Ragulka oli ennisaegsete poisikeste hulgas populaarne riistapuu.Foto: Alamy/AOP
Inimesed
1. november 2014, 13:00

Poiste mängud ehk Kuidas tehti pauku siis, kui poisid polnud veel tehtud suhkrust ja maasikavahust (48)

Poisterahvaid on alati olnud kahte sorti: rüblikud ja nohikud. Vanematel on kergem nohikutega, kes veedavad aega voodil raamatut lugedes ja kelle koledaimaks kuritööks on äärmisel juhul kärbestelt tiibade küljest rebimine. Rüblikud tunnevad aga suurimat mõnu klaasiklirinast ja paukudest. Vähemalt vanasti oli nii.

Rübliku elu tegi topeltmõnusaks, kui pärast pahandust sai adrenaliinilaksu veel kurjustava pensionäri eest põgenemisega, ning areenilt õnnestus lahkuda piltlikult öeldes terve nahaga, kuid otse öeldes veritseva põlvega. Vähemalt minu lühikeste pükste ajal oli see nii.

Kuna mul endal praegu väikseid poisse kodus ei ole, ei tea ma eriti nende hingeelu, aga tunne ütleb, et tänapäeva poistest on saanud üha enam nohikud, kes teostavad oma unistusi arvutiekraanil, ja kelle vimkade väljamõtlemisoskused ning käeline tegevus (välja arvatud ekraanipöidlad) jätab üha rohkem soovida.

Eile Eesti Naiste Koostööketi ja Eesti Tervise Fondi korraldatud konverentsilgi "Kuidas eesti mees elaks 10 aastat kauem?" ütles aasta isa tiitlit kandev doktor Ralf Allikvee, et vähe sellest, et Eesti mehed on oma elust 18 aastat füüsiliselt haiged, me sandistame neid ka vaimselt.

"Mind paneb muretsema soovunelm, et mees oleks pehmo. Et mees ei või panna vastu hambaid, kui ta tahab. Mina üritan ikka ürgset Eesti meest kasvatada. Kui me kasvatame oma järgnevaid põlvkondi pehmodeks, siis ei ole neil mitte südamehaigused, vaid nad muutuvad iseenda jaoks vaimseks invaliidiks," ütles Allikvee.

Tallinna lasteahaigla traumapunkti vanemarst Andres Lukanenok tõdeb ja tõestab ka statistiliselt, et poiste mängud on muutunud.

"Ega praegused poisid nii väga paukude ja paugutajate lummuses ole," tunnistab doktor, et plahvatustes saadud vigastused on harvad.

"Tänapäeva mood on õhupüssiga ettevaatamatust lasust saadud haavad. Aga pigem on tegu üksikjuhtumi, mitte massimoega. Kas teie tegite oma poisipõlves sutspüsse?" küsib tohter.

"Tegin," tunnistan sel suvel 60. sünnipäeva pidanuna ausalt.

"Aga mina enam ei teinud," ütleb 54aastane vanemarst.

"Mitte et asi minus oleks olnud. Tervel sugupõlvel polnud enam seda kommet. Ja praegustest püromaanidest on selline laine sootuks mööda läinud. Ega paugutamist enam ei armastatagi. Või ei ole enam ainet või poistes leidlikkust, et paugumaterjal päris lambist välja võluda," arvab Andres Lukanenok.

"See on ka põhjus, miks tänapäeva poisid haruharva oma paugutamistega arstide käte vahele satuvad," viitab tohter, et praegu saavad poisid oma pauguvajaduse kätte üsna ohututest ilutulestikest, mis detsembris vabamüüki paisatakse.

Tartu mänguasjamuuseumi arendusjuht Marge Pärnits leiab, et meeste meel pole siiski veel lõplikult maha tambitud ja poisid on oma põhiloomult jäänud ikka poisteks.

