Inimesed

Jaagup Kreem: "Ma ei tea, kas ma tahan, et minu lastest saaksid näitlejad." (28)

Aigi Viira, 27. oktoober 2014 07:00
KOLMEKESI MUUSIKALIS: «Kui tahad kuhugi välja jõuda, pead tööd tegema – see käib ka teie kohta, Annabel ja Robin!» ei loo Jaagup Kreem oma lastele illusioone, nagu oleks muusikalis «Billy Elliot» osalemine lust ja lillepidu. «Hakkategi uhama – laulutunnid, tantsutunnid ja trenn. Muusikalinäitleja peab vormis olema.» Foto: Stanislav Moškov
"Kuna ma isiklikult pole mingi baleriin ega oska balletti tantsida, siis vaatasin enne "Billy Ellioti" castingut, kuidas kõik teised tüdrukud painutasid oma jalgu ja mõtlesin: issand, siin nüüd küll midagi hästi välja ei tule!" meenutab balletitüdruku rolli saanud Annabel paari nädala tagust prooviesinemist. Tema vend Robin Rio hakkab samas muusikalis mängima poksipoissi, isa Jaagup Billy venda. Kunagi varem pole nad ühes ja samas tükis lava jaganud.

"Viimasest muusikalist on minul seitse-kaheksa aastat, see oli siis, kui nukuteatris "Romeot&Juliat" tegime – sellest on hulk maad. Tuletasin meelde, kui lahe elu on muusikali ümber, ja esietendusel kraapsu teha on ka tore," põhjendab Jaagup, miks ta üle pika aja muusikalilavale tagasi põikab. "Selleks peab jubedalt-jubedalt tööd tegema ja see mulle meeldib. Aga Annabel on mänginud muusikalis "Libahunt" ja Robin lastetükis "Nukitsamees"."

Robin naerab, et ega ta sellest "Nukitsamehest" suurt midagi mäleta, sest oli nimirolli tehes liiga väike: "Pidin passima terved etendused seal, lõpuks tõmbasin sukad jalga ja ütlesin: näe, lumi! Aga vahva oli."

Annabelil seevastu on "Libahundi" aeg vägagi täpselt meeles. "Kui "Libahundi" laule sisse laulsime, olin haige. Mul oli palavik, nohu ja köha. Antibiootikume sõin.

Samal teemal

Kui oli esietendus, siis mu ema nägi, et pidin korra istuma, aga jalad ei ulatanud maha ja mu jalad lihtsalt värisesid. Närv oli sees."

"Lavanärv peab kindlasti olema."

"Mul värisevad ka jalad esietendusel," muigab Jaagup, et lavanärviga tuleb lihtsalt harjuda. "20 aastat tagasi oli bändiga kontserte vähe ega käidud ka igal nädalavahetusel mängimas. Mul oli täiesti tavaline see, et olin enne kontserti nii närvis, et oksendasin. Enne iga kontserti. Kõik bändivennad teadsid – ahah, Jaagup läheb vetsu oksendama, nüüd on vist aeg peale minna. Nii oligi! See oli nii suur erutus, närv ja adrekas. Mul on isegi sellest olnud kahju, et täna, kui on mitu tuhat inimest lava ees, siis enam absoluutselt sellist asja ei ole. Sest närv on tegelikult väga hea – kui lavanärvi üldse sees ei ole, siis ei ole ka sellist emotsiooni. Lavanärv peab kindlasti olema."

Jaagup lisab, et on oma lastele rääkinud – õige tunne teatrit teha on nii, et sa ei mõtle üldse selle peale, et publik on saalis. "Seda saali ei ole olemas, on vaid mäng, mida praegu mängitakse," ütleb ta. "Publiku nägemine etenduse ajal on hästi segav faktor, lööb rivist välja. Rokilaval olles on aga väga mõnus, kui näed tuttavat, tahad rohkem anda – nüüd ma alles teen!"

