Ühiskonna allhoovused: hipid, mustlased ja nudistid (7)

Hipid

Kuuekümnendate lõpul tekkis raudse eesriide taga uus underground-liikumine – hipid ehk lillelapsed. Seitsmekümnendate alguseks olid loosungitega "Flower power" ja "Not war, make love" tutvust teinud ka Eesti noored.

Hipirahva põhiliseks kogunemispaigaks oli tol kümnendil kohvik Pegasus (suvel istuti ka Harjumäel Varblase vabaõhukohvikus, millest sai hiljem punkarite lemmikpaik). Üsna palju liikus seal kõiksugu loomerahvast, aga näiteks ka vähemalt kaks hilisemat kõrget kirikutegelast ja ministritki.

Hipid rõhutasid enda hipiks­olemist eelkõige välimusega. Pikad juuksed ja habemed olid pea kohustuslikud. Juustesse põimiti lilli. End ehiti pea- ja randmepaelte, puupärlite, narmaste ja muu sarnasega.

Hinnas olid teksased, mida vääristati lappide-paikadega, ja suurte lilledega muster. Mõnel olid isegi püksid lillelised, mõni käis paljajalu. Püksisääred venisid üha laiemaks, tekkis niinimetatud klosspükste mood.

"Keskmine Eesti inimene oli karvaste peale lihtsalt kuri," on hilisem kaitseminister ja suursaadik Jaak Jõerüüt Eesti Eks­pressis 2001. aasta lõpul meenutanud.

"Mäletan neid vihaseid pilke! Kui ma käisin õlgadeni juustega, kandsin villasest tekist tehtud kott-hõlsti ja kaelas mingit kunstpärlikeed, siis susistati selja taga muidugi kõvemini. Hoiti eemale kui katkust."

Tallinnast võis leida isegi paar hipikommuuni, mõlemad eramajades. Üks teadaolev oli Nõmmel, teine Matrossovi (praegusel Tondi) tänaval. Need olid peavarjuks ka mööda suurt kodumaad reisinud rändurhipidele. Nõmmel olnud neid tipphetkel ööbimas sadakond.

Rändamine oli hipide seas levinud. Nii nagu India lääne hipidele, oli siinsete mekaks Kesk-Aasia. Kirjanik Maimu Berg on Eesti rahva muuseumi ajaveebis meenutanud, kuidas ta kord ootamatult Tuvast postkaardi sai, millel teda tervitati ja tehti ettepanek hauad kõrvuti panna: kirjanik Arvo Valton (muu hulgas filmi "Viimne reliikvia" stsenarist) ja tollal noor näitleja Peeter Volkonski olid sinna kohaliku kultuuri ja budismi jälgi otsima siirdunud.

Läänes tõmbasid hipid kanepit ja sooritasid LSD abil happereise. Mida oli Eesti hipidel vastu panna? Internetist hipiteemalist materjali uurides tundub, et narkootikumid olid siin pigem erand, vähemalt eestlaste seas – nende aeg polnud veel tulnud.

Kanepit siia aeg-ajalt eksis, aga rohkem oli see siiski Kesk-Aasia liiduvabariikide teema. Mõned eksperimenteerisid kangete retseptiravimitega, leidunud olevat ka üksikuid, kes moonidega jahmerdasid ja end isegi surnuks süstisid.

Hipid või lihtsalt hipitsemine?

Tarbekeemia oli juba kättesaadavam. Hipi hüüdnimega Fanatt, kellest on nüüd saanud Oleviste koguduse hingekarjane ja baptistide üks liidreid, on oma kodu­lehel kirjeldanud, kuidas ta Riias plekieemaldaja Sopals järel käis ja end juba tagasiteel sellest nii põhjalikult segi tõmbas, et end marslaste rünnaku ohvriks pidas ja bussist põgenes.

Aga suurema osa Eesti hipidest jättis see külmaks, nende ainsaks mõnuaineks oli alkohol. Joodi põhiliselt odavat veini (kui üldse joodi). Kui raha otsas, lürbiti teed või istuti lihtsalt niisama ja kuulati tolleaegseid menubände.

"Päris kangete narkootikumide pruukijaid püüdsime oma seltskonnast väljas hoida," meenutab Ekspressi artiklis omaaegne hipi Aare Loit.

On ka arutatud, olid meil siin tõesti hipid või lihtsalt hipitsemine, väline matkimine. Omaaegne pikajuukseline ja mässuvaimuline poeet Hannes Varblane arvas mullu mais Maalehes, et venelased läksid süvitsi ning jõudsid asja olemuseni, eestlastel oli see rohkem mood.

