OTSA KOOL SAI 95: kuidas Olav Ehala päästis Lauri Nebeli ohtlikust klaveriettekandest (6)

Olav Ehala: eks minagi sokutasin end moodsa poisina bändi

Olav Ehala võtab sõrmed appi ja arvestab nobedasti, et temal peaks Otsa kooli lõpetamisest saama nüüd 45 aastat.

Olav Ehala: "Minu eriala oli muusikateooria ja õppejõuks Leo Semlek, eriti range õpetaja, kes sama meelsasti muusikateooria andmisega tegi ka teadustööd ning jõudis oma elus kirjutada 400 vaimulikku laulu.

Muu kõrval õpetas ta ka harmooniat – nii tasemel, et hiljem konservatooriumis ei olnud mul vähemalt harmoonias mitte midagi juurde õppida. Kõik oli juba selge ja mina sellest ainest praktiliselt vabastatud.

Eriskummaline oli ka meie grupi saatus. Esimesel kursusel olime neljakesi, teisel kolmekesi, kolmandal kahekesi ja mingil hetkel leidsin end istumas erialatunnis üksi.

Mul oli Otsa koolis sõber juba Nõmme muusikakooli päevilt – Lauri Nebel. Seda ajal, kui Eesti muusikasse hakkasid tekkima uue nähtusena bändid. Eks meiegi olime end moodsate poistena bändi sokutanud: mina Kristallidesse, Lauri Peoleosse. Kohe tulid ka esimesed sehvtid televisiooniga. Lauri oli aga koolis hädas üldklaveriga. Oli pala, millest ta jõud üle ei käinud. Täpsemalt: käis, aga teatud kohani, edasi mitte üks piuks. Tuli siis ettemängimise aeg. Lauri läks klassi kui lõvi ja istus klaveri taha nagu asuks Tšaikovski klaverikontserdi kallale. Mina passisin ukse taga, kõrv kikkis.

Kui Lauri lähenes kohani B, millest ta edasi enam ei saanud, tormasin vahutava suuga uksest sisse ja hingeldasin lämbuva häälega: "Lauri, helistati televisioonist, sa pead kohe sinna minema – esinema!" Lauri pilgutas silma ja hakkas mingit soga vastu ajama, et ei, ma ei saa – mul ju tund pooleli. Siis võttis tuld klaveriõpetaja – mis oligi ju vingerpussi eesmärk: "Ei, Lauri, sa pead ikka minema – kui juba televisioonist helistati. Jätame nüüd ilusasti pooleli."

Aga Otsa kooli tähtsaima templi sain kaasa ikkagi Uno Naissoolt. Kas ta kuulis mind klaverit mängimas läbi ukse või kuidas, aga kord astus ta mulle ligi ja kutsus mind mingit teatrietendust saatvasse punti. Mul olid kõrvad punased kui tulekahju. Mind, ikkagi algajat koolipoissi, kutsub omasuguste hulka üks säravamaid Eesti muusikuid! Aga sellest päevast me ka sõbrunesime. Naissoo oli ka see, kellel jätkus tarmu mu elu täiesti muuta ja mind konservatooriumisse meelitada."

Raivo Tafenau: sattusin ajajärku, kus lõõts oli täiesti out

Raivo Tafenau oli Otsa kooli poiste seas natuke isesorti vend. Kui enamasti minnakse sellesse majja kas pärast kaheksandat klassi või keskkooli, siis Raivo asus õppima pärast sõjaväeteenistust ja oli ülejäänutest peajagu pikem.

Mis aga ei tähendanud kõigis punktides pilvitut koolipõlve.

Raivo Tafenau: "Mul oli nooruses pillide seas kaks jumalat ja valik langes akordionile. Selle instrumendiga hakkasin kohe käima mööda seinaääri. Sattusin lihtsalt ajajärku, kus lõõts oli täiesti out, ja seda eriti kergemuusikute silmis. Nende tänitamisel – tõsi küll, heatahtlikul – ei tulnud lõppu. Olin nende jaoks nagu mingi pooletoobine.

Kui mingil hetkel saksofonile üle läksin, muutusin pooljumalaks – vaat et mõni endistest aasijatest teietama oleks hakanud.

Meie aja üks koloriitsemaid õppejõude oli rahvaluuleekspert ja suur regilaulufänn Anti Marguste, kelle sulni kesta alt võis tulla vägagi salvavaid torkeid. Eriti tüdrukud võisid tema käe all lausa vinguda. Kui mõnel neidisel vesi jälle jooksis, sai Marguste taas iseendaks, tõi klassi tagatoast karumaski, pani selle ette ja tegi: bo-bo-boo. Rahu oli taas majas.

Ehkki kogu kool itsitas rahvamuusika kursuse üle päris avalikult, suutis Marguste teha sellest kooli ühe tõsisema ja rangemalt võetavama eriala, mille hinne oli väärt päris palju. Üks mu kursusevend oskas aga mingi jupi vastamise Margustele võlgu jääda. Kui asi juba päris tõsine tundus, nägi hädaline Margustet tipptunni ajal Viru tänaval. Astus õppejõu juurde ja küsis, millal võiks tulla järele vastama minna.

