Lembit Remmelgas Õhtulehe sünnist: "Inimestel on oma lehte vaja." (6)

"Kui Õhtulehe esimesed numbrid tulid, läks meist mõnigi ajalehekioski juurde vaatama, kuidas lehel minekut on. Ja kui eemalt juba nägid, et kioski juures on järjekord, tärkas mõnus töömehetunne. Inimestel on oma lehte vaja." Nii on öelnud Õhtulehe üks esimesi toimetajaid Lembit Remmelgas.

Täna 70 aastat tagasi nägi ilmavalgust Õhtulehe esimene number. Sünd langes ajale, kui kogu Eesti maa ja rahvas vaevles valudes: üks okupatsioon lõppes ja teine algas.

1944. aasta sõjasügisel otsiti Tallinnas inimesi, kellele EKP Keskkomitee andis ülesande: tuleb hakata välja andma kuus korda nädalas ilmuvat õhtust linnalehte.

Luua keset sõda uus ajaleht polnud kerge, Õhtulehte pidi alustama nullist. Ja mis veel – ta ei tohtinud dubleerida teisi lehti, vaid pidi olema uuenäoline.

Esimeseks vastutavaks toimetajaks sai paljude pärast sõda taas ilmuma hakanud või äsja loodud väljaannete hällikiigutaja ning nimepanija, hilisem akadeemik Joosep Saat.

Praktilist tööd juhtis vastutava toimetaja asetäitja Immanuel Pau, kelle allkirjastatud käskkirjadega võeti inimesi tööle.

Leht aitas kaasa Tallinna taastamisele

Esimeste töötajate hulgas, kes 16. oktoobril 1944 Õhtulehte tööle võeti, olid teiste seas päevauudiste osakonna juhataja Valter Sein, vastutav sekretär Paul Ambur, tööstusosakonna juhataja August Taader, maleosakonna juhataja Paul Keres, toimetuse karikaturist Romulus Tiitus jt. Palgale võeti ka käskjalg – oligi niisugune ametinimetus.

Esimeste numbrite tegemiseks kõiki vajalikke töötajaid veel ei olnud. Sellest annavad aimu esimestes numbrites ilmunud töökuulutused, milles otsiti vilunud tõlkijat (vene keel) ja keelelist toimetajat.

Toimetus asus vanalinnas aadressil Pikk 40, kus paiknes hulk ajalehtede toimetusi. Samas kõrval oli trükikoda Ühiselu (Pikk 42).

Fotograaf: õppida polnud kelleltki

Õhtulehe esimene number ilmus 23. oktoobril, päev pärast seda, kui toimus sõjas tugevasti kannatada saanud Tallinna varemetest puhastamise esimene hoogtööpäevak. Nii kandiski kõige esimese numbri esimene artikkel pealkirja "Tallinlased linna taastamistalguil".

Kirjutati, et tuhanded inimesed parandavad Eesti pealinna sõjahaavu ning algasid eeltööd uute taastamispühapäevade korraldamiseks.

Esimese numbri esiküljel kirjutati ühtlasi Tallinnas peetud Eesti töötava talurahva konverentsist ning sellest, et maa antakse tagasi töötavale talurahvale. Veel anti teada tublidest tallinlastest, kes lõid kaasa trammi- ja autobussiliikluse ning telefonside taastamisel. Teatati ka linna kinode töölehakkamisest.

Esimese ilmumiskuu jooksul puudus ajalehe neljandal leheküljel toimetaja nimi. Selle asemele oli trükitud toimetuse kolleegium. Leht maksis 20 kopikat. Päise juures oli kuni novembri keskpaigani deviis: "Surm Saksa okupantidele!"

1944. aasta 10. novembril sai Õhtulehe fotograafiks Oskar Juhani, kes pidas seda ametit 1973. aastani.

"Parajasti olid möödunud esimesed oktoobripühad pärast linna hiljutist vabastamist. Veel tööle tulles püsis hinges pühadeaegne eriti pidulik elevus," on Juhani hiljem oma esimesi tööpäevi meenutanud.

"Ega uuel kohal asjad kohe libedalt läinud. Fotoreporteri töö oli algul täiesti võõras. Tänaseni on meeles, kuidas esimene pilt aia taha läks. Pidin pildistama nimekat kirjanikku tema kõnelemise ajal. Ei tahtnud suurmeest segada, jäin ootama, kuni ta lõpetab ja aplausi eest tänab. Kirjanik aga lahkus kohe pärast kõne lõppu ja pilt jäigi saamata."

Rääkides tollasest fototehnikast, on Oskar Juhani öelnud kaks märksõna: aparaat statiivil ja magneesiumvalgusti.

"Õppida polnud kusagilt ega kelleltki. Amet pidi ise õpetama. Ja ega suure osa kirjutavate ja toimetavate inimestega teisiti olnud."

Et see tõesti nii oli, on oma lehemälestustes öelnud ka hilisem kirjanduskriitik ja stsenarist Lembit Remmelgas, kes on ajalukku läinud "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil" tõlkijana.

Novembris 1944 võttis ta tööga rängalt koormatud Joosep Saadilt toimetuseohjad üle. Kuid kõigepealt sellest, kuidas Nõukogude armeest demobiliseerunud Remmelgas Õhtulehe etteotsa sai.

Juhtus nii, et Remmelgas pidi 3. Balti rinde vägede koosseisus 1944. aasta suvel ja sügisel läbi Pihkva, Võru, Tartu, Tõrva ja Sangaste Riiani välja minema ning pääses Tallinna alles oktoobripühadeks.

"Eesti korpuse poliitosakonna ülem Pusta ütles, et mul tuleb pagunid maha võtta ja ajakirjandustööle minna. Ja mõne päeva pärast ütles EKP Keskkomitee propagandasekretär Päll, et tuleb hakata Õhtulehte toimetama," on Remmelgas meenutanud.

Remmelgas oli enne sõda ajakirjanik Narva Töölise toimetuses, suurema osa sõjast rindeajakirjanik diviisilehtedes Punaväelane ja Tasuja ning veetis 1942. aasta teise poole blokaadiaegses Leningradis eestikeelse ajalehe Nõukogude Eesti Eest toimetuses.

"Nii et mingi kogemus mul oli," on ta öelnud. "Sellest hoolimata vaadati mulle pisut kõõrdi, kui ma Pikas tänavas nr 40 kolmandal korrusel asuvasse toimetusse ilmusin, soldatisinel seljas. Leht käis juba kolmandat nädalat ja mina olin toimetuses üks nooremaid."

Suurem osa tööst tehti öösel

Lehetegijatel polnud vanusest sõltumata enamasti ei ajakirjanikuteadmisi ega -kogemusi. Nõukogude ajakirjanduse põhimõtteid tunti ebamääraselt või üldse mitte.

Puudusid ühtsed ajalehtede toimetusekoosseisude tüüpnimestikud, muu hulgas ka sellepärast, et Õhtuleht oli Moskva ja Leningradi sama tüüpi linnalehtede järel Nõukogude Liidus alles kolmas.

Osakondi oli rohkem kui töötajaid, sest koosseisu nimekiri oli kiiruga improviseeritud. Sellest siis ka näiteks Paul Kerese juhitud maleosakond. Ametlikult kinnitatud koosseisud ja eelarved tulid 1945. aasta algul.

Toimetuse tugisambaks oli kogenud 30aastane, hilisem ENSV teeneline ajakirjanik

Valter Sein. Tema kohta öeldi: väsimatu töömees, tõeline operatiivne ajakirjanik, kes võib üksi terve lehe täis kirjutada.

Sõjaajal oli avaldamiskõlblikku materjali raske saada. Lehetegijad tõdesid sageli ahastusega: leht ei tule täis, materjali on puudu!Töö käis nii, et päeval jooksis toimetuserahvas linnas ringi, hankis materjale, õhtul tuldi toimetusse ja pandi lood kirja. Järgmise päeva ennelõunaks jõudis leht lugejate kätte.

"Kuna püüdsime kohe algusest peale kahe jalaga linnaelu sündmuste sekka asuda – peaülesanne oli tollal teatavasti linna taastamine –, nõudis selline töötamisviis kõigilt suurt pinget, operatiivsust, kiirustamist," on vastutav toimetaja Lembit Remmelgas meenutanud.

"Ega kellaaja vastu küll keegi huvi tundnud. Suurem osa tööst tehti öösel."

Vigu parandasid trükitöölised

Veronika Kruus (Õhtulehe toimetaja 1945. aasta oktoobrist kuni 1946. aasta märtsini) on lehe algusaegu meenutades rääkinud, et talle jäi meelde üks tolleaegse töötamisviisi iseärasus:

"Käsitsi kirjutatud materjal läks öösel trükikotta. Hommikul, enne kui toimetuserahvas tööle tuli, läks toimetaja samasse lehekülgede kokkupaneku juurde. Kogenematule oli see äärmiselt pingutav ja käinuks võib-olla üle jõu, kui tolleaegsed trükitöölised poleks targa nõu ja sõbraliku abiga toeks olnud."

Trükitöölised olid toimetusele tehnilised ja kunstilised nõuandjad, kes parandasid ka vigu.

"Tolleaegse planeerimisviisi ja tegemise juures polnud materjalidesse süvenemiseks kuigi palju aega. Ja kuna ajakirjanike absoluutne enamus oli nii-öelda isetegevuslased, pole ime, et mõnigi materjal läks läbi sisult ja vormilt pisut rabedalt. Seda korvas siiski teadete ja sõnumite rohkus ning värskus, nende kindel temaatiline, aja nõudeid kandev suunitlus," on rääkinud Kruus.

Kelle häälekandja Õhtuleht oli?

Tükk aega ei olnud Õhtuleht kellegi häälekandja, pidi olema lihtsalt Tallinna linnaleht. Alles novembri lõpul 1944 lisandus pealkirja alla märge, et tegu on Tallinna Linna RSN Täitevkomitee ajalehega.

1945. aastal viidi leht ametlikult partei linnakomitee alluvusse. Tegelikult juhtis ja suunas toimetust vahetult EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakond, aga juhtnööre saadi ka otse Keskkomitee sekretäridelt.

Nagu hilisemad lehetegijad mäletavad, hakkas partei linnakomitee lehega konkreetselt ja järjekindlalt tegelema 1940. aastate lõpupoole. Tollal polnud Õhtulehes oma parteiorganisatsiooni, partei liikmed seisid arvel Rahva Hääle toimetuse juures.