Ukraina bänd Haydamaky: konflikt muutis meie riigi ühtseks! (18)

Haydamaky esines eile õhtul Nordea kontserdimajas koos armastatud Eesti artistidega heategevuskontserdil "Eestist Ukrainale", millega koguti raha Ukraina konfliktis kannatanutele esmaabivahendite saatmiseks.

Andsite täna (eile – toim) "Terevisioonis" intervjuu inglise keeles, aga räägite kindlasti ka vene keelt. Millal te Tallinna jõudsite?

Solist Oleksandr Iarmola (ukraina keeles): Me ei ole esimest korda Tallinnas, seekord jõudsime siia eile õhtul.

Te vene keelt ei räägigi?

Iarmola: Me ei taha! See on okupantide keel, kes meid tapavad.

Trompetist Maksym Boyko: Kõik slaavlased räägivad vene keelt, aga venelased räägivad ainult oma emakeelt.

Iarmola (naerdes): Õppige ukraina keel ära.

Hästi. Proovime ikkagi üksteisest aru saada. Missugune olukord on praegu tegelikult Ukrainas, Vene telekanalid räägivad ühte juttu, lääne omad teist.

Iarmola (läheb ikkagi üle vene keelele): Ärge vaadake Vene telekanaleid ja siis saate adekvaatse pildi kätte. Meie sõjavägi sõdib Vene omaga, kuid nemad ei tunnista ametlikult, et nad on meie riigis. Nad on olemas, aga samas neid nagu ei ole ka. Meie riigis tegutsevad Vene sõjaväelased ja Tšetšeenia palgasõdurid.

Meie ise elame kõik Kiievis, seal on rahulik, sõda käib väiksemates kohtades. Me oleme väga palju sõitnud ringi Ida-Ukrainas, kus on praegu väga ärev sõjaolukord. Me esineme seal meie sõjaväelastele ja vabatahtlikele.

Kuidas sõjaolukord on mõjutanud Ukrainat?

Boyko: Ukrainast sai ühtne riik, me hakkasime austama oma riigihümni, oma lippu, oma rahvast. Kõik kannavad rahvariideid ja sõimavad Putinit.

Me lõime paari kuuga sõjaväe, rahva, kultuuri – mida me ei suutnud seni teha 23 aastaga. Lõime julgeolekuteenistuse. Nüüd viiakse läbi reformi, mis peaks tegema lõpu korruptsioonile.

Kas keegi teie sugulastest või sõpradest on viga saanud?

Iarmola: Jah, mitu sõpra on surma saanud. Mariupolis, Donbassis.

Boyko: Isegi koolikaaslasi on nende seas. Nemad läksid sõjaväkke, et oma kodumaad kaitsta, meie ei läinud, sest oleme muusikud ja püüame Ukrainat teistmoodi aidata.

Iarmola: Meie jaoks on tapmine ikka väga metsik tegevus. Aga nemad tegid sellise valiku. Keegi ju pidi sõtta minema.

Boyko: Me nägime oma silmaga, kuidas Donetski lennujaama juures tapetakse inimesi. Me sõime meestega lõunat, borši, ja siis läks tulistamiseks. Aga praegu Ukraina sõjavägi ei sõdi, meil on vaherahu, mida Ukraina jälgib, paraku ei tee seda teine pool.

Iarmola: See kõik on olnud väga jube. Need on väga halvad uudised. Meie ei alustanud seda sõda. Venelased tulid meie maale.

Boyko: Vene pool andis raha kohalikele joodikutele ja narkomaanidele, et need astuks oma rahva vastu. Normaalsed kohalikud ei sõdi, nemad ainult kannatavad. Ja need joodikud, kes alguses tegutsesid, need on hukkunud, keegi ei mata isegi nende surnukehasid, vaid need jäetakse põldudele vedelema. Öösel teevad Tšetšeenia palgasõdurid veel sellist nalja, et seovad nende surnukehadele granaate külge, et kui meie sõdurid tahavadki neid ära korjata, lendavad nad koos surnutega õhku. Ja kui Vene meedias räägitakse, et Ukraina poole peal sõdivad USA väed ja NATO esindajad, siis see on vale.

Millal ja millega see kõik lõpeb?

Iarmola: Rahu saabub siis, kui Venemaa toob oma sõjaväelased Ukrainast ära.

Boyko: Vähemalt riigipiir Venemaaga tuleks kinni panna – et nad ei saaks rohkem relvi sisse tuua. Kui nad ei saa uusi relvi ja laskemoona, võib sõjaline olukord üsna kiiresti lõppeda, see oleks ehk isegi nädalate küsimus.

Millal te viimati Venemaal esinesite?

Iarmola: Eelmise aasta sügisel, raadios. Nad rääkisid meile siis, et me oleme nende vennad, nüüd me näeme küll, missugused.

Boyko: Ma arvan, et me ei ole seal väga teretulnud.

Teid pole kutsutud ka?

Iarmola: Isegi kui meid praegu keegi sinna kutsuks, me ei läheks.

Boyko: Kui me peaks praegu Venemaal esinema, siis ma usun, et ukrainlased ei võtaks meid pärast seda enam kunagi vastu. Meil on ju Ukraina artiste, näiteks Ani Lorak, kes esineb Venemaal. Meil ei taha temast enam keegi midagi kuulda. Ja teistmoodi jama juhtus ka Vene bändiga Mašina Vremeni, kes ütles üks kord midagi, mis võimudele ei meeldinud (Ukrainas heategevusliku üritusel esinedes – toim) ja nüüd on nad omal maal persona non gratad.

Samas me ei välista midagi, ehk sõidame kunagi ka Venemaale esinema. Kui olukord muutub, siis miks mitte. Venelased võiks veidikenegi mõelda. Kui nad seda ei tee, saab sellest riigist varsti Põhja-Korea. See, mis praegu Venemaal toimub, on nagu mingi sadomasohhism.

Nad keelustasid välismaise juustu, piima ja liha, ja samas ütlevad, et see kõik on Venemaale kasuks. Missugust kasu nad sellest küll saavad? Nende tsensuur on hämmastav. Terve päev näidatakse televiisorist, kuidas tapetakse inimesi, aga multikat "Nu, pogodi!" ei tohi näidata, sest hunt tõmbab seal suitsu.

Kuidas on Ukraina sündmused mõjutanud teie värsket muusikat?

Iarmola: Meie viimane album, mis ei ole veel ilmunud, räägibki sellest sõjast. Need ei ole puhtalt sõjalaulud, kuid nad jutustavad tekkinud olukorrast. Ainult üks lugu tuleb armastusest. Albumit on oodata kahe-kolme kuu pärast.

Kas te imestasite, et Eestis korraldati selline heategevuslik kontsert Ukraina toetuseks?

Boyko: Ei, see ei pannud meid imestama, oleme hiljuti ka teistel heategevuskontsertidel esinenud. Näiteks Poolas. Meie bänd tegelebki viimasel ajal hästi palju just selliste projektidega, oleme kommertstegevuse peaaegu kõrvale jätnud.

Haydamaky – muusikalised vabadusvõitlejad

Aastail 1991–2001 tegutses Kiievi üliõpilaste kokku pandud bänd Aktuse nime all. Siis sai ansamblist Haydamaky – 18. sajandi haidamakkide ülestõusu auks. Kui ansambliga liitus 1993. aastal praegune bändi liider Oleksandr Iarmola, asendusid muusikute bluusikatsetused eksperementaalse, rahvamuusikapärandist inspireeritud ukraina folgiga, mis kannab sageli poliitilist sõnumit.

Haydamakyl on ilmunud seitse albumit, mõne kuu pärast on oodata värsket plaati, mis räägib Ukraina hetkeolukorrast.