Merili Varik: "Leidsin Barcelonas armastuse ja inspiratsiooni. Mu elu pöördus 180 kraadi." (24)

"Mul jäi muusika tegemine unarusse ja tekkis trots. Ma ei leidnud oma kohta ega teadnud, mida ma tahan. Ihkasin nelja-aastasest saadik lauljaks saada, läksingi Tallinna ülikooli muusikat õppima ja olin kogu aeg selle sees, aga siis tuli mul kriis. Mõtlesin, et maailmas on ka nii palju muid asju – kas ma peaks tõesti ainult muusikaga tegelema?" kirjeldab Merili Varik oma esimese bändi Agent Mi laialiminekule järgnenud mõõnaperioodi.

Saaremaalt pärit Merili Varik (31) saigi tuntuks alternatiivrokibändi Agent M solistina. 2009. aastal lõpetas ansambel, mille suurimaiks hittideks olid "7 surmapattu" ja "Kus on mu kodu", tegevuse, sest liikmed kasvasid lahku ja soovisid liikuda eri suunas.

Merili hakkas kahtlema, kas lauljaamet üldse on talle see õige, kuni kohtas katalaanist armastatut ja tutvus tema kaudu Barcelona muusikutega.

"2010 oli kõige tähenduslikum aasta mu elus! Leidsin armastuse ja leidsin uuesti muusika. Nägin julget improviseerimist, lõunamaa temperamenti ja hinge muusikasse panekut. Tundsin, et miski minus, mida ma Eestis tagasi hoidsin, läks seal valla," õhkab ta.

Nüüdseks aasta aega Barcelonas elanud ja seal kahe bändiga tegutsev Merili teatas emale juba üheksa-aastaselt, et läheb suurena just sinna lauljaks, sest sattus mustvalgest telerist 1992. aasta olümpiamänge vaadates selle linna lummusse.

"Kui näidati arhitekt Antoni Gaud? maju, siis mulle seostusid need nõiamajakesega Hansu ja Grete muinasjutus, mis mulle sel ajal õudselt meeldis. Tundus, et see ongi muinasjutulinn," mäletab Merili.

Muljet avaldas talle ka Freddie Mercury ja Montserrat Caballé lauldud "Barcelona".

"Mul on siiani alles 90ndate ajakirju, kus Barcelonast juttu oli," märgib Merili, kes jõudis unistuste sihtkohta 22aastasena, kui võttis koos toonase kallimaga ette esimese reisi lähiriikidest kaugemale.

"Olin vaene üliõpilane, aga kraapisin reisiraha kokku – säästsin ja kasutasin õppelaenu. Lennupiletid maksid 5000 krooni, see oli minu jaoks meeletu summa," tunnistab ta.

"Esimene mälestus on see, et kui me lennujaamast välja astusime, siis olid riided kahe minutiga märjad. Seal oli meeletult niiske ja palav. Käisime seal kõige kuumemal ajal, juuli lõpus," ütleb Merili. Ta nendib, et see oli läbi ja lõhki turismireis, kus ta Barcelona tegelikku eluolu tundma ei õppinud.

Kulus viis aastat, enne kui Merili sinna tagasi sõitis.

"Läksin 2010. aastal külla väga heale sõbrale, kellega ma Eestis tuttavaks sain. Temaga koos nägin esimest korda, mis nägu on Barcelona. Kohalikuna teadis ta kõige põnevamaid ja peidus kohti. Kohtasin väga toredaid inimesi. Käisin ringi, pea pilvedes," meenutab laulja.

Sõprus arenes millekski enamaks, kuid oma kaaslast nimetab ta siiani lihtsalt sõbraks.

"Ma ei teagi, kuidas teda nimetada. Ta on parim sõber, kes mul on kunagi olnud, ja ta on minu armastus. Mulle ei meeldi sõna "poiss-sõber", see on noorematele. Me ei ole abielus, nii et abikaasa ta ka pole," mõtiskleb Merili.