"Maapoiste puhul ei kisu tuliste tangidegagi välja soovi joosta paljajalu oktoobrini välja. Ka nende mängud on sellised, mis võivad kergesti lõppeda traumapunktis. Igasugused puude otsas kõõlumised, onnide ehitus, mis ei arvesta ehituskunsti reegleid. Praeguste poiste väiksem pauguhuvi on seletatav sedasorti kraami vähesusega ja praktiliselt keelamisega.

Meenutan veel 30 aasta tagust suurt menukit: tongilinti, millele vasaraga selga tagudes sai mõnusa müdina. Nüüd ei ole seda enam kusagil. Venemaa poodide eest ma vastutada ei tea. Aga väikese sõja olen suutnud korraldada meie muuseumis ka puust mõõkadega. Mõnele mehehakatisele mõjus see nii hingesööbivalt, et värvis koju jõudes oma puumõõga ketšupiga kokku – et mehisem tunduks."

Asjad, mis rõõmustasid noore rübliku südant, aga mille eest võis täiskasvanu käest kergesti vastu kaela saada

Anda ammendav ülevaade kõigest, mille taga oli nõukogude ajal meeletu rübliku mõte, on arvatavasti võimatu. Neid asju, mis olid särava, ent samal ajal haige fantaasia ning füüsika ja keemia rakenduse sümbioosiks, oli palju rohkem kui elava ettekujutuse piirid. Selline oligi nõukogude poisi hall, ometi põnev ja parajalt ohtlik argipäev. Selles elus osalejatest ei olnud keegi huligaan ega pätt. Kuid mängud, millega tegeldi tollal poistekeskis, polnud sugugi süütud.

Tollal ei olnud laudadel arvuteid, kus virtuaalmaailmades terveid linnu plahvatusega hävitada. Meie meelelahutused olid peidetud kodude salapaikadesse, neid leidus hoovides, rõdudel ja garaažides.

Aga sellest hoolimata võivad keskealised täie mõnuga öelda, et nende lapsepõlv oli arvuti puudumisest päris huvitav.

Küllap võiks juuresolevat mänguasjade nimekirja täiendada iga vähegi rübliku hingega poisikese kogemused. Mängu tulevad ju veel sutspüssid, lõkkesse visatud eterniit, pauguga purunevad lambid ja telekakineskoobid, kõige odavamast ja paremini põlevast kummiliimist rääkimata.

Ragulka

Vene laensõna ragulka on eesti keeles tuntud kadana. Mõnes riigis on see kvalifitseeritud kui atesteeritud väikerelv, millega on lubatud isegi jahti pidada. Kõige klassikalisemad ragulkad valmisid tugevast kaheharulisest oksast.

Lisaks tuli apteegist osta lai halli värvi žgutt. Ning lõpuks kogu see krempel vasktraadi või sinise isoleerpaelaga kinni mässida. Kada laskemoona võis leida igalt poolt.

Hädisemal korral piisasid marjad – kõlbasid ka veidi tugevama paberi sisse kägardatud pihlakad vms. Kividega pudeleid lastes olid tabamise korral killud kindlad.

Natuke nõrgema purustusjõuga olid metallraamiga laskeriistad, mis painutati valmis jämedast traadist, selle harude vahele kõlbas pigem aluspüksikumm. Mida värskemad olid alukad, seda suuremasse pingesse sai relva tõmmata ja ägedam tuli lask. Laskemoonaks kõlbasid traadist painutatud haagid.

Ragulkade kõige väiksem vend oli näpukumm, mis seoti pöidla ja nimetissõrme vahele. Kumm ise oli pärit selle sama valge püksikummi seest, kust tuli välja õngitseda üksik helepruun kummikiud. Laskemoonaks need samad traadist haagid, mida võis leebemas versioonis teha ka paberist.

Nool

Noolemäng noolte ja märklauaga on tänapäeval poest kergesti kättesaadav. Nõukogude noortel nii lihtne ei olnud. Kõik tuli ise valmistada. Ja valmistatigi. Kusjuures poistel tulid nooled nii lennu- kui torkeomadustelt välja paremadki kui tehase omad.

