Piigadebänd G.O.S.H: teeme proovi öösel või varahommikul (4)

Aprillis panid viis tüdrukut kokku uue bändi, kuhu peale Liina kuuluvad laulja Anne Arrak, trummar Hele-Riin Uib, kitarrist Helena Anni ja basskitarrist Hanna Parman.

Tüdrukud ütlevad, et tegelikult ei ole nad kunagi isegi mõelnud selle peale, et neid võidaks võrrelda välismaa lavadel esinenud ja nüüd hingusele läinud Vanilla Ninjaga. "Pigem oleks oodanud võrdlust Blackyga, sest olen seal kunagi mänginud," tunnistab Hele-Riin.

"Iga teine bänd koosneb ju meestest, kas see siis tähendab, et nemadki on üksteise järeltulijad?" küsib Anne vastuseks, kui uurida, kas tüdrukud täidavad nüüd ninjadest vabaks jäänud kohta. Kui aga keegi peaks neid nimetama uueks Vanilla Ninjaks? "Nemad paistsid silma ja ju meie siis paistame ka. Tüdrukutebände on ju veel, aga järelikult on nad nähtamatud," muigab Liina.

G.O.S.H sai kokku lihtsast soovist muusikat teha. Hele-Riin ja Anne leppisid kokku, et teevad uue ansambli, edasi leiti Hanna, kellega Hele-Riin kunagi samuti ühise bändi plaani oli pidanud. Siis hakati tuttavate kaudu uurima, kes keda tunneb ja nii tüdrukud kevadel lõpuks kokku saidki.

"See, et teeme tüdrukutest koosneva rokk-bändi, oli meil kohe paigas," ütleb Anne. "See on ju lahe ja teistmoodi."

Praeguseks on bändil juba plaadi jagu lugusid.

"Meie stiil on alternatiivrokk, aga järgmine singel, mis välja tuleb, on pigem poprokk. Ütleme nii, et lugusid on erinevaid, aga päris heavy metal’it ei ole," sõnab Hele-Riin.

Kuidas tüdrukud oma kooslusele nime said? Hele-Riin ütleb, et alguses oli neil Facebookis oma kommuun, kus bändiasju arutada ja ta pani sellele nimeks lihtsalt Girls On Stage (tüdrukud laval – K. T). Lihtsalt, et see kuidagi ära märkida.

"Ühel hetkel prooviaega märkides olidki kõik märkmikusse kirjutanud G.O.S. Kui selle avastasime, siis nii lihtsalt jäigi." Nime lõppu pandi veel H-täht, mis tähendab hot (kuum, ingl k – K. T). "Lihtsalt G.O.S kõlab nagu koss ehk korvpall. See oleks imelik," põhjendab Anne.

Kes käib koolis, kes tööl

Kohtume tüdrukutega intervjuuks kell 9 hommikul ööklubis Café Amigo, kus nad juba tegelikult kella kaheksast kohal on, et proovi teha.

"Minu pärast teeme nii vara proovi," tunnistab Helena, kes päevatööna on poolteisekohaga kitarriõpetaja Saue ja Keila muusikakoolis.

"Teeme proovi kas varahommikul või öösel, sest Helena on kogu aeg tööl," muigab Liina.

"Ärkasin kell kuus, kuna mul on vaja enne proovi käed soojaks teha," täiendab Helena.

Kui Anne ja Hele-Riin pühendavad ka oma vaba aja bänditegemisele ja Helena töötab õpetajana, siis Liina õpib näiteks Tallinna Ülikoolis reklaami ja imagoloogiat. "Kuskilt käis just läbi teema, et kõik muusikud õpivad reklaami," arutleb Anne. "Meil on tõesti kursusel päris palju harrastusmuusikuid," ütleb Liina. Kõik nõustuvad, et reklaamikursused võiksid olla muusikakoolide õppekavades.

"Kui õpid muusikat ja tahad olla artist, siis pead ju teadma, kuidas ennast müüa," ütleb Anne.

Bändi viies liige, bassitüdruk Hanna, on intervjuu ajal välismaal.

"Ta on Otsa koolis õpetaja, korraldab igasugu üritusi, mängib pilli igal pühapäeval kirikus ja õpib veel Eesti Kunstiakadeemias ka. Minu arust ta ei magagi," muigab Anne.

Tüdrukutel on seljataga ka esimene esinemine. 18. oktoobril astusid nad üles Viljandi vanas lennukitehases kontserdil "Tähed tehases". Peagi saab tüdrukuid näha ka Tallinnas.

"Novembris või detsembris – me täpselt veel ei tea, kuna läbirääkimised käivad," ütleb Liina.

"Rokkmuusika on Eestis kuidagi põrandaalune," tõdeb Anne. "Soomes tehti küsitlus, millest selgus, et seal kuulatakse rokkmuusikat kõige rohkem ja teisel kohal on metal. Me oleme vales kohas," naerab Hele-Riin.

Bändiliikmete sõnul on Eestis küll rokkbände, aga keegi ei tea neist eriti midagi, napib ka korralikke rokiklubisid, kus mängida.

"Eesti inimesed võiksid hakata rohkem rokki fännama," ütleb Anne. Kui see nii ei lähe, kas siis sihivad tüdrukud välismaale? Sellele küsimusele vastuseks Anne vaid noogutab ägedalt.

Laulud räägivad lihtsatest muredest

Praeguseks on G.O.S.H välja andnud ühe singli, mis kannab nime "Blind Awake" ja räägib sellest, et inimesed on pidevalt ninapidi kinni telefoni- ja arvutiekraanides, ei pööra oma lähedastele tähelepanu ning reaalsustaju kaob. Peagi näeb ilmavalgust teine lugu "Insomnia".

"See räägib unetusekollist, kellest ei saa kuidagi lahti ning kellega võitlema peab," räägib Anne ja ütleb, et see lugu on tema enda pealt maha kirjutatud.

"Inimestel on nii palju igasuguseid muresid, et kui on vaja magama minna, siis ei saa. Vanasti tegid inimesed palju füüsilist tööd, aga nüüd tuleb rohkem mõelda ja pea on pidevalt pulki täis, võimatu on magada.

"Me oleme oma lugudes keskendunud probleemidele, mis puudutavad paljusid nüüdisinimesi. Siiski me ei hala, vaid lood räägivad sellest, et oleme tugevad ja võitleme nende probleemidega," ütleb Anne.