Kuu Jaak Joala surmast: Joalale meeldis väga teatritöö ja filmis oleks ta tahtnud "midagi tõsiselt proovida" (6)

Popstaar tunnistas tollal, et kuigi ta loobus mitmest filmirollist, mida talle Venemaal pakuti, oleks tahtnud filmis "midagi tõsiselt proovida". Ka teatritööd meenutas ta sooja tundega. 

Viljandis muusikute peres sündinud Jaak Joala oli läbi ja lõhki Tallinna poiss, kelle "põhiline armastus" olid tema enda sõnul autod ja karting ning kes mängis usinasti hokit. Võib-olla oleks Joalast võinud saada hoopis muu ametimees, kui ta poleks olnud lapsest saati muusikaga seotud?

Autod ja hoki

"Oleksin oma ajudega valinud hoopis midagi muud – kooli ajal mängisin hokit väga palju ja põhiline armastus olid autod ja 60. aastate algul tekkis maailma karting – see oli selline riistapuu, mida võis ise ka ehitada ja sellega ma siis tegelesin," rääkis tollal Jaak Joala. "Kui vanemad ei oleks mind pannud muusikakeskkooli, siis mine tea, võib-olla oleksin ma siis hoopis autonduse poole kaldunud."

Joala isa oli üks neljast inimesest, kes panid aluse firmale Estonia, mis esimesena hakkas ehitama võidusõiduautosid. Kõrval ehitati ka kartinguid. Poiss teenis koolivaheajal nende ehitamisega lisaraha.

46. keskkoolis laulis Jaak Joala laulutrios koos Jaak Suurväli ning Uno Loobi poja Neeme Loobiga.

Joala meenutas kehalise kasvatuse õpetajat Tiit Lehtot, kes kippus poistega võimlemistunni ajal hokit mängima. "Meie olime pisikesed põngerjad, aga tema oli täismees ja ta sõitis meile vahel päris südamest sisse, vasta portet. See käis väga närvidele – kui suur kolakas tuleb peale ja sa ei saa tast jagu. Ma tegin siis talle sellise liigutuse, et kaugelt, vaatasin, kas ma saan talle pihta või ei saa, litriga. Niimoodi tõstsin ja panin talle sellise hea "kanadski kolaka". Kõige hullem oli, et ma sattusin talle täpselt silma alla. Ta käis kuu aega selle sinikaga ringi!" meenutas Joala poisikeseaegu. "Mul lihtsalt polnud muud relva, kui kaugelt sihtida, sest lähedalt oleks ta mu hunnikusse sõitnud."

"Hokimänguga sain ma ise ka kolakaid, esimene jalaluumurd oli ka hokimängus, sain kaikaga mööda kodaraid ja olin päris tükk aega kipsis," meenutas Joala.

1993. aastal vaimustas Joalat veesuusatamine: "Veesuusad on üks selline ala, mis mind praegu ajab hulluks."

Mäks ja Rütmikud oli õige suur elamus

13-14-aastaselt piilus Jaak Joala nende vanemate poiste poole, kes tegid Luxemburgi raadiost kuuldud "tõsisemat muusikat".

Muusikakeskkoolis kuulis esmakordselt The Beatlesitest. Oscar Petersoni ta tollal teadis, biitleid aga mitte.

Joala esimene omaehitatud elektrikitarr valmis hea sõbra ja klassikaaslase Jüri Okase pillimeistrist vanaisa kaasabil. Preesi tänava kirikus oli filmipaviljon, sealt tagant "virutas" Joala ühe korraliku laua, millest saagis viiulikujulise pilli. Suurem osa noori pillimeistreid lammutasid tollal telefone, et saada pillile magnetid. Erinevalt teistest ostis Joala magnetid kaubamajast, need olid suuremad ning käisid habemeajamismasina sisse.

Esimest rokkbändi nägi Jaak Joala 14-aastasena: "Keda ma nägin, see oli Mäks [Tõnis Mägi – toim]. Mäks oli siis 16 juba ja see oli Rütmikud, niisuguses turuklubis mängisid, imepisikeses. Siis ma sealt klaveri nurga pealt vaatasin, kui suuremad onud olid lava peal ja esimest korda nägin elektrikitarrisid. See oli õige suur elamus."