Vaja läks leht paberit, neli tikku, nõela ja niiti. Lennuomaduste parandamiseks võis lisada raskuseks pisut plastiliini. Noole valmistamisele kulus tavaliselt nii palju aega ja vaeva, et märklaua tegemine polnud enam tähtis.

Heal juhul oli selleks seinavaibale riputatud koolivihiku leht või õues jäme puuoks, halvemal juhul keerati poistevaheliste erimeelsuste ja närvide mängus sihik märklaualt ka hoopis mujale.

Bumerang

Oleks praegusel keskeal võimalus elada sellises paradiisis kui praegu, kui bumerange võib igas vormis ja hinnaklassis osta igast mänguasjade poest. Aga 70–80ndatel aastatel polnud sellistest leludest lõhnagi.

Siis tuli raamatupoe kantseleikaupade osakonnast osta kaks 30 cm pikkust joonlauda ja mässida need isoleerpaela abiga ristiks. Õhtul kodus tuli auru all labadele vint peale keerata, ja siis selgus kaks võimalust: kas valmis oli saanud bumerang, mis tuli visates ka tagasi või ei tulnud. Seda viimast võimalust trehvas muide rohkem.

Varesed ja tuvid sai ta igal juhul liikvele. Minu naabripoisil oli muuseas originaalbumerang. Austraaliast toodud, mis sest, et plastmassist. Seegi ei tulnud tagasi. Meie õues selgus aga poistega harjutades, et palju tähtsam kasutatud materjalist on õigesti sooritatud vise.

Tossupomm

Ainult meie põlvkond teab, milline seos on kammi, laste jonnipunni ja lauatennise palli vahel. Kõik nad käitusid üsna ühtemoodi, kui nad tükkideks teha, fooliumisse keerata või tikutopsi pista, põlema süüdata ja seejärel kiiresti ära kustutada.

Seda imeliselt paksu ja spetsiifilise lõhnaga tossu jätkus nii naabrimuti aeda kui kooli peldikusse. Esimesed koolibändi või -disko tossuefektidki olid pahatihti hingamisteid kahjustava iseloomuga.

Maagiline materjal – tselluloid – oli poiste seas kõrges hinnas ning see võis olla ka pinksipallide defitsiidi põhjuseks.

Pudelist veeprits

Ajani, kui apteekidesse ilmusid esimesed klistiiripumbad, tuli õuede veesõdadeks relvastudes veeprits ise valmistada. Ei olnud siis mänguasjade poes eri paagi suurusega veepüsse ega püstoleid.

Pritsi meisterdada on praeguselgi ajal ülilihtne ja oli varemgi. Selleks piisas tühjaks saanud šampoonipudelist või mõnest muust kodukeemia pudelikujulisest anumast. Pudeli korki tehti tuliseks aetud naelaga auk.

Pudelisse kallati vett (esimest korda köögikraanist, järgmised laadimised käisid tavaliselt vihmaveetünnist) ja pritsiti õue siginenud konkurenti.

Veepüstol ei olnud siiski ka nõukogude poistele päris tundmatu, sest Moskvast Saksa DV poest neid komandeeringus käinud isad vahel tõid.

Noamäng

Arvatavasti oli kõnesoleva põlvkonna igal poiss-soost esindajal omal ajal taskus lahtikäiv nuga. See oli omamoodi staatuse märk, mis näitas, et selle omanik ei ole memmepoeg. Mäng oli noamäng ja nuga pidi taskus selleks iga hetk valmis olema. Mänguvariante oli lõputult, sest lõputult võis joonistada liivale ringe ja neid sektoriteks jagada.

Mängija ülesanne oli visata nuga tera pidi maasse püsti ja kui see õnnestus, võis oma sektori piiri püstise noani laiendada. Üks mängu versioon sundis iga sektoriomanikku seisma kas või mingi kehaosaga (tavaliselt jalaga) omas sektoris nii kaua, kui see üldse võimalik oli.

Kui toetuspind läks nii väikeseks, et seal enam olla ei kannatanud, tuli ka mängust lahkuda ja oma maalapp konkurendile loovutada.

Plahvatuspakike

Sellisegi pakikese on valmis teinud arvatavasti iga poisiklutt, kel tänaseks päevaks vanust üle neljakümne. Tuleb osta tikke. Mida rohkem, seda uhkem. Kümme toosi on täitsa piisav. Aga vähemastki aitab. 100g šokolaaditahvel, sealt läheb vaja ainult hõbepaberit.

Tikuväävel terava noaga tikkudest vabastada. Mida rohkem puitu sisse jääb, seda ebakvaliteetsemaks segu muutub. Siis süüa ära šokolaad ja tikusegu mässida järelejäänud fooliumisse.

Kogu plönn võimalikult tihkelt kinni keerata ja leikoplaastri või isoleerpaelaga, mida tänapäeval teibiks nimetatakse, kokku tõmmata. Siis on kaks võimalust. Kui läheduses on raud- või trammitee, läheb mängu variant A.

Meie hoovi poistepundi kasutada oli Lasnamäele tõusev või sealt laskuv trammitee politseimaja taga, mida nüüd pole enam ammu olemas. Hõbepaberisse mähitud plönn pandi rööpale ja ise poeti läheduses oleva sirelipõõsa sisse peitu. Kui tramm hõbepaberist mütakani jõudis, käis pauk.

Tuleleek trammi rataste alt käis trammi kontaktliinini ja jumakas oli kindlasti kuulda ka sõitjateni – seda oli läbi aknaklaasi selgelt näha. Tramm peatus, juht väljus ja uuris juhmaka näoga taevast tulnud pauku, mis möödus jälge jätmata.

Teine, vaese poisi variant, kellel raudteed kodu lähedalt võtta pole: tuleb otsida suurem maakivi, laeng selle peale panna ja teise kiviga selga virutada. Tulemus pole kindlasti nii hea kui raudrööpal, aga pauku saab.

Veepomm

Mida kõrgemaks elumajad läksid, seda rohkem moodi läksid ka veepommid. Oli ju hoopis teine asi visata neid alla üheksakorruselise maja ülemistelt korrustelt kui maast vaid mõne korruse kõrguselt, kus nad ei jõudnud õieti vunki sisse saadagi. Veepommiks on alati kõige paremini kõlvanud kondoomid. Seda ka ajal, kui preservatiivid isegi meestele kõige suurem defitsiit olid.

Pealegi – nad ei maksnud isegi nõukogude vääringus suurt midagi. Mäletamist mööda kaks tükki neli kopikat.

Vene ajal olid preskud väga viletsast materjalist, nii et võisid isegi peale vaadates katki minna. Aja edenedes paranes ka preservatiivide kvaliteet.

Praegu räägivad oskajad poisid, nüüdsesse kondoomi mahutab vaevata pool ämbrit, seega umbes viis liitrit vett. See on juba jõud. Eriti kui ta 9. korruselt pähe lärtsatab

Sülitustoru

Üks endisaegsete poiste lahutamatuid kaaslasi oli metalltoru, millega sai sülitada kaaslast poolpehmete (plastiliin, toorkummi, pigi, pihlakamarjad) kuulikestega. Sellise torukese muretsemine oli keeruline ja need olid seepärast õues ülimalt hinnatud. Häda pärast sobis peenemast suusakepist rauasaega lõigatud jupp.

Karbiid

Kes mäletab veel imeliku, eriti spetsiifilise lõhnaga võlukivikesi, mis vette sattudes hakkavad kihisedes mullitama ja põlema süttivad?

Kõige tavalisemalt toimetati karbiidiga selliselt: võeti tühi deodorandi- või dihlofossipudel, millelt lõigati maha päästikuga kaas. Põhja tekitati auk. Karbiiditükikesed aeti pudelisse ning sülitati karbiidile.

Kui karbiid süljevedelikuga reageeris, oodati veel mõnikümmend sekundit ning kogupauk oli väärikas.