Mees ütleb, et ta pole enda arvates joodik, aga ka mitte täiskarsklane. "Toidu kõrvale ikka klaasi veini või mõne hea õlle võtan."
Mees tunnistab, et alkoholitarbimine võib märkamatult üle piiri minna ja ta on mõelnud, et peaks ehk seda piirama. Seda aga, et müügiaja piiramine kuidagi tarbimist vähendaks, ta ei usu. "Kes tahab, see saab alkoholi ikka kätte, kas või varub varem valmis."
"Volodja, miks sa nii palju jood?"
"Naine ei armasta mind, lapsed ei viitsi õppida. See ajabki jooma. Palk on ka väikene..."
"Volodja, ära rohkem joo! Naine hakkab sind armastama ja lapsed usinamalt õppima. Palja juurde panna ei saa, aga preemiat maksame küll." Ütles ametiühingui esimees. "Volpdja, ära rohkem joo!"
"Kui preemiat maksate, siis tõesti, luban, et rohkem ei joo!" lubas Volodja.
"Maksame, maksame! Ära ainult rohkem joo!"
"Ei joo rohkem!" lubas Volodja uuesti ja kui oli ametiühingu kabinetust välja tulnud ning väljapääsu poole sammus, lisas: "Ja vähem ka ei joo!"
Ja Teie, hr. Talve - ärge jooge vähem! Pole mõtet lubadagi, vähem või rohkem. Kui sõrm viinakuradile antud, siis on vaid kaks valikut - kas juua end surnuks või elada elada edasi karsklasena ja surragi kainena.
Tegelikult pole ju vahet - elad joomasena või kainena, sured niikuinii ja kaod igavikku. Ja kes Teid enam mäletab? Paarikümne aasta pärast ei tea Teist keegi õhkagi...