Millal hipiajastu lõppes? Selles suhtes pole asjaosalistel üksmeelt. Ekspressi artiklis intervjueeritute arvates lõppes hipide kuldaeg 1971, kõik ülejäänu oli järellainetus. Hannes Varblase arvates hakkasid "ausad" hipid kaduma 1975. aasta paiku ja lõplikult sai hipiajastu otsa punkarite tulekuga, kes hakkasid ilmuma sama kümnendi lõpus.

Igatahes on kindel, et kedagi, kellest juba esmapilgul selge oleks, et tegu on eheda hipiga, pole juba aastakümneid tänaval vastu tulnud.

Ainult Eesti tollane esidiskor Riho Baumann pole end ajavoolust häirida lasknud ja käib endiselt ringi, lill kaabu küljes.

Mustlased

Mustlasi on Tallinna kesklinnas alati liikunud, liigub praegugi. Aga need mustlased, keda tol kümnendil nägin, olid hoopis teisest puust.

Minu kodukanti Nõmmele tulid nad hobuste ja vankritega millalgi jaanipäeva paiku – oma sõnul kuskilt Räpina kandist – ja lõid Vana-Mustamäel praeguse TTÜ teaduslinnaku lähedale, vana paekivimurru serva, üles ehtsa, mõnest hiigelsuurest telgist koosneva mustlastabori.

Neil oli oma äri ka – kauplesid ümbruskonna elanikelt vanad kaltsud endale ning andsid vastu defitsiitseid ja perenaiste hulgas nii hinnatud plekist purgikaasi, mille alla moosid kindlalt tallele panna. Mingid savikausid olid neil samuti, aga need ei huvitanud eriti kedagi.

Kui pereisa Nõmme vahel oma asju ajas, margapuu kaenlas ja käratsev lastekari vankris kaltsukottide vahel, lonkisin neil sabas mingi samasuguse igatseva ihalusega nagu Väike Illimar leierkastiga juudil.

Mitte et ma varem hobust ja vankrit näinud poleks – hobune oli tollal maal veel üsna tavaline tööloom, olin seda sugulaste juures palju kordi näinud. Aga nad olid ikka hoopis teistsugused: kirjud, lärmakad ja vilkad, samas seltsivad ja sõbralikud.

Üksteisega suhtlesid nad omas keeles, kuigi eesti keel oli väiksematelgi soravalt, ehkki veidi konarlikult suus.

Kui mingi kohalik nolk vankril olnud mustlasplika välja vihastas, krabas too oma seelikud tagant üles ja näitas pikema jututa teadagi mida, mille peale solvaja kohkunult jalga lasi.

Ka äristiil oli neil hoopis teistsugune. Kord viskus perepea ühe umbuskliku naabri ette põlvili ning kisendas ahastades ja käsi ringutades, et ta on nii kohutavalt vaene mees, et kogu tema pere saab hukka, kui talle kohe kaltsu ei anta, lapsed ulgusid kaasa. Antigi. Hiljem arutati juhtunut omavahel itsitades ja kilgates.

Naabrite vahele tõid mustlased rahu ja õnne. Ikka juhtus ju vahel, et keegi olevat kellegi koera aiast hulkuma lasknud, pesu nööri pealt kuivamast maha kiskunud, õunad puu otsast maha raputanud või puuriida täis kusnud – ega siis ometi koerad ise või tuul selliste asjadega hakkama saa!

Vahiti üksteist altkulmu, vahel läks ütlemisekski. Aga mustlaste saabudes oli mõneks ajaks kõik lihtne ja selge: nemad tegid, kes muu!

Mõne nädala möödudes olid mustlased jälle kadunud. Kuhu – mõnda teise linnaossa või linna, Räpina kanti tagasi või kaugemalegi – ei tea ma siiamaani. Ja ühe suve hakul millalgi kümnendi keskel ei tulnudki nad enam.

Nudistid

Kõnealune kümnend oli tollal Eestis vaikselt organiseeruma hakanud nudistidele ilmselt kõige kannatusterohkem, tuues kaasa kokkupõrked miilitsaga ja pideva võitluse enda koha eest päikese all. Aga nad ei andnud alla!

Esimene märkimisväärsem verstapost nende tegevuses jääb sel kümnendil aastasse 1975, kui Klooga rand kuulutati vabariikliku tähtsusega rannaks ja piirivalve sealt lõplikult lahkus. Neist tühjaks jäänud rannaala võtsidki seni kümmekond aastat stiihiliselt Klooga rannas käinud nudistid nüüd enda valdusse. Tõsi küll, omavoliliselt.

Rõõmu oma rannast ei jätkunud kauaks, peagi hakkasid nende alale tikkuma ujumispükstes päevitajad ja koeraomanikud. Tekkinud kokkupõrgetel õnnestus nudistidel pükstes mehed siiski kangelaslikult välja lüüa.

Kuid sellega nudistide kannatused ei lõppenud – neid hakkasid kimbutama miilitsad, kes neile 1978. aasta suvel Klooga rannas massilisi haaranguid korraldasid.

Nii mõnigi viidi sealt ihualasti Keila miilitsajaoskonda. Miilitsaterror jätkus järgnevatelgi aastatel, vahepeal pidid nudistid koguni Laulasmaale kolima.

Sama tähtis kui võitlus oma rannariba eest oli nudistidele ametlik tunnustamine. Siinsamas sotsialismileeris, Isa-Saksamaal, olid nudistid ju täiesti ametlikult olemas (neid meenutab ka stend Berliinis DDRi muuseumis), miks siis meil ei või?!

1977. aasta sügisel korraldasid nudistid oma seltsi ametliku asutamiskoosoleku, kuid ei aidanud neid seegi, et nad oma põhikirja otse NLKP põhikirja pealt maha viksisid – näiteks pidid Eesti Nudistide Seltsi üldjuhtimist teostavateks organiteks saama kongress, Keskkomitee aparaat ja Keskkomitee Presiidium.

Viimases hädas kirjutasid nudistid 1978. aastal Brežnevile endale – koguni kahel korral –, aga sellestki polnud kasu. Kutsuti hoopis peanudist EKP Keskkomiteesse vaibale ja kästi see pull ära lõpetada.

Kuid ei ta lõpetanud ühti. Viimati nägin seda nüüd juba kaheksakümnele lähenevat, tehnikakandidaadi kraadiga, kuid suure osa elust katlakütjana töötama pidanud härrat teleuudistes veel paari aasta eest, kui ta Pirita rannas korravalvuritega maid jagas. Loomulikult aadamaülikonnas!

Joodikud

Kuigi seitsmekümnendatel joodi tõepoolest palju, moodustasid joodikud täiesti omaette seisuse. Selle määratluse alla ei mahtunud kaugeltki igaüks, kes armastas viina visata.

Kes end juba töö juures vinti võttis ja pärast tööd koju või sõbra juurde pidu jätkama tuikus, mahtus veel korralike inimeste kilda. Õiged joodikud olid ikka häbenemata nähtaval, sumisesid odavates püstijalaõllekates või kogunesid mõnemeheliste kampadena võsa vahele peedivee ehk barmatuhhaga maiustama.

Nõmmel oli terve kitsarööpmelise raudtee haljastusriba neid täis. Linnas ristiti aga Raadiomaja vastas olev Politseipark Pätipargiks. Naisi nende hulgas eriti ei liikunud, kuigi mõni siiski oli.

Eelmainitud peedikas oligi nende põhijook, viin oli nende jaoks liiga kallis. See odav, piiritusega kangestatud, hägune ja rämeda maitsega vein pärines suuremalt jaolt lõunavabariikidest, kuid ka Eestis oli vähemalt kümmekond tehast, mis niinimetatud kolhoosipeeti tootsid (mõned on muide siiamaani alles).

Joodikud nägid välja võrdlemisi ühesugused, nagu oleks neile vormiriietus eraldatud. Sellel oli sarnasusi tollase tavalise keskealise kodaniku välimusega – pintsak ja viigipüksid – aga tavaliselt pärit eri ülikondadest ning nii kortsus, katkenud ja võidunud, et määratlemisega raskusi ei tekkinud.

Osal täiendas mundrit narmendav portfell, millega varusid täiendamas käidi. Rasvased juuksed olid tavaliselt tihedalt üle pea lakutud ja ulatusid tihti krae peale, aga pikkade juuste kultuse sellisest tõlgendusest ei osanud nooredki lugu pidada.

Kui joodik lärmama ja kaklema kippus, varastas või mõnel muul viisil tülikaks muutus, sai temast pätt. Aga piir nende vahel oli õhkõrnuke ja sõltus pigem hindajast.

Tõeliselt ülekäte läinud joodikud saadeti mõneks kuuks ravi- ja tööprofülaktooriumisse.

Üks selline oli näiteks Valgamaal Taagepera lossis. Ravimine käis ühe sealviibinu sõnul nii, et anti naps viina ja süstiti siis tagumikku antabust, mis olemise talumatult sandiks tegi ja surmahirmu tekitas, või apomorfiini, mis ohjeldamatult oksendama pani.

