"Jube imelik pidu oli – Vennaskond mängis ja pärast tehti videodiskot!" (2)

23. oktoobril 1984 tehti tollases Tallinna 49. keskkoolis (nüüdses Arte Gümnaasiumis) muusikaajalugu – esimest korda astus avalikkuse ette ansambel Vennaskond kooseisus ­Tõnu Trubetsky, Teet Tibar, Marco Rüütel, Tarmo Kruusimäe ja Andrus Lomp. Pärast arvukaid rahva alateadvusesse jäädvustunud lugusid nagu "Pille-Riin" ja "Ma armastan Ameerikat" on ansambel jätkuvalt elus.

"Minu esimene kord, kui Vennaskonda laval nägin, oli Kohtla-Nõmme klubis – kandis, kus ma oma nooruse veetsin," pingutab mälu teatrimehest pungientusiast Üllar Saaremäe.

Aasta võis olla 1985 või 1986, igal juhul oli ansambel juba mõnda aega tegutsenud. "Jube imelik pidu oli – mängis Vennaskond ja veel mingi ansambel, mille nime ma ei mäleta. Ja siis pärast tehti videodiskot Soome televisioonist lindistatud kassettidega."

Ühtlasi oli see Saaremäe tutvus Tõnu Trubetskyga. "Sai temaga räägitud ja päritud, kuidas need asjas Tallinnas käisid. Aga muidugi vaevalt, et ta seda ise mäletab," muigab Saaremäe ja katsub ansambli fenomeni kokku võtta.

"Vennaskond on ikka 1990. aastate legend, kui nad ühendasid pungi ja mainstream’i ning olid igasugustes edetabelites. Minu meelest oli see meeletult lahe. Ma tean, et Vennaskonna kallal on selle tõttu palju nokitud – aga need fundamentalistlikud punkarid võivad oma suu kinni panna!"

Parim Vennaskonna lugu peo käimatõmbamiseks?

"Ütleksin "Pille-Riin" või "Musta lipu valguses".

Parim lugu romantiliseks taustaks, kui viibid naisterahva seltsis?

"Esimene valik on "Insener Garini hüperboloid". Mäletan, et punklaulupidude lõpus oli ta umbes sama võimas, kui pärispidudel "Ta lendab mesipuu poole". Selline ehtne liibumise laul on.

Parim lugu peavaluga raskeks hommikuks?

Ma nime täpselt ei mäleta, aga see laul, mis nad Tolkieni "Sõrmuste isanda" põhjal tegid. (Saaremäe peab silmas 1995. aasta albumil "Inglid ja kangelased" ilmunud lugu "Nüüd mingem siit, veel koidu eel!" – J.M.)

Raske paigutada

"Vennaskond on eraldiseisev nähtus, näiteks pungi seest vaadatuna ei mahu ta hästi ei Eesti pungi ajalukku ega üldse meie popi või roki orgaaniliseks koostisosaks," hindab ansambli J.M.K.E. hing Villu Tamme.

"See on kõva saavutus, peaks mainima."

Mees pingutab mälu, et sünnipäevalapse auks mõni värvikas mälestus lagedale tuua.

"Ei tule midagi raju pähe, aga pea alati, kui keegi ütleb "Vennaskond", meenub mulle millegipärast Tõnni (Trubetsky) tuba Mustamäel aastal 1985," ütleb Tamme.

Parim Vennaskonna lugu peo käimatõmbamiseks?

"Igavest elu lõppevas öös".

Parim lugu romantiliseks taustaks, kui viibid naisterahva seltsis?

"Ei tea… Sobiva rütmiga Vennaskonna lood on liiga kurva alatooniga, aga tegelikult – miks mitte. Paned "Eleegia" mängima, pea naisterahva sülle, tihud seal tasakesti nutta ja naine silitab pead. Täitsa romantiline olukord ju.

Parim lugu raske peaga hommikuks?

"Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik"