Inimesed
22. oktoober 2014, 07:00

"Suurim väärarvamus on, et Aafrikas on lausa auasi valge mees paljaks röövida." (9)

"Enda meelest ju tead, et Aafrikas on palav ja päike lõõskab lagipähe. Poleks osanud arvata, et kui päeval on sooja 50 kraadi, siis öösel langeb temperatuur pluss viie peale. Neli ööd telgis lõdiseda oli ikka üsna ebamugav," kirjeldab saatejuht ja seikleja Priit Kuusk rännumehi üllatanud Kalahari kõrbe kliimat. Uhhuduuri rattamatkaseltskonnal lõppes äsja kolmekuune retk läbi Musta Mandri.

Uhhuduuri kamp alustas Aafrikas väntamist 17. juulil ja naasis Eestisse möödunud nädalal. Kokku väntasid mehed jalgratastel Etioopiast Namiibiani rohkem kui 5000 kilomeetrit. Lisaks läbisid nad ligi 1500 kilomeetrit autodel: sellisele ettevaatusele sundisid neid Põhja-Keenia nigelad kõrbeteed, islamiäärmuslaste oht ja Botswanas rahvuspargi lõvid.

Rännuseltskond ei püsinud täies koosseisus kaugeltki kogu aeg. Pedaalimist alustasid mehed neljakesi: Priit "Wend" Kuusk, Kristjan Prii, Liivo Niglas ja Tanel "Taniil" Rütman. Tansaanias liitusid matkasellidega Mart Kuusk ja Hannes Hanso. Viimane pidi töökohustuste tõttu aga Botswanas lahkuma ja võiduka finišini jõudis lõpuks viis meest.

Ainsa suure möödapanekuna kogu reisi jooksul mainib Priit Kuusk asjaolu, et unustas matkakotti pakkides magamiskoti täiesti maha, ja see viga tuletas end külmadel kõrbeöödel näpistavalt meelde. "Aga niipea kui jõudsime esimesse suurde Namiibia linna, ostsin kohe teki," muigab Kuusk.

Kontrastide kontinent

Mida mehed Aafrikas avastasid?

"Kõige suurem väärarvamus on, et Aafrika on vaene ja seal varastatakse nii palju, et valge mees paljaks röövida on lausa auasi," purustab Kuusk müüte. "Suurtes bussijaamades on, jah, kontingenti, kellel silmad vilavad punaselt peas, ja tikuvad ligi. Aga siis pead lihtsalt ise enda eest seisma.

Meil on ju samamoodi: vaata Balti jaama, kus noortel pole muud teha, kui suurest pudelist õlut juua ja võõrastele külje alla ujuda. Aga teha sellest pildist põhjapanevaid järeldusi – et sul on ebameeldiv kogemus mõne depressiivse Eesti väikelinna bussijaamaga ja kannad selle üle tervele Eestile... Asjad tuleb panna ikka õigesse konteksti!"

Aafrika on eriilmeline maailmanurk, kus näeb nii otsatut küllust kui kirjeldamatut puudust. Uhhuduuri teekonnal läbitud riikidest vaeseim oli Etioopia.

"Iseäranis maapiirkondades oli palju rahaküsimist, paljudes külades peetaksegi valget meest kõndivaks rahakotiks. Aga kui suhtuda pidevasse tee ääres karjumisse kui ergutamisse, siis võis võtta kogemust kui Tour de France’i," õpetab seikleja, kuidas end kisakoorist mitte häirida lasta.

Teine äärmuslik mälestus on mehel Saksa koloniaalvõimu all elanud Namiibiast. "Mõnikord oligi tunne, et oleme Saksamaal – menüüdes on šnitsel, kartoffelsalat ja sauerkraut. Ja arhitektuur oli nii euroopalik kui üldse olla saab," illustreerib Kuusk.

Ebolast ei märkigi

Paljukardetud Ebola viirusega ei olnud rännumeestel Kuuse kinnitusel Aafrikas kõige vähematki kokkupuudet. Manner on lihtsalt nii suur.

"Mis sa teeksid, kui ma ütleksin sulle, et Euroopasse ei tohi reisida Ukraina sõja pärast – et ära mine Pariisi, sest Donetskis tapetakse inimesi? Naerma hakkaksid!" näitlikustab Kuusk.

Meenutab, et Botswanas jõudsid nendeni uudised: haigus on avastatud ka Hispaanias. Tähendab – viirus oli tol hetkel kodu-Eestile lähemal kui uhhuduurlastele. "Olime haiguse piirkonnast tuhandeid kilomeetreid eemal," kordab mees üle.

Ja purustab oma kogemusele tuginedes veel ühe laialt levinud müüdi: käte pesemine on vähemalt uhhuduurlaste läbi vändatud Aafrikas üldlevinud protseduur, kus söögikohtades toob teenindaja spetsiaalselt kannu sooja vett, kausi ja seebi.

Kui jätta välja kohe reisi alguses Kuuske tabanud angiin, puudutasid ainsad reisilisi tabanud kergemat laadi tervisehädad seedekulglat. Ja ega me abielumeestena ei hakanud ööklubidest ka mingeid seiklusi otsima, selles mõttes polnud vaja midagi karta," muigab ta.

Nüüd langeb ka kolmas müüt Aafrika kohta. Ei elata seal tehnoloogilises mõttes kiviajas. "Igas linnas oli internetikohvik," veenab Kuusk, teades, millest räägib – just need asutused aitasid rännumeestel kodustega sidet pidada.

"Emotsionaalselt oli raske: kõigil on suured pered, lapsed kirjutavad ja küsivad, millal tagasi tuled…" ohkab mees kolmekuulisele reisile tagasi mõeldes. "Aga aitab see, kui naine kirjutab sulle väikestest kodustest asjadest – siis oleksidki justkui ise kohal."

Kuidas mehed aga pika aja isekeskis läbi said? Tuleb välja, et nii nii kui naa.

"See on kaua abielus olnud inimese sündroom: oled tükk aega kellegagi ninapidi koos ja ühes telgis, ning pisiasjadest hakkab tüli tõusma," tõdeb Kuusk. "Stiilis: mis sa norskad! Ja teine vastu: Mine p…e – ise norskad ka!"

Tuli ette ka tuumakamaid sõnavahetusi, mille täpsema sisu jätab Kuusk delikaatselt enda teada. "Julgen öelda: tulime reisilt veel paremate sõpradena kui sinna läksime!" resümeerib ta. "Ja me armusime kõik jäägitult Aafrikasse!"