Esimese maki ostis Jaak Joala endale siis, kui ta tuli sõjaväest, see oli 1971. aastal. Muusikat püüti Radio Luxemburgist ja ka Soomest.

Esimene "karvane" teleekraanil

Joala arvas, et põhjus, miks just tema esimesena nn karvaste seltskonnast teleekraanile pääses ja populaarseks sai, oli uue vajadus. "Mina tulin hetkel, kui olid tipus Uno Loop ja Heli Lääts ja Helgi Sallo," rääkis Joala. "Millegipärast juhtus nii, et mina olin selle "karvaste seltskonna" esimene esindaja Eesti Televisioonis ja raadios. Tänu muidugi kõige rohkem Kustas Kikerpuule."

Joala sai "sakkida" selle eest, et ta nii karvane oli: "Ma olin isegi aasta aega vait tänu sellele, et mul liiga pikad juuksed olid."

Esimene esinemine televisioonis oli Olav Ehala ansambliga Kristallid. Ühes loos mängis Joala flööti, teises basskitarri. Kikerpuu märkas ja pakkus neile sooloprogrammi. Esimene ülesastumine oli Kadrioru jäähalli jääl ja uiskudel. Hokimängijana tundis Joala end jääl väga hästi. 1965. aasta lõpul, meenutas Joala, mil tema ja Ehala olid 15-aastased, tegid nad Kikerpuu ansambliga esimese loo "Happy together".

Selle looga oli populaarsuse algus tehtud ning enne sõjaväkke minekut laulis ta veel loo laulusaates "Horoskoop". "Aga olin pikka aega ainukene "karvaste" esindaja," ütles Joala, lisades, et tema eakaaslastena esinesid "Horoskoobis" Andres Jõesaar ja Toivo Nikopensius.

Sel ajal eksisteeris Joalal kaks paralleelset muusikat. See, mis Kikerpuuga sai tehtud, ei olnud Joala sõnul nagu "see õige". "Virmaliste ja Kristallidega sai ehedat rokki taotud," rääkis Joala.

"Ma kujutan ette, et tollased kolleegid "karvase" muusika maailmast ja tantsusaalidest kindlasti ei vaadanud hea pilguga ja eks nad kindlasti imestasid, et just mina olin see, kes sattus sinna ekraani peale," arvas Jaak Joala.

Juhtus kogemata, et mina olin tolle aja esimene iidol

"Tüdrukutega oli kõik tiptop," naeris Joala. Seda vaimustust, mis ümbritses The Beatleseid, oli ju vaja siin kopeerida ka, arvas Joala. "Tolleaja põlvkonnal oli ka oma iidolit vaja ja noh, juhtus kogemata, et mina olin esimene."

Iidoliks olemine oli siis väga meeldiv, kuid väsitavaks muutus see hiljem. "Tore ikka, kui sa ei ole mitte keegi ja ühel hommikul ärkad üles ja kõik sind tunnevad, kõik teavad sind nägupidi ja näitavad näpuga."

Armeeteenistuses oli Joala Tallinnas sõjaväeorkestris.

"Võib-olla oleksin armeest isegi ära saanud, aga ma vaatasin, et see mu vanemaid eriti ei rahuldanud – laps võib hukka minna niimoodi, ja mehest saab mees, kui ta armees ära käib. Jumal tänatud, et mind ei organiseeritud kuhugi Kaug-Itta teenima," rääkis muusik.

Sõjaväeteenistusest ta eemale jääda ei proovinudki, nagu seda tegid paljud teised sõjaväetehastesse tööle minnes, mis teenistusest vabastas. Samuti ei näinud keegi vaeva selle nimel, et Joala Tallinnasse jääks – orkestris oli tarvis flöödimängijat.

"See oli muidugi mahavisatud aeg, aga ega see mööda külgi maha ei jooksnud," meenutas ta sõjaväeorkestri aegu, mil juhtus palju lõbusat. "Meil oli seal tore, lõbus seltskond ja oma bänd oli meil seal."

Aga tütarlapsed käisid tema pärast sõjaväeosas. "Kui aus olla, siis tütarlapsed ikka käisid seal tänavas ja palusid, ehk saaks helistada ja välja kutsuda."

Clif Richardi hääles on palju head energiat

Joala muusikat on mõjutanud Clif Richard.

"Tema üks suur voorus ongi see, et tema lugudest on kuulda jumala hääl ehk selline ellusuhtumine, tema hääles on hästi palju head ja positiivset energiat. Võib-olla see on just mind kõige rohkem ära ostnud," rääkis Joala.

"Ma ei saa öelda, et minul oleks jumalaga mingeid suhteid, kindlasti mingil kombel ta eksisteerib, aga ma pole endale konkretiseerinud, mis see peaks olema. Aga ma ei saa öelda, et ma olen nagu uskmatu vaatamata sellele, et vanemad mu omal ajal ristimata jätsid. Mingi usk on mul kindlasti olemas, aga ma ei oska seda kuidagi väljendada," rääkis ta.

"Hingetoit on kõige tähtsam toit," arvas Joala, kui juttu tuli tema suhtumisest, et tollased noored taas end ristida, leeritada lasevad.

Gospelmuusikasse suhtus ta väga positiivselt – muusikaline tase ja sisemine kultuur on neis ansamblites väga kõrge, arvas Joala.

Geniaalne "Laul verelilledest"

Joala meenutas punaseid aegu ja ütles, et "Lenini ja lipukesega" lugusid ta ei olegi laulnud. Kõige punasemad laulud olid Kikerpuu "Kaunis maa", aga tollal oli tarvis kirjutada selliseid lugusid. "Mõned kirjutasid neid väga osavalt ning neid lugusid võis mõista kahtepidi."

Tõnis Mägi laulis lauluvõistlusel esimesena "Laul verelilledest", mis Joala hinnangul on "lausa geniaalne".

"Seda võib ju ka mõista väga mitmet moodi, igaüks loeb sellest tekstist välja, mida tema tahab. "Laul verelilledest" – kuidas seda võtta -, ma võin laulda sellise mõistmisega verelilledest, et maetud on eesti poisid, kes said surma sõja ajal, aga mitte punased komissarid."

Laulus on sees suur inimlik sõnum.

Oleks tõsiselt tahtnud teha teatri- ja filmitööd

Jaak Joala on teinud kaksikrolli muusikafilmis "Teisikud", partneriks, kes samuti kaksikrolli mängis, oli Merle Talvik. Ka Venemaa aegadel pakuti Joalale palju filmitööd, kuid ta loobus sellest.

"Jumal tänatud, et ma midagi vastu ei võtnud, sest tegelikult pean ma ütlema, et see, mis pakuti, mind eriti ei rahuldanud," oli Joala rahul.

Kuid teatri- ja filmipisik jäi popstaarile verre.

"Loomulikult mul ei oleks midagi selle vastu ja võiks päris tõsiselt midagi proovida, sest teatri- ja kinopisik sai teatud määral külge," tunnistas ta. "Mäletan, kui seitsmekümnendatel sai Estonias "Westside'i" [Bernsteini muusikal "Westside Story" – toim] lauldud – teatripisik jäi päris kõvasti külge. Ma mäletan väga sooja tundega neid aegu, kui ma Estonia teatris olin."

Joala ütles, et on heameelega nõus abistama absoluutselt kõiki, kes kuhugi püüavad mingil kombel jõuda. "Ma olen nõus jagama kogemusi ja igati kaasa aitama, kui see on seda väärt."

Miks meeldis Joalale käia Nõukogude Liidus laulmas?

"Ma ei oska öelda, et see mulle meeldis, aga see oli antud ajahetkel minu töö ja meeldivam pool selle asja juures oli see, et ma nägin maailma niipalju, kui seda oli sellel ajahetkel võimalik näha, sest piirid olid meie jaoks praktiliselt kinni. Kui ma praegu tahan Sahhalinile sõita, siis rahakott ei hakkaks sellele peale. Suur Venemaa sai ära nähtud, sai kohtutud väga toredate inimeste ja väga heade pillimeestega," rääkis Jaak Joala.

Jaak Joala suri 25. septembril. Intervjuu Jaak Joalaga saates "Kukul külas" oli Kuku raadios eetris 8. augustil 1993.