Viimast tegevust harrastati kambakesi koos, igaühel isiklik kauss või ämber nina all. Ühtlasi pandi joodikud seal mõnda lihtsamat tööd tegema.

Aga ometi oli igal joodikul koht, kus olla ja mingi tööots, millest elada. Prügikastide kallal askeldavate kodutute aeg oli alles ees.

Ärikad

Mäletan tollest kümnendist ühe kuskilt Voronežist siia komandeeringusse sõitnu küsimust: poodides pole teil midagi saada nagu meilgi, aga Tallinnas käivad kõik riides nagu läänes. Millest see tuleb? Tagantjärele vaadates tundub selle juures paadipõgenikest sugulaste kõrval, kes kojujäänuid varustasid, tähtis roll olevat kildkonnal, kes siin liikunud soomlastega äri tegi.

Asi sai alguse juba kuuekümnendate lõpupoole, kui Helsingi ja Tallinna vahel pandi käima laev Vanemuine. Üks tollastest soomlastega kaubelnutest (nimetagem teda Arturiks, sest oma pärisnime ta lehes näha ei soovinud) mäletab praegugi Inturisti punaseid Ikarus-busse, mis soomlased kolmapäeviti ja reedeti sadamast hotell Tallinnasse tõid.

"Esimene oluline äripaik oli hotelli vastas Toompea nõlva all olev park," kirjeldab Artur. Järgmine tähtis punkt oli kohvik Moskva ja selle esine, kus ärikad reas mööda Falgi teed üle Toompea nõlva linna liikuvaid soomlasi ootasid. Edasi võis põhjanaabreid kohata juba mõnes linna menupaikadest. Kaubamajaga samas majas asus restoran Kevad, Võidu väljakul Vene draamateatri all Astoria, Raekoja platsis Vana Toomas ja Mündi baar.

Mõned võtsid taksodega ette retki ka kaugemale – Piritale ja Mustamäele, kus oli värskelt avatud restoran Kännu Kukk (soomlaste seas muutus restorani nimi peatselt kännikukkoks ehk purjus kukeks). Ühega hilisematest kauaaegsetest ärisõpradest saigi Artur tuttavaks restorani tualetis, kui kõrvuti pissile juhtuti.

Hotell Tallinna restorane soomlased eriti ei armastanud.

"Kohalikke naisi sinna eriti sisse ei lastud ja mehi ka mitte, nii et polnud neil seal kedagi taga ajada ja isegi äri polnud kellegagi teha," teab Artur põhjust. Pealegi oli seal kaupa sobitada palju kordi ohtlikum kui mujal, maja kubises julgeolekumeestest.

Enamasti oli äriobjektiks kõikvõimalik riidekraam.

Teksapükse (tavaliselt Soome Jamesi omatoodangut, mis õiged kuluvad küll polnudki) saadigi põhiliselt soomlaste käest. Tohutut vaheltkasu andsid sukkpüksid. Menukaupadeks olid ka närimiskumm ja pastakad, eriti mitme värvituubiga. Mõni soomlane müüs käe pealt kella ära. Ka kilekotid olid nõutud kaup, aga nendega tegelesid Arturi mäletamist mööda rohkem meremehed.

Soomlased olid äri peale sama maiad kui eestlasedki. Artur teab ka, miks: "Ametlikest valuuta­vahetuspunktidest said nad rublasid mingi imeliku röövelliku kursi järgi ja neist püüdsid soomlased hoiduda. Aga piisas sellestki, kui mõnekümne penni eest paar pastakat taskusse pandi ja siin paar rubla tükist ära müüdi, ja peatäis kõrtsis oligi käes. Paari pastaka hinna eest!"

Uue taseme saavutas äritegevus, kui algas Viru hotelli ehitus. Äkki sigines Tallinna mitusada Soome ehitajat, kellega kohalikud samuti restoranides tuttavaks said.

"Nad elasid Mustamäel, Sütiste tee alguses ja Siili peatuse lähedal," meenutab Artur. "Korterid oli neile eraldatud trepikodade kaupa, igas korteris elas mitu meest, kes iga kuu aja takka Soomes puhkamas käisid ja siis uue kaubaga saabusid. Sütiste tee maja ees putkas valvas ka miilits, aga kui end soomlase moodi riidesse panid, ei tekkinud sissesaamisega probleeme."

1972. aastal sai Viru hotell valmis, kauplemise raskuskese kolis selle ümbrusse ja ärikaid hakati rahvasuus nimetama Viru ärikateks.

"Aga muutus ainult äritegemise asukoht, asja sisu jäi samaks," mäletab Artur.