitte keegi polnud kunagi näinud, et Leo oleks kunagi tõsiselt auru alla jäänud."

Ühtlasi oli Leo vali töömees. "Ja konkreetne! Talle meeldis asi kiiresti ära teha. Seepärast ei veninud temaga ükski asi. Tähtaegadest peeti kinni, inimesed käivitasid tööd alustades nagu mingi masina."

Ehkki Leo oli juba ammu telemajast ära, suhtles Reikop temaga edasi.

"Telefonis tihemini. Aga ei möödunud aastatki, kui me ka nägupidi koos poleks olnud. Kui me mullu taas kokku saime, oli Leo uskumatult kõhnaks jäänud. Meil polnud teineteise ees kunagi midagi varjata olnud ja küsisin temalt otse: mees, mis sul viga on? Ta hakkas naerma ja ütles, et mingi sisemine tõbi, mis jõudsalt paraneb."

Viimane kord, kui Reikop talle helistas – see oli vähem kui aasta tagasi – vastust enam ei tulnud.

"Kuid õige varsti tuli elumärk: Leo olnud hoopis kuskil puhkusereisil. Ühe mõtte leidsin sellest seigast ometi – kui sa kellegi peale mõtled, kui sul on vaja kellegagi suhelda, suhtle kohe. Ära viska seda homse kaela!"