Tallinn pole veel valmis, ega ka Kalamaja

Kunagine agulihõnguline Kalamaja on aasta-aastalt muutunud üha šikimaks elupaigaks. Hulk noori, ettevõtlikke ja loomingulisi inimesi on leidnud pealinna ühes pikema ajalooga eeslinnas hubase elukeskkonna. Südalinnast mõne jalgrattasõiduminuti kaugusel olev asum on üle elanud viimaste aastate mõõnaajad, kinnisvarahindade kasv pole lasknud end majanduskriisist segada ning ka saja-aastastes elamutes maksab ruutmeeter nüüdseks sama palju kui südalinna kerkivates moodsates majades. Lisaks veel käeulatuses olev meri, seni linnades harva tekkinud tugev kogukonnavaim – nii võibki öelda, et hinnad ei kasva ses kandis põhjuseta.

Seda väljakujunenud olustikku aga ootavad ees muutused. Osa neist on juba kätte jõudnud: arendusmaa on nimelt nii väärtuslikuks muutunud, et senise asurkonna kasvavale sõpruskonnale hakkab sinnakolimine juba üle jõu käima. Muutuste teine pool on aga osalt senise, vene aja kõrgete plankude tagant üldkasutusse lastud metsikuvõitu rannaäärse, Kalaranna ja praeguse Kultuurikilomeetri ning selle ümbruse muutmine.

Kõik on nähtaval

Tänuväärt ja ainulaadne, vana raudtee asemele rajatud Kultuurikilomeeter kui Kalamaja tagaõuede tagune tee on praeguseks kadunud, selle asemele ehitatakse asfaltkattega tänavat. Autosõiduradade kõrvale planeeritakse ühele poole kahe meetri laiust kõnniteed, teisele poole sõiduteest puuistikutega eraldatud kergliiklusteed. Suured kaevetööd kuulutavad mereäärses piirkonnas ette aga suuremat muutust kui vaid asfaldipanek.

Mitu aastat kiidusõnu pälvinud kruusane rada on kadunud, ühtäkki on intiimsest ja varjulisest alleest saanud linna suurim ehitusplats. Patarei vanglakompleks, Lennusadam, endised sõjatehased ehk Noblessneri uhked paekivihooned, neid ümbritsevad nõukogude ajal laotud inetud silikaatkivist müürid ning arvukad plekkustega garaažid on praegu nagu peo peal. Osa garaažidest on muudetud killustikuhunnikuks, osa jääb veel alles. Kaarega klindialusest Kalasadamast Tööstuse tänavani ulatuv uus tänav muudab kogu piirkonna kergelt kättesaadavaks igaühele, mitte ainult veendunud jalakäijale.

Kanala mure

Muutused ehmatavad. Ja teevad murelikuks. Kalamaja asukad on juba pikemat aega muutuste pärast südant valutanud. „Ajutised asjad kipuvad inimeste jaoks alaliseks muutuma,” ütles Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd, kui pärisin tema käest Kalamaja muutuste kohta. „Kultuurikilomeeter oli ju algusest peale ajutisena rajatud. Ja oli kasutuses lausa neli aastat. Tasus ära küll. Uus tänav annab seni puudunud korraliku ligipääsu nii Noblessneri kvartalile, kus on viimastel aastatel olnud tõsised arendustööd, kui ka Lennusadamale,” märkis Mänd. „Kalaranna tänavast ei saa uut ja suurt magistraali, see jääb ikkagi piirkondliku tähtsusega tänavaks.” Samas, aastakümneid plaanitud Põhjaväila ehk magistraali, mis ühendaks Kopli sadamaid Narva maanteega, ei tule. Selle asemele on lisaks Kalaranna tänavale kavas rajada veel teine kohaliku tähtsusega tänav, mis Ahtri tänava kandist kulgeks mere äärt pidi Russalkani, valgustas peaarhitekt edasisi linnaosade vahele ühenduste loomise plaane.

„Muutusi tuleb sealkandis veelgi. Kunstiakadeemia kolimine Kalamaja südamesse viiva Kotzebue tänava äärde on neist üks suuremaid. Kultuurikatel hakkab samuti valmis saama. Nii kujuneb Põhja-Tallinnas laiemalt võttes juba mitu keskust lisaks suure hoo sisse saanud Telliskivi loomelinnakule,” nentis Mänd. Suuremad ehituskavad ja kalamajalaste mured on seotud Kalasadamasse kavandatava äri- ja elamukvartaliga. „Kindel on see, et sinna keskkonna eripära arvestamata ja arhitektuurivõistlust korraldamata midagi ehitama ei hakata.”

Viimastel nädalatel on palju kuulda olnud kalamajalaste murest Kultuurikatla aias tegutseva omanäolise õuekohviku Kanala kadumise pärast. „Kanala on samuti olnud algusest peale ajutine, sinna ja selle kõrvale kavandatavad äri- ja elamuhooned on planeeringus olnud juba ammu,” selgitas Mänd. Kolmapäeval teatati Kultuurikatlast, et populaarne kohvik jätkab tegutsemist veel tuleval aastalgi, seejärel aga kolib Kultuurikatlasse ja tolle õuele.

Puuduv kaldapealne

Tallinna peaarhitekt lisas, et Kalaranna piirkonna mererand, mis on justkui viimane linnas säilinud “ürgrand”, on tegelikult siiski tehistekkeline – kalurite lautrite kunagine asupaik on üsna ammusel ajal ehitusjääkidega täidetud, need on aga meri aastakümnetega peeneks jahvatanud ning hoovused sinna liiva juurde kandnud.

„Selle piirkonna kujundamine rannapromenaadiks peaks looma merelinnas Tallinnas ometi ühe paiga, kus mere ääres on ka restorane-kohvikuid, kus saab vee ääres istuda ja vaadet nautida,” rääkis Mänd ning lisas, et Põhja-Tallinnast kujuneb aasta-aastalt üha väärtuslikum piirkond. „Kesklinn on samas, Toompea paistab, samuti meri – sellised piirkonnad lähevad üha enam hinda. Ja mis büroopindadesse puutub, siis Tallinnas üldse, Põhja-Tallinnas aga eriti, on puudus kõrge väärtusega pindadest väga suur.”

Kalaranna tänaval käivad kibedad tööd: suveks peab see valmis olema. Asfaldilõhn ennustab Kalaranna kanti uusi tuuli, sellegipoolest pole ohtu, et Tallinn valmis saaks. „Linnas on veel nii palju vaba maad, kuhu ehitada. Õnn on, et buumiaastate odavehitus kõike enda alla ei võtnud. Siis oli tempo peadpööritav: kui tol ajal oma kabineti aknast välja vaatasin, lugesin ükskord kokku 27 ehituskraanat. Sellist mahtu tagasi ei tule, nüüd ehitatakse vähe, aga tunduvalt paremal tasemel, võiks öelda, et püsiva väärtusega hooneid,” ütles peaarhitekt Endrik Mänd kokkuvõtteks.