Üks on aga kindel: "Tema tõi kaasa 180kraadise kursimuutuse mu elus."

Et tema teinepool oli varem aastaid muusikamänedžer, hakkas Merili suhtlema muusikainimestega. Nad käisid koos kontsertidel ja jam session’itel ehk improvisatsiooniõhtutel, mida toimub iga nädal paljudes sealsetes baarides ja klubides.

"Saad end kirja panna või lähed lihtsalt kohale ja kui tuju on, teed kaasa. Saatemuusikud on kohapeal võtta. Eestis oleks mul julgusest puudu jäänud, et spontaanselt lavale ronida, aga seal on publik meeletult heatahtlik, kõigile elatakse kaasa. Avasin ennast, alustasin täiesti puhtalt lehelt võõraste inimeste ees, kes ei teadnud minust midagi," räägib Merili.

Jäi silma kohalikule trummarile

Leidnud uue hingamise, võttis ta rõõmuga vastu Sõpruse Puiestee ootamatu kutse laulda koos nendega lugu "Rahu, ainult rahu", millega kooslus 2011. aasta "Eesti laulul" finaali jõudis.

"Jõudsin tagasi selle unistuseni, mis mul oli väikese tüdrukuna," lausub Merili, kes jäigi pärast konkurssi bändi. Järgmisel aastal ilmus tal sooloplaat "Kas tõesti".

Merili jagas end Tallinna ja Barcelona vahel, kuni otsustas mullu septembris püsivalt lõunamaale elama minna.

"Mõtlesin ja ütlesin alati, et ma ei koli elu sees Eestist ära, aga kõik muutus. Iga kord, kui ma Eestisse tagasi tulin, oli süda jube raske. Olen hingelt üdini eestlane, kuid jätsin oma südame sinna. Alati, kui ma tagasi läksin, ütles sõber mulle, et mu silmad säravad. Mulle jäi pendeldamisest väheseks," seletab ta.

Kolimismõtet toetas see, et ta leidis eelmise aasta kevadel Kataloonias bändikaaslased.

"Tuttavad, kes on muusikaga seotud, pakkusid, et kui ma tahaksin Barcelonas esineda, võivad nad mulle mõne kontserdi leida. Ütlesin, et see oleks muidugi lahe, kuigi arvasin, et nad räägivad seda naljaga pooleks. Kuid paar nädalat hiljem olidki nad mulle kolm kontserti kokku leppinud!" meenutab Merili oma üllatust.

"Need olid pisikesed kontserdid väikestes kohakestes. Peamiselt tegin ingliskeelseid kavereid, laulsin ka mõningaid omaenda eestikeelsed lugusid. Ühele neist kontsertidest sattus trummar Carles Domingo Triquell, kes tahtis juba ammu teha Blondie tribuutbändi. Ma laulsin Blondie "Heart of Glassi". Ju ma olin Debbie Harryle kõige ligilähedasem lauljatar, keda ta oli kohanud. Ta tuli minuga rääkima ja olin muidugi väga õnnelik, aga kuigi tõsiselt seda ei võtnud," jutustab lauljatar.

Kui ta suveks Eestisse naasis, jäid nad aga kirjavahetust pidama ja ta mõistis, et bänd lähebki käima. Selle aasta algusest on punt, mis sai ühe Blondie hiti järgi nimeks Atomic, andnud kolm suuremat kontserti.

"Tegime korralikult reklaami ja kontserdipaigad tulid rahvast täis," kiidab Merili. "Austusbändid on seal väga populaarsed – neil on sama staatus kui bändidel, kes kirjutavad originaalloomingut," kinnitab ta.

Septembrist on tal ka soololauljana taustabänd, kuhu kuuluvad Atomicu trummar ja kitarrist ning nende kaudu leitud bassimees.

