Inimesed

Susan Boyle: tahan lapsele sellist elu, mida mul endal polnud (8)

Triin Tael, 21. oktoober 2014 07:00
IGATSEB LAST: Susan Boyle tahab mõnele kehvadest oludest pärit poisile või tüdrukule ilusa lapsepõlve kinkida. Foto: Reuters / Scanpix
53aastane Šoti hõbekõri loodab veel emaks saada

Briti talendisaates maailmakuulsaks saanud Susan Boyle elab küll endistviisi üksi, kuid igatseb peret luua. Sõprade sõnul plaanib 53aastane lauljanna last adopteerida.

Šoti ajalehe Sunday Mail teatel on väikeses Šoti mägikülas elav laulusensatsioon kaalunud lapsendamismõtet juba üle aasta.

"Tahan mõnele lapsele kinkida sellise elu, mida mul endal polnud," on Susani põhjendus.

"Mul on nii palju armastust edasi anda! Tahan adopteerida mõne sellise lapse, kellel pole suurt midagi ja kellele ma tõesti midagi anda saaksin."

See oleks Susani meelest võimalus avaldada tänu kõige hea eest, mis talle endale on viimastel aastatel osaks saanud.

Samal teemal

Susani lapsepõlv polnud õnnelik. Üheksalapselise pere noorim võsu oli üle elanud sünniaegse hapnikuvaeguse. Tema õpiraskusi ja suhtlustõrkeid seletatigi ajukahjustusega.

Teised lapsed tõrjusid veidrat tüdrukut, ainsana leidis ta lohutust laulmisest. Kui õed-vennad kodust lahkusid, jäi Susan vanematekoju emale seltsiks.

Kavaleri pole tal kunagi olnud. 48aastaselt osales sasipäine tötsakas vanapiiga Briti talendisaates ning sai tänu oma imekaunile lauluhäälele üleöö maailmakuulsaks. Kuid tohutu menu ja esikohast ilmajäämine raputasid Susani psüühikat: karvaseks ingliks tituleeritud üksiklane sattus psühhiaatriakliinikusse ning on sestsaadik tihti pidanud närvide pärast kontserte ära jätma.

Susan sai alles mullu teada, et tema suhtlusraskused on tingitud Aspergeri sündroomist, mitte madalast intellektist.

"Olen alati teadnud, et mind sildistati alusetult," ütleb lauljanna, kelle IQ osutus testimisel mitte madalaks, vaid kõrgeks.

Kas sotsiaaltöötajad peavad isevärki Susanit paslikuks emaks? Ta ootab nende vastust, kuigi esialgu lepiks ka asendusvanemaks olemisega.

"Ma armastan lapsi, olen alati armastanud, aga ise ma neid ei saanud. Ma tean, et olen vallaline ja üle viiekümne. Inimesed arvavad, et ma ei mõtle seda [adopteerimisjuttu] tõsiselt, nad itsitavad mu üle. Elame, näeme."

Järgmisel kuul annab Susan välja kuuenda albumi pealkirjaga "Hope" ("Lootus"). Seejärel kavatseb ta rambivalgusest pisut tagasi tõmbuda.

"Ma armastan laulmist, see oli mu unistus. Aga ma jään pooleldi pensionile ja tahan ümber õppida draamakunstiõpetajaks, et aidata erivajadustega inimesi." Lauljanna tahab oma kodukandile kasulik olla.

"Tahan noored inimesed tänavalt ära tuua ja panna neid tegema midagi väärtuslikku."

"Ema hoidis mind vati sees."

Kui Susani ema 2007. aastal 91 aasta vanuses suri, jäi Susan oma kassi Pebblesiga üksi.

"Palju on räägitud sellest, et hoolitsesin ema eest, ent tegelikult hoolitses ema enamiku oma elust minu eest, ta oli minu turvapaik ja kindel kalju, millele võisin toetuda," pihtis lauljanna oma mälestusteraamatus "Selliseks ma sündisin", mis eesti keeles ilmus kolm aastat tagasi.

Vati sees hoitud Susan sai üksi jäädes karmi iseseisvuskooli. Ta oli juba keskealine naine, kuid ei osanud arveidki maksta ning kartis maja küttesüsteemi sisse lülitada – viimati ei jagu kütteraha. "Maja oli segi ja mina olin segi," tunnistas Susan memuaarides.

Elu lõi talle sisse alles kohalik talendivõistlus, kus Susan otsustas laulda oma lemmikmuusikalist "Les Misérables" pärit laulu "I Dreamed a Dream". Ehkki tal oli imekaunis metsosopran, oli ta madala enesehinnangu tõttu seni laulnud vaid kirikukoolis ja vahel harva karaokebaaris.

Kuid "I Dreamed a Dream" sai tema trumbiks ka kaks aastat hiljem Briti talendisaate eelvoorus, kus kentsaka moega šotitar võitis nii žürii kui ka publiku südamed.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee