Andres Dvinjaninov: "Arvan, et eestlased tahaksid olla sama lahked ja lihtsad kui on iirlased." (6)

"Pakkumine Dublinis eesti lastele "Kunksmoori" mängida tuli Inga Lunge kaudu, kes tavatseb Iirimaal sugulastel külas käia," pajatab Dvinjaninov.

"Mõtlesime siis, et üks tee ja kaks asja – miks mitte "Kunksmoori" Dublini eesti koolis mängida. Kunksmoor elab ju saarel ja Iirimaa on ka saar."

Nii sättisidki Inga ja Toomas Lunge, Ingrid Isotamm ja Andres Dvinjaninov kohvrid kokku ning kihutasid Dublinisse. Lunged, kes Iirimaal nii mõnigi kord käinud, sattusid tänu teatrireisile esimest korda Dublinisse pikemalt viibima. "Tavaliselt oleme seal vaid läbisõidul olnud," sõnab Inga.

"Kuid ehkki oleme Iirimaal mitu korda käinud, pole me seda kunagi suure hurraaga avastama tormanud. Aega on ju küll!"

Etendus anti Dublini poistekoolis

"Kunksmoor", mida Emajõe suveteater tänavu suvel mängis Raadi järve ääres, etendus sedapuhku Dublini ühe poistekooli saalis. Ses paigas saavad Iirimaal elavad eestlased kord kuus kokku. "Me ei vedanud Iirimaale kogu dekoratsioone kaasa, aga õnneks olid lava taustale maalitud kaks küngast, mis mõjusid kui saared ning lava külgedel olid linnapildid – loodus ja linn olid tüki jaoks kohe olemas," räägib Dvinjaninov.

"Saalis oli 60 inimest, eesti lapsed ja eesti emad. Koguni üks eesti isa oli lapsega koos kohal. Üks ema oli viis tundi Dublinisse sõitnud, et etendust näha. Sellised asjad on neile ikka väga olulised. Meid võeti ülimalt soojalt vastu ning saime aru, et meid oodatakse ka tagasi."

Inga Lunge lausub, et tagasiside oli hämmastavalt hea. "Kui lõpukummardust tegime, nägime, kuidas tagareas naisterahvad pisaraid pühkisid."

Dvinjaninov lisab, et ilmselt on alanud uus teatriliikumine, mille sisuks on välismaal elavatele eestlastele kodumaist kultuuri viia. "Meid on juba kutsutud Brüsselisse ja Luksemburgi," lausub ta.

"Soome võiks ka ju minna, sealgi on eesti lapsi palju."

"Ma ei osanud sellelt reisilt midagi oodata, polnud ma ju varem Iirimaal käinud," kõneleb Dvinjaninov.

"Sain üllatuse osaliseks, millised on iirlased tegelikult. Ainus asi, mida varem iirlaste kohta teadsin, oli fakt, et eesti pulm ja iiri matus on sama lõbusad. Esimesel ööl, kui kohale jõudsime, sain kohe teada, kuidas on asjalood tegelikult."

Pubis tehti õlled välja

Vastselt Dublinisse jõudnud teatrimees otsustas koos kaasa Ingridiga mõnd pubi külastada, et saabumist tähistada. Lähim pubi oli hotellist paarisaja meetri kaugusel. "Seisime seal nõutute nägudega, muusika mängis, sadakond inimest oli mõnusas peomeeleolus," jutustab ta.

Kohe pöördus saabunute poole mees, kandis samasugust sonimütsi kui Dvinjaninovgi. "Siiapoole! Te olete vist eksinud? Kust te pärit olete?" pärinud iirlane ja võtnud eestlased kohe oma tiiva alla.

"Uskumatu, võhivõõras inimene võttis meid vastu, nagu me oleksime oodatud," kiidab Dvinjaninov ning lisab, et kõige tipuks tegid iirlased neile õlled välja.

"Iirlaste inglise keel on kui üks vulisev oja, ega ma suurt aru saanud, mida nad arutasid, aga õlle eest me maksma ei pidanud," jätkab ta.

"Meile öeldi lihtsalt, et arve pärast muretsema ei pea, sellega on korras. Mõelda vaid, tuled esimest korda Iirimaale ja sind tervitatakse kui sõpra või sugulast ning tehakse õlu välja! Loomulikult tõded selle peale – meile meeldib siin! Arvan, et eestlased tahaksid olla sama lahked ja lihtsad kui on iirlased."