Koos salvestasid nad Kataloonia iseseisvuse toetuseks loo "It’s Time", mis kohalikus ajakirjanduses tähelepanu pälvis. Selle koosseisuga loodab Merili järgmise aasta lõpuks teise sooloalbumi valmis saada. "See tuleb ingliskeelne, aga vähemalt üks lugu, mis juba salvestatud, on katalaani keeles."

Kuigi selle laulu sõnad on pärit ühe tuttava sulest, on ta võtnud nõuks kirjutada ingliskeelsed laulusõnad ise.

Elab muusikast ära

"Olen kirjutanud meloodiaid, aga ma pole ennast seni väga heaks sõnameistriks pidanud. Varem tundus, et mu sõnad ei kõlba laulmiseks ja üldse kellelegi näitamiseks. Olin väga ebakindel ja häbelik. Üritan selle julgustüki nüüd ära teha ja esimest korda plaadile ise tekstid kirjutada," avaldab ta.

Peamiselt annab Merili hubaseid kontserte lõõgastava ja romantilise muusikakavaga "Merili in Jazzy mood".

"Praegu üritan ikka muusikaga läbi ajada. Natuke õpetan ka inglise keelt – annan eratunde, kui mõne sõbra sõber soovib. Rikkaks ma seal saanud ei ole, aga tulen täpselt ots otsaga kokku," lausub ta rahulolevalt.

Merili usub ka, et Kataloonias välja antud sooloplaat võimaldaks tal hakata kontserdiklubides suuremale publikule esinema.

Ta soovib, et tema turisminduses töötav kaaslane muusikaärisse naaseks ja ta mänedžerina oma tiiva alla võtaks.

"Vahel ikka ütlen talle seda, aga ta vastab, et see periood on tema jaoks läbi. Ja ehk polekski tark suhet ja tööd omavahel segada," arutleb Merili.

Ehkki keelebarjäär on lauljale tuska tekitanud – katalaani keelt on Merili aasta jagu keeltekoolis õppinud, hispaania keel tal veel suus ei ole –, tunneb ta end kohaliku rahva seas hästi.

"Eestis tundus mulle tihtipeale, et mind on inimeste jaoks liiga palju. Ma räägin hästi palju, olen energiline, ülevoolav ja intensiivne suhtleja. Seal tundub mulle, et olen pigem vaikne," naerab Merili.

Iga paari kuu tagant käib Merili Eestis esinemas. Septembris andis ta koos Sõpruse Puiestee liidri Allan Vainolaga akustilise kontserdi, novembris näeb laval taas tervet bändi.

"Olen natuke rahutu hing, mulle sobib tõmblemine," ütleb Merili, kes pole veel tundnud, et ta kahel rindel tegutseda ei jõuaks.

Jalgpalli aegu kontserte ei tee

Hispaania suuruselt teises linnas Barcelonas käib muusikute vahel tihe rebimine.

«Seal on tugev majanduskriis ja ega kontserdipaigad esinejatele väga maksta taha, üritatakse kõvasti kaubelda. Esinemiskohad lähevad järjest pankrotti. Muusikutel pole eriti tööd. Tuleb palju vaeva näha, et kontserte leida,» väidab Merili, kes pole siiski pidanud muud tööd otsima.

Kohaliku elu veidrustest on ta selgeks saanud selle, et vihmase ilmaga või FC Barcelona jalgpallimängu ajal rahvas muusikaüritustele ei lähe.

«Mitte keegi ei pane kontserti Barca mänguga samale päevale. Mulle tehti kohe selgeks, et see oleks üks rumalamaid asju. Ükskõik mis väljas toimub, see mängupäeval inimesi ei huvita,» muigab Merili ja tõdeb, et jalgpallipisik on temagi kätte saanud, sest Barcelonas elades peab kohalikku vutiklubi fännama.

«See tiim on nende jaoks jumal, kelle poole kummardatakse.»