"Selle soome rahvalauluga võid kohe peale hakata," vastanud õpetaja.

Noorsand ei saanud naljast aru ja võttiski päise päeva ajal keset Viru tänavat mingi soomekeelse jura üles. Marguste teinud näo, nagu põgeneks ta poolhullunud laulumehe eest ja vaadanud pidevalt hirmunud ilmel üle õla.

Mul oli kolm aastat tagasi eriline au mängida ülikoloriitse Anti Marguste 80. sünnipäeval tema saksofonikontserti."

Helin-Mari Arder: mul on eluaeg olnud nõrguke hääl

Helin-Mari Arder jõudis abielluda ja lahutada, enne kui pistodalöögina läbis ihu tundmus, et nüüd on viimane aega minna Otsa kooli end täiendama.

Helin-Mari Arder: "Sellesse muusikakooli astub igal aastal terve hulk looduslapsi, noori inimesi, kellel ei ole mingit eelnevat muusikalist haridust. Kellel võiks olla küll ülihäid potentsiaalseid võimeid, kuid need on kõik välja arendamata.

Minul oli klassikaline muusikaharidus juba olemas: olin lõpetanud lastemuusikakooli viiuli erialal, aga Otsa kooli sisseastumine oli kui jääkülm dušš krae vahele. Sõnad: "meil pole kunagi olnud siin koolis kedagi nii väikese ja nõrgukese häälega", kraapisid väga hinge.

Kustas Kikerpuud hindasin ma üle kõige. Ta jutt oli torisev ja tõre, aga ometi pikitud huumoriga. Ta oli üks väheseid kogu koolis, kes jättis tõelise džässimehe mulje.

Kord pani ta mängima plaadi, kus laulis võimsa häälega naine. Küsis, kellega tegu. Ma teadsin naisdžässilauljatest ainult Ella Fitzgeraldi, tedagi nime, mitte hääle järgi. Mõtlesin, et kuidas pannakse mängima just Fitzgeraldi plaat. Ega julgenudki vastust öelda. Ometi oli see just ja mina sain kirja miinuse."

Veljo Tormis: siin oli algus, mida ei saa unustada

Veljo Tormis tuli 12aastase poisikesena pealinna kooli 1943. aastal – professor August Topmani juurde orelit õppima. Siis kõik algaski.

Veljo Tormis: "Lõpetasin toonase Tallinna Muusikakooli esimese lennu oreliklassi 1947. aastal. Tagasi jõudsin õppejõuna 1955–1960. Siis juba taastatud hoones. Tagasi olen nüüdki. Aga ainult mälestustes. Siin oli algus, mida ei saa unustada. Tänutunne maja ja inimeste vastu selle sees jääb."

Eri Klas: minu ajal olid koolis generatsioonid kõik segiläbi nagu mustlaslaagris

Eri Klas astus hilisemasse Otsa kooli aastail, mil koolipere meenutas mustlaslaagrit. 1955.–1957. aastani muusikakoolis koorijuhtimist õppinud Eri Klas: "Kas võis üldse ette kujutada, et nii suure joonega koolis õpib poisse, kes kannavad lühikesi pükse. Ning nende kõrval lähevad klassi sellised korüfeed nagu Hans Hindpere või Uno Loop. Tollal koolis käinud generatsioonide arv oli meeletu. Harvad polnud juhtumid, kui ajalootunnis läksid peaaegu rusikateni vaidlema Saksa sõjaväes ja viisnurgaga pilotka all võidelnud mehed.

Eriliselt on meelde jäänud solfi õpetaja Uno Naissoo. Teda pidime kooli peal alati kindlasti teietama. Teisiti polnud see võimalikki. Kõik aga muutus, kui läksime õhtul tantsuks mängima. Siis olid kõik mõistagi sinasõbrad. Generatsioonid olid kõik ülimalt segamini."

Otsa kooli kuulsuste galerii

Heino Eller, Cyrillus Kreek, Veljo Tormis, Arvo Pärt, Neeme ja Paavo Järvi, Tiit Kuusik, Eri Klas, Tiia-Ester Loitme, Lembit Veevo, Erkki-Sven Tüür, Olav Ehala, Uno Naissoo, Uno Loop, Kustas Kikerpuu, Tarmo Leinatamm, Lilian Semper, Vardo Rumessen, Hans Hindpere, Valdur Roots, Matti Reimann, Henn Rebane, Urve Tauts, Heli Lääts, Anu Kaal, Marika Eensalu, Irina Zahharenkova, Heli Veskus, Aile Asszonyi, Jaak Joala, Hirvo Surva, Raul Vaigla, Heini Vaikmaa, Helin-Mari Arder, Kare Kauks, Janika Sillamaa, Kaire Vilgats, Nevil Blumberg, Toomas Rull, Raivo Tafenau, Virgo Veldi, Tiit Kalluste, Gunnar Graps, Marju Kuut, Sven Grünberg, Koit Toome, Jakko Maltis, Liisi Koikson, Sandra Nurmsalu jpt.