Annabelil on meeles "Libahundi" aeg: "Minu meelest oli saal täiesti pime, lava peal oli udu – ma ei pannudki publikut tähele, kõik läks nii sujuvalt. Elasin ise kaasa ning oli tunne, nagu ei olekski kedagi vaatamas. Et ongi vaid näitlejad ja lava."

"Tood mulle peegli ja paned mulle stange."

Robinit balletitunnid ei oota. Tema mängib poksipoissi. "Mul pole vaja seda eraldi harjutada, kodus ripub poksikott üleval," ütleb ta. "Veel ei tea, kas mingisugust sõnalist osa neil on, aga nendega saab olema kõva töö, sest lapsi peab kuidagi väga peenelt juhtima, et nad läheksid mängu sisse," poetab Jaagup, et alates novembrist läheb lahti tihe tööperiood. Ning see kestab märtsi lõpuni välja.

"Õppimine peab olema korras."

Elu läheb kõigil kolmel kole kiireks. "Sul on ju veel kooliteater ka," meenutab Robin Annabelile. Tõsi, kõige muu kõrvalt lööb Annabel kaasa koolimuusikalis "Helisev muusika". "Seal pole ma osatäitja, vaid pillimängija," tõdeb Annabel. "Aga proovides tuleb ju ikka käia."

"Meil on konkreetne kokkulepe: punkt üks – õppimine peab olema korras," ütleb Jaagup. "Õnneks mängin ma ka ise "Billy Elliotis" ja saab Viimsist ühe autoga tuldud ja mindud. Mäletan omast käest küll neid aegu, kui hommikul oli tantsuproov, siis näitemänguproov ja õhtul uuesti tantsuproov."

Annabel mõtiskleb, et Robinil saab ilmselt lihtsam olema, sest tema tunnid lõpevad koolis varem. Pealegi on balletitüdrukute stseene muusikalis poole rohkem kui poksipoiste omi. "Ma arvan, et mul läheb eriti keeruliseks, sest ma kavatsen teha kodus endale ise trenne," on tal tegevusplaan paika pandus. "Ma pean selle ära õppima. Et kõik teised on tantsijad, siis ma kardan alla jääda. Aga ma ei taha alla jääda."

Jaagupi meelest on sedasorti pingutamine täiesti loomulik. "Ennast tuleb natuke piitsutada," kõneleb ta. "Muusikal on üks veider žanr, kus pead oskama ühte, teist ja kolmandat. Näitlejad, kes Londonis ja New Yorgis muusikale teevad – need lihtsalt ongi üliinimesed. Londonis on näitlejate liidus 11 000 inimest, kui tahad kuhugi välja jõuda, pead tööd tegema – see käib ka teie kohta, Annabel ja Robin! Hakkategi uhama – laulutunnid, tantsutunnid ja trenn. Muusikalinäitleja peab vormis olema."

Kas rokkarist isa süda on veidi uhke ka, et tütar ja poeg suure konkursiga casting’ust võidukalt läbi tulid? "Ikka!" kinnitab Jaagup. "Vähemalt proovima peab. Enda elu sidumine lavaga on päris lahe, kuid ma ei tea, kas ma väga tahan, et minu lastest saaksid näitlejad ja lauljad. Nad võiksid millegi asjalikumaga tegeleda." Ning puhkeb siis naerma: "Ehkki – mina ei saa küll oma elu üle kurta!"

Samal teemal

30.02.2015
GALERII: maailmakuulus muusikal "Billy Elliot" esietendus Nordeas
23.09.2014
AVALDA ARVAMUST! Kes tegi sel korral saates "Laula mu laulu" parima etteaste?
27.08.2014
Muusikali "Billy Elliot"kolm osatäitjat leitud, teisi veel otsitakse
16.08.2014
West Endi muusikal "Billy Elliot" jõuab otseülekandes Eesti kinoekraanile