Vähetuntud Tolkien: ta käis sõjas ja leiutas keeli (1)

Esinemiskirg

Keeleteadlase ja kirjanduseksperdina töötas Tolkien 1925.–1959. aastani Oxfordi ülikoolis. Ta oli väsimatu õppejõud, kes andis aastas 70–136 loengut, kuigi tema leping nägi ette vaid 36.

Kuid parim osa oli tema metoodika. Kuigi avalikkuse ees oli mees üldiselt vaikne ja vähenõudlik, polnud ta oma õpilaste ees kaugeltki tüüpiline reserveeritud professorihärra. Ta käis jääkaruks riietatuna pidudel, ajas anglosaksi sõdalaseks kostümeeritult naabrit taga ja püüdis poes tihti kauba eest tasuda oma valehammastega.

"Auditooriumi suutis ta sisuliselt õllesaaliks muuta," on üks mehe õpilasi öelnud.

Pidas oma austajaid segasteks

Tolkien pidas end esmajoones õpetajaks ja alles seejärel kirjanikuks. "Kääbik" ja "Sõrmuste isand" olid katsetus luua müüte ja nende edu tuli talle

ootamatult. Suisa nii ootamatult, et ta keeldus aastaid oma loomingu ükskõik missugusest kohandamisest.

Kui keegi seda tegigi, sattus ta autori ülevoolava kriitika sihtmärgiks. Samuti suhtus ta skeptiliselt kõigisse oma loomingu austajatesse, sest ta ei uskunud, et need suudavad tehtut tõeliselt hinnata.

"Sõrmuste isanda" filmi järel end Legolaseks riietama hakanud fänne nähes oleks ta tõenäoliselt hullunud.

Ta armastas oma tööd

Tolkienile oli fantaasiakirjanduse loomine lihtsalt hobi. Tõeliselt väärtuslikuks pidas ta oma õpetlaseametit ja sellega seotud loomingut ning tõlkeid.

Suhe C. S. Lewisega polnud roosiline

Clive Stpales Lewist, "Narnia kroonikate" autorit, nimetatakse tihti Tolkieni parimaks sõbraks, kuigi tegelikult oli neil kahel märksa keerulisem suhe. Esialgu olid nad tõepoolest äärmiselt lähedased – suisa niivõrd, et Tolkieni naine Edith oli Lewise peale armukade.

Kui Lewis aga kristlasele sobimatult käituma hakkas ja eraeluliste skandaalidega endale tähelepanu tõmbas, kaugenes siivas Tolkien sõbrast märkimisväärselt. Kuigi neist ei saanud enam kunagi nii lähedasi sõpru, nagu nad olnud olid, kahetses Tolkien hiljem kaaslase hülgamist.

Kui Lewis suri, kirjutas Tolkien ta tütrele kirja. "Siiani tundsin end nagu vana puu, kes ükshaaval oma lehti kaotab. Praegune on aga nagu kirvehoop otse juurte pihta," seisis selles.

Tolkienile meeldis klubitada

Seda muidugi mitte tänapäevases mõistes. Ükskõik, kuhu Tolkien ka sattus, kõikjal haarati ta enesele märkamatult klubi loomisesse. Leedsi ülikoolis professorina töötades osales ta Viikingite Klubi loomises. Oxfordis sündis tema osalusel kirjandusklubi Inklings.

Kõikenäinud sõjaveteran

Tolkien oli I maailmasõja veteran ning nägi pealt paljusid selle aja veriseid lahinguid, sealhulgas Somme’i lahingut. Nii et oma loomingus kujutatud võitlus- ja sõjastseenide loomiseks oli tal kuhjaga inspiratsiooni ammutada sõjas läbielatust. Lahinguväljal haigestus mees kroonilisse palavikku ja ta saadeti koju. Peaaegu kõik tema sõbrad aga hukkusid sõjas, mistõttu Tolkien mõistis eriti teravalt juhtunu traagilisust.

Ta leiutas keeli

Hariduselt filoloog, hoidis Tolkien oma mõistust värskena sellega, et leiutas uusi keeli. Paljusid neist, näiteks elvishi keeli quenyad ja sindarini, kasutas ta oma loomingus. Väljamõeldud keeltes lõi ta isegi laule ja kirjutas luuletusi. Peale selle meeldis talle taastada ammusurnud keeli, näiteks taaselustas ta keskaegse walesi ja lombardia keele.

Ka postuumselt äärmiselt edukas

Enamik autoreid peab oma eluajal hoolitsema selle eest, et võimalikult palju nende loomingust ka trükki jõuaks, kuid mitte Tolkien! Tema märkmed, kritseldused ja käsikirjad, mille avaldamist ta ise kunagi ei kaalunud, elavad pärast tema surma täiesti oma elu. Neid toimetatakse, pannakse kokku, võetakse lahti ja avaldatakse hullumeelselt palju.

Kogu seda protsessi juhib peamiselt tema poeg Christopher. Tolkieni menukaim postuumselt avaldatud teos on "Silmarillion", veel on ilmunud "The History of Middle Earth", "Unfinished Tales", "The Children of Hurin" ja "The Legend of Sigurd and Gudrun".

Ta polnud natside austaja

Tolkieni akadeemilised kirjutised germaani ajaloo, keele ja kultuuri teemadel olid natsieliidi seas mõistagi ääretult populaarsed. Tolkien seevastu põlgas nii Hitlerit kui ka kogu tema natsiparteid ega varjanud seda sugugi.

Ta kaalus isegi "Kääbiku" saksakeelse tõlke keelamist, sest Saksa kirjastaja palus tal enne tõlke avaldamist kinnitada, et Tolkien on puhastverd aarialane. Selle asemel koostas Tolkien tulise kirja, kus ütles muu hulgas, et tal on väga kahju, et tema esivanemate hulgas pole juute.

"Mul on selles sõjas üks lõõmav isiklik vimm, mistõttu ma oleksin ilmselt praegu, 49aastaselt, parem sõdur, kui ma olin 22aastasena. See on see väike punetav ignorant Adolf Hitler, kes rikub, muundab, tõlgendab valesti seda õilsat põhjamaa hinge, Euroopa parimat loomingut, mida ma olen alati armastanud ja püüdnud seda tõelises valguses näidata," kirjutas Tolkien kord oma pojale.

Ta oli suur romantik

16aastaselt armus Tolkien endast kolm aastat vanemasse Edith Bratti. Tema eestkostja, katoliku preester, oli rabatud faktist, et nooruk käis kohtamas protestandiga ja nõudis, et poiss katkestaks Edithiga igasugused suhted kuni 21aastaseks saamiseni. Tolkien kuuletus, unistades Edithist kõik need pikad aastad.

Oma 21. sünnipäeval taaskohtus mees suure armastusega raudteeviadukti all. Edith lõpetas seejärel kihluse teise mehega, vahetas usku ja abiellus Tolkieniga. Liit kestis terve nende elu. Paari ühist hauakivi kaunistavad nimed Beren ja Luthien – see on üks armunud paar mehe loomingust.