NALJA- JA DRAAMAMEES: Olgugi et televaataja jaoks seostub Martin Alguse nimi pigem kodumaiste komöödiasarjadega, pakub mehele endale rohkem elamusi hoopiski draamatekstide kirjutamine.Foto: Stanislav Moškov
Katharina Toomemets 24. oktoober 2014 07:00
"Kui ma sarju kirjutan, ei ole naljategemine eesmärk omaette. Ma pole kunagi teinud sarja, mida tehaksegi ainult nalja pärast. Alati on esiplaanil ikkagi mingisugune usutav või äratuntav probleem, mis viib aeg-ajalt selleni, et tekib ka huumor," räägib stsenarist ja näitekirjanik Martin Algus.

Martinit teab publik enamasti kui naljasarjade autorit. On ju tema sulest pärit populaarsed "Padjaklubi", "Ühikarotid", "Naabriplika", "Ment", "Keskea rõõmud" ja "Kalevipojad".

Martin ütleb, et sarjades sünnib nali mingi loogilise tegevuse tagajärjel, mis pingete lisandumisel muutub absurdseks ja naljakaks. "Komöödia juures on kõige raskem jääda selle peene joone peale, kus asi on naljakas, aga samas ka tõsiseltvõetav. Palju lihtsam oleks teha raju groteski, kus ei pea tegelasega samastuma ja keegi ei eeldagi, et tegelased ja olukorrad võiksid kuidagi usutavamalt reaalset elu peegeldada. Väljakutse on teha nii, et see oleks naljakas, aga samas ka puudutaks," räägib ta.

"Üldine suund, mida olen püüdnud jälgida, on see, et nalja ei tohiks teha vägisi," ütleb ta.

"Kui ma midagi kirjutan, tahan, et karakterid oleksid pärit meie endi ümbert, et nad oleksid oma probleemide ja muredega äratuntavad. Näiteks "Ühikarottides" ei olnud teemaks ainult nali, vaid ka tõsisemad noorteprobleemid. Ja sari "Kalevipojad" saigi ju alguse ühest sotsiaalsest ja tõsisest nähtusest," räägib ta ja lisab, et huumor on siiski ka tõsiste teemade juures üks tähtis komponent, kuigi see on seal lihtsalt natuke teist nägu.

Võib öelda, et Martini sarju iseloomustab üks läbiv joon – televaataja teab, et tegelast ees ootav olukord saab olema piinlik ja tihti on see veel piinlikum, kui oodata oskakski. "Selline heas mõttes piinlik huumor on mulle kuidagi südamelähedasem, kui teha sketšilikku nalja ainult nalja pärast," tunnistab Martin.

"Kui vaatan teisi sarju ja seal hakkab olukord selliseks kujunema, siis olen juba elevil – tunnen inimesele kaasa ja samastun tüübiga, kes nendesse olukordadesse satub."

Naudib rohkem hoopis draama kirjutamist

Peale naljategemise on Martinis peidus ka tõsisem külg, sest tegelikult alustas ta kirjutamist draamatekstidest – sarjade kirjutamine tuli päevakorda alles pärast esimesi näidendeid.

Täna esilinastub Polygon teatris tema tükk "Väävelmagnooliad", mis räägib karjäärinaisest, kes peab ühel hetkel hakkama hooldama oma invaliidist isa, kellega seoses naine vaid lapsepõlves kogetud vägivalda mäletab. Lisaks jätab naise maha tema elukaaslane, kes alguses teda igati toetas.

"See näidend on inspireeritud tõestisündinud loost. Kuulsin juhuslikult ja põgusalt, et ühe inimesega on midagi sarnast juhtunud ja see pani kohe fantaasia tööle," räägib Martin. "Ma ei tea küll, kes see inimene on, kelle loost ma kirjutamiseks tõuke sain ja milline see tema lugu tegelikult on. Seda oleks muidugi huvitav küsida, kui selle inimesega mingitel asjaoludel kohtuma peaksin."

Võttis eesmärgiks thrilleri kirjutamise

Pärast kirjutama hakkamist luges Martin selleteemalisi artikleid ja mõistis, et probleem on ühiskonnas tegelikult palju laiem. Eesmärgiks võttis ta enesele aga hoopis thrilleri kirjutamise. "Ma ei tahtnud kirjutada olmedraamat, vaid pigem põnevuslugu, kus on ootamatuid pöördeid ja ärevat atmosfääri. Tahtsin seda teha kompaktses ja napis vormis, et pinget võimalikult kontsentreerida ja seetõttu kasutasin selle loo rääkimisel vaid kolme näitlejat ja ühte tegevuspaika."

Draama puhul on kõige põnevam minna süvitsi tegelase sisse ja temaga koos võimalikult kaugele edasi liikuda. "Telesarja puhul seda aega pole, seal on teised reeglid."

Laseb rasked teemad endast läbi

Martin ütleb, et talle meeldib kirjutada just hämaramat ja tõsisemat vormi. "Ma olen mitmesuguseid asju katsetanud, aga tunnen, et kui sisenen sellesse tõsisesse atmosfääri, erutab see mind kuidagi rohkem," tunnistab ta.

"Komöödia on viis lõõgastumiseks – kui tulen sealt sügavustest välja, siis tahan ilmselt natuke lõdvestuda," ütleb ta.

"Samas üritan ma tavaliselt hämaramate teemade juures samuti jõuda välja mingi valguse juurde – et jääks ikka mingi võimalus või niidiots, mis annaks lootust."

2007. aastal jagas Martini esiknäidend "Janu" näidendivõistlusel esikohta ning see rääkis alkoholismiga võitlevast mehest. Inspiratsiooni sai ta lausa omaenda suguvõsast. Kas selline rasketel teemadel kirjutamine teda ennast kuidagi rööpast välja ei vii? "See pakub mingi teraapilise momendi," arvab Martin.

Ta ütleb, et tema jaoks ongi viis raskete küsimustega toime tulla selline, et ta filtreerib need probleemid endast töö abil läbi. "Ilmselt lahendan need pinged enda jaoks näidendivormis."