Inimesed

Lisatud Kanal 2 "Reporteri" video!

Ela Tomson: Minu mälestustesse jääb Käbi Laretei tõelise daamina (13)

Urmas Vahe, 3. november 2014 07:00
SÄRAV DAAM: Aastal 2010 toimunud Balti raamatumessil tutvustas Käbi Laretei oma raamatut «Ludus tonalis. Kirg».Foto: Teet Malsroos
Laupäeval lahkus pianist ja kirjanik Käbi Laretei (14.07.1922 – 1.11.2014).

Samal teemal

"Niipalju, kui mina Käbi Lareteid tundsin, ei tulnud daamilikkus heast lastetoast ega pärinemist diplomaadi perekonnas, see tuli tema olemusest. Võib-olla geenidest," mäletab endine teletegija Ela Tomson inimest, keda ta julgeb ka oma sõbraks nimetada. "Minu mälestustesse jääb Käbi Laretei eelkõige tõelise daamina, mis tähendab suurepärast suhtlemisoskust ja endast lugupidamist igas olukorras."

Hingekuu esimesel päeval lõppes Stockholmis Käbi Laretei pikk ja kirev elutee. See kestis 92 aastat ja mõni kuu pealegi, enne kui tema meeletu elujõud, daamilik väljapeetus, diplomaadist isalt pärit mäng sõnadega ning kõne tabavus ning veel tuhat pisiasja otsa lõppesid ja tema elutöö lõpetasid.

Mõlema Laretei käsikirjad on veel portfellis

Kirjastaja Sirje Endre rääkis end viimasel ajal rohkem kirjandusele pühendanud Käbi Lareteiga telefonis umbes kuu aega tagasi. "Ta oli väga erksa mõtte ja jutuga, väga nõtke vestluskaaslane," kirjeldab Endre.

"Oleme juba ammu plaani pidanud anda välja kuues meie ühine Käbi Laretei raamat. Seekord aegadest, kui Käbi oli veel ise pianismi kõige kõrgemates pilvedes ja andis kontserte Suurbritannias, Lääne-Saksamaal, USAs ja mõistagi Rootsis. Nüüd on selle tundliku raamatu käsikiri valmis, kaks kolmandikku rootsi keeles, üks pikem novell pealkirjaga "Meister" aga eesti keeles. Kirjutatud üliheas filosoofilises eesti keeles. Seekord räägib ta ühest oma kunagisest muusikaõpetajast, kellest ta kunagi varem pole sõnagi kirjutanud."

Endre lisab, et Käbiga sai juba peaaegu otsustatud, et novelli pealkirjast saab hiljem kogu raamatu pealkiri. Praegu on käsikiri Endre sõnul Laretei igipõlise tõlkija Anu Saluääre käes ja kuna tõlgil ei olnud mahti varem oma tööd alustada, saab ta seda teha aastavahetuse paiku ning raamat peaks ilmavalgust nägema Käbi sünnipäeva aegu. "Kahjuks jääb see kirjanikul endal lugemata," ohkab Endre.

Millest Käbi on kõige rohkem kirjutanud? "Eks ikka inimestest ja tema tunnetest. Muidugi ka armastusest, mis kuidagi käest kaob, aga samas ka alles jääb," kõneleb ta.

"Käbi oli ju selline inimene, kellel olid väärtused väga tugevalt paigas. Nii muusikas kui ka kirjanduses. Kuid Käbile pole tundmatud ka tema poja öeldud sõnad, et tema vanemateks on olnud kaks kunstnikku, ent ema ja isa pole tal iial olnud."

"Mulle meeldis kohutavalt ka tema klaverimäng," meenutab Tomson.

"Eriti, kuidas ta Chopini mängis. Olime kunagi Mati Põldrega Stockholmis Käbi ühe plaadi salvestusel ja need tema esile toodud helid mõjusid kui monument. Hiljem selgus, et need kõik palad olid eksiilis elavate eestlaste teosed. Käbi versioonis. Ainult Käbi mõistis neid tunnetada moel, mis oli tuttav ainult autoritele endale."

Kaunite helide kuuldavale tooja hingel lebas aga raskus. "Käbil endal olid kõik need pikad aastad südamel äng, et ta ei elanud oma kodumaal, kuigi Rootsi riigile oli ta ikkagi erakordselt tänulik," lausub Tomson.

"Piiride avanedes hakkas ta palju ka Eestis käima. Ent ikka armastas ta kurbusega öelda, et tal on tunne, nagu ei kuuluks ta kusagile. Ja pole ta ei siin ega seal õieti kodus."

Tomsonile jääb Käbi mällu kõigepealt kõrgema klassi kirjanikuna: "Mind vapustas lausa hingepõhjani, kui lahtise sule ning mõtlemisega kirjutas Käbi autobiograafilise teose "Mineviku heli". Hiljem sai sama pealkiri ka Mati Põldre vändatud filmile. Viimati saatsime me Matiga Käbi Pärnust lennukile juba ratastoolis. Ent daam ei olnud temas kuhugi kadunud. Ka siis ei muutunud temas kriipsugi, kui Käbi pidi oma tõsiste liikumisvaeguste tõttu kolima Stockholmi luksuselamisest vanadekodusse. Daam jäi daamiks lõpuni."

Kes Käbi Laretei õigupoolest oli – pianist või kirjanik?

Võiks lõpmatuseni diskuteerida, kelleks Käbi Lareteid õieti pidada. Kas pianistiks? Või hoopis kirjanikuks? Kümme aastat abikaasa olemist maailmakuulsale filmirežissöörile Ingmar Bergmanile? Ehk oli ta lihtsalt tarkuse, peenetundelisuse ja sisemise soojuse inimlik kehastus? Või oli see midagi seesugust, mida muu hulgas ka suurilmadaam pärast 74 aastat Eestist eemalolekut oma kunagisele kodumaale näidata ei jõudnudki.

Nagu diplomaadi tütrele kohane, tulid nüüd hoopis teistsugused tarkused. Käbi hakkas võõrsil õppima võõrkeeli ega läinudki kaua aega, kui selged olid itaalia, prantsuse, saksa, inglise ja rootsi keel. Enamiku oma raamatutest on ta kirjutanud rootsi keeles. Vanuigi võttis ta julguse kokku ning kirjutas esimesed novellid eesti keeles.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee