Inimesed

Paap Kõlari lend kohvri kaane alt taeva avarustesse (13)

Küllike Rooväli, 20. oktoober 2014, 07:00
TRUMMIDE TAGA: Paap Kõlar.Foto: ANTS LIIGUS/Pärnu Postimees
Laupäeval 60. sünnipäeva tähistanud muusik ja ekstreemsportlane: see oli ime, et ma ellu jäin

Juubilar Paap Kõlari elutee on olnud täis riske, adrenaliini, seiklusi ja muusikat. Iga uus sõltuvus on võitnud eelmise – surf, lohetamine, jetisõit, mootorsaanid ja motovarjuga taeva alla tõusmine on õpetanud igast olukorrast välja tulema.

"Mind represseeriti nõukogude võimu poolt juba enne minu sündi." Kõva pappkohvri tugev kaas lõi väikese poisi pea kohal öösiti sageli kinni.

Samal teemal

"Ma pidin juba siis võitlema, et olukorrast välja tulla," kirjeldab Paap Kõlar oma varajast lapsepõlve, esimesi eluaastaid Kirovi oblastis Siberis, kuhu tema pere oli välja saadetud ja kus ta ilmavalgust nägi.

"Meie elamine oli seal nii kitsas, et pidin esimesed eluaastad kohvris magama. Nii juhtuski, et kohvri kaas potsatas aeg-ajalt poole öö pealt kinni ja oli vaja olukord lahendada. Alguses tuli muidugi emme appi, mingil hetkel oli vaja ehk ise hakkama saada," meenutab Kõlar.

Hiljem on saatus jaganud Kõlarile katsumusi, milles ta on pidanud oma jõuga hakkama saama. Ekstreemspordis on tulnud üle elada küllalt olukordi, mis kogemusteta ja nõrga inimese murraks. Kõlarit mitte.

Praegu on tema elus hetk, mille juures ta pikemalt peatuda veel ei taha.

„Lennunduses kehtib füüsikaline põhitõde, et maa on siiski kõva. Seda võiks kogu aeg meeles pidada, aga mis ma siin nüüd ikka targutan," ohkab Kõlar. Ta kukkus oma motovarjuga Soomes ligi poolesaja meetri kõrguselt alla tänavu 27. juunil. Kõlariga, kes oli harjunud üsna suure riskiga võistlema ja omal jõul hakkama saama, juhtus õnnetus tavalisel õhtusel lennul.

"Seda ei oleks võinud kuidagi ette näha, tõenäoliselt oli tegu mitme ebasoodsa asjaolu kokkulangemisega. Lõplik analüüs on veel ees. Väga tõsine pauk oli igatahes seekord ja see on üldse ime, et ma ellu jäin," tõdeb ta.

"Võib isegi öelda, et tervitusi teisest ilmast. Siinkohal on Kõlar ülimalt tänulik lähedaste inimeste abile ja toetusele. Paranemisprotsess on käinud täie hooga ja edukalt, motivatsioon on laes ning nüüdseks on asi sealmaal, et oleme oma tiimiga saabuvaks talveks ja lume tulekuks valmis.

"Olen varem võistlustel kergelt viga saanud, mul on ennegi luumurde olnud," lisab ta. Eestis juhtub sel alal vigastusi paar korda aastas. Tegelikult on palju ohtlikumaid spordialasid.

Sõltuvus aina suureneb

Motovarjuga lendamine on Kõlari seni värskeim sõltuvus, varasematel aastakümnetel tulid järjest rula, mäesuusad, monosuusk, lumelaud, mootorsaan, surfilaud, surfilohe, sukeldumine, jett. Praegu on pea igas eesti peres mõni neist spordivahenditest olemas ja paljud ei tule selle pealegi, et omal ajal oli just Kõlar see, kes nii mõnedki neist spordialadest Eestisse tõi.

"Et surfiharrastus on Eestis niimoodi arenenud, seda poleks kunagi osanud ette arvata," tõdeb Kõlar.

"Praegu on surfareid nii palju, et pole mõtet isegi nimesid meelde jätta. Pirital ja Paradiisirannas olen kursustel 3000 litsentsi välja kirjutanud, paljud tulevad aastaid hiljem mu juurde ja tänavad, et käisid kunagi Pirital koolitusel, mida ma siis muidugi enam ei mäleta."

Kõlari esimene soovitus algajale on mõistus pähe võtta.

"Kas sa annad endale aru, mis sa teed? Kas sa tead, et sul tuleb ehk ohverdada töö ja pereelu?" küsib ta kursusele tulijalt.

"Sa ei saa surfata siis, kui tööpäev lõppeb, vaid siis, kui on sobiv tuul ja kui oled tõsine huviline, hakkad paratamatult tuule järgi elama."

Ometi pole Kõlar kursuslastele eeskuju näidanud muuga, kui aina suureneva sõltuvusega mitmest alast.

"Eks see on nii, et kes millest laksu kätte saab, mida rohkem eri asju teed, seda suurem on oht, et sõltuvuses tahad kogu aeg rohkemat. Ega narkomaan ka sama doosiga kaua ei ela, ikka on suuremat vaja," kirjeldab Kõlar.

"See lävi, kust mina oma laksu kätte saan, on ikka suhteliselt kõrge."

Mis on üldse ekstreemsport? Kõlar pakub, et teeme kõigepealt selgeks, mis on kellegi jaoks ekstreemne.

"Ühe inimese jaoks on mäesuusatamine igapäevane harjumus, teise jaoks võib sama laskumine lõppeda traumaga." Sama kehtib Kõlari puhul samuti. Kuigi tema enda "lävi" on kõrge, usub ta, et ei riski liialt. Tema riskikoolitus Paradiisirannas õpetab samuti ohte adekvaatselt hindama.

Kõlari üks ärisaladusi on see, et inimesed, kes end tema hoolde usaldavad, on vaatamata näilisele ohule tegelikult täiesti kaitstud.

"Muul moel ei saaks see toimida," märgib ta. "Kõik, mis me teeme – saanimatkad, ATV offroad, jetisõidud, atraktsioon "Mayday", meie jaoks on olukord täielikult kontrolli all, kuid inimene tunnetab seda, kui mingit enneolematut olukorda. Tõsist ohtu tegelikult pole ja ta saab oma laksu kätte oluliselt riskimata."

Piirivalve loal rannast vette

Nüüd on juba paljudel täiesti tavaline minna vabal ajal merele või mägedesse, kuid näiteks 1987. aastal oli vaatamata vabaduse tuultele võimatu saada luba minna Pirita rannast purilauaga merele sõitma.

See oli siis, kui Kõlar viis ellu hullumeelse plaani rajada sinnasamasse rannale surfikeskus. Kooperatiivide ajastu algus ja järjest vabaneva meedia toetus aitasid tal plaani siiski ellu viia. Kuigi jah, – alguses pidid päev enne saatma sõitjate nimekirja Mähe piirivalvekordonisse kooskõlastamiseks.

Viimaks saadi siiski aru, et laenutuses on laenajaid raske ennustada ja lubati vahetult enne sõitu kordonisse helistada. Viimaks ei tahtnud neid nimekirju enam keegi näha ja aja vabamaks muutudes tulid needsamad piirivalvurid ise Kõlari juurde veesporti tegema.

Oma üheks suurimaks sõltuvuseks peabki Kõlar surfilauda, millega 1989. aastal esimest korda üksi üle Soome lahe tuhises. Sedagi luba ei tahetud talle anda, kuid ähvardused lääne meediaga, õhust filmiva helikopteri ning kohalike telekaameratega pehmendasid otsustajate südant.

Surfisõltuvus pani teda varemalt lauakomplekti kaasa vedama isegi pikkadele Venemaa tuuridele Radariga, sest kõikjal leidus sobivaid veekogusid. Kolmest osast kokkukäiv laud oli reisiseltsiliseks seni, kuni ta bändielust loobus.

"Radari mänedžer Raivo Sersant tuli mulle isegi nii palju vastu, et tõstis kontserdituurid sügisele, talvele ja kevadele, et saaksin suvel surfata," märkis Kõlar.

Poolvend magas klaveri all

Kõlar ütleb, et kõik tema tegevused ja harrastused on lähtunud oma huvist – olgu see lapsepõlves harrastatud ratsasport, vettehüpped või lennumudelism.

Lapsena käis ta üheksas huviringis, kaasa arvatud poistekooris, kus tuli kolm korda nädalas harjutada.

See oli asi, mis Kõlarile ei istunud. Nagu ka klaverimäng, millest ta "sai jagu" kahe aastaga. Nii võttiski ema poisi muusikakoolist ära ja haridustee jätkus 21. keskkoolis Raua tänaval.

Küllap oli dirigendist isa, heliloojast vanaisa ja pianistist emaga peres klaverit niigi palju, et see poisile vastu hakkas. Hommikud Lomonossovi (praeguse Gonsiori) tänava korteris algasid ema klaverimänguga.

Kitsas korteris oli kaks klaverit ja ühe all pidi kitsikuse tõttu magama Kõlari poolvend Mikk Targo. Ja siis oligi nii, et tihtilugu mängisid korraga kaks klaverit, Paap kõlistas ksülofoniga, vanemad õed Ele ja Kaja laulsid kuskil ning naabrid tagusid kogu selle õuduse tõttu vastu seina.

Paap mäletab siiani, kuidas ema tõi 1963. aastal koju biitlite plaadi. "Ta pani selle peale, terve see suur seltskond kuulas ja keegi ei saanud aru, mis jama see nüüd on," kirjeldab Kõlar.

"Aga see jõudis ruttu kohale, et see on mingi uus asi ja tulevikuasi." Järgnesid Jimi Hendrix, hiljem John McLaughlin ja teised. Öösel kuulati Radio Luxemburgi, tulid Janis Joplin, Procol Harum. „Kõrvad hakkasid lahti minema ja silmad ka."

"Kui lõpetasin kaheksanda klassi, tuli biitlite "Abbey Road", mis mul kodus vahetpidamata mängis. Ma sain koolis ühes aines – geograafias – seitse kahte järjest, sest ma ei suutnud lugeda ja selgeks õppida raamatust mustmullavööndit. See lõik polnud pikk, aga ma ei suutnud," on Kõlaril selgelt meeles.

"Mind kutsuti seitse korda klassi ette, aga ma ei suutnud keskenduda. Ja siis tuli geograafia eksam."

Eksamiks valmistudes kujutles Paap, et parim viis õppida on üürgav grammofon biitlitega viienda korruse aknal ja jalgrattaga hoovis tiirutamine, geograafiaõpik lenksu peal. Mõjuma pidi ka õpiku ööseks padja alla panemine. Saatus aga halastas. Eksamipilet tuli kerge ja poiss väljus eksamilt neljaga.

Siis tahtis ta juba ise linna muusikakooli minna, praegusesse Otsa kooli ja ainsana tundus sobiv löökriistade eriala. Peale selle õppis ta ka koorijuhtimist, et omandada muidki üldkasulikke õppeaineid. Esimese õppepraktika, endistele klassikaaslastele tunni andmise, sai Kõlar teha 21. koolis.

"Ma ei teinud muidugi akadeemilist tundi, hoopis loengu rokkmuusikast, kuulasime plaate ja vestlesime."

Esimene oma trumm

Kuskil kuuendas klassis tuli juba esimene oma trumm, mida ta mängis 21. keskkooli ansamblis, kaaslaseks poole pikemad abituriendid.

"Oli üks vana tool, kuhu sai panna pioneeritrummi, see oli selline tobe väike punane trumm, mida mängiti nööriga kaelas, see vist kingiti mulle sünnipäevaks ja oli mulle siis suur asi," selgitab Kõlar.

"Toolil võtsin põhja ära ja trumm läks täpselt sinna sisse. Mingi aja pärast õnnestus üks taldrik ka saada, see pandi kuidagi noodipuldi külge. Eks ta vahepeal kukkus alla ja läks ümber ja nalja sai palju. Sellega sai mängitud tantsuõhtutel ja tagantjärele mõeldes oli see jube."

Edasi tuli ansambel Toonika Viru väljaku pritsumajas, Black Sabbathi mängimised, pikad juuksed, hullunud publik ja pahandused võimudega. Selline aga oligi toona kutselise muusiku tee, kui tahtsid mängida midagi peale tavapäraste tantsulugude.

Radari instrumentaalkoosseis: "Minu parim periood muusikuna."

Paap Kõlari kutselise muusiku karjääri lõppakord ja samas ka tipp oli Radari instrumentaalkoosseis.

"See oli parim periood üldse minu muusikukarjääris, see polnud enam Jaak Joala saateansambel," meenutab Paap.

"Alguses tegime instrumentaallugusid ka Jaagu osalusel, ta mängis flööti või bassi, aga hiljem eelistas ikka oma laulude juurde jääda."

Kõlaril on kahju, et Jaagul oli selliseid lugusid, millega ta end kulutas, kuid mis ei pakkunud ei temale ega bändile midagi.

Mis Kõlarile endale Jaagu lugudest esimesena meenub?

""Vildist kübar", samuti mitu Kurmeti lugu samast ajastust, mis Virmalistel olid," lausub Kõlar. "Aga ikkagi see Procol Harumi hitt,… kuidas ta seda just kunagi laulis,… see oli tase. Ta laulis neidsamu laule hiljutigi, oma koolitatud hääle ja vibrato’ga, aga see pole see. Need esimesed lapsehäälega lauldud olid parimad."

"Viimaks oligi nii, et instrumentalistide nõudmised suurenesid, me järjest arenesime ja meil oli selline repertuaar, et mängisime juba ka soolokontserte," kirjeldab Kõlar. "Jaaguga tekkis omamoodi kummaline konflikt, sest tema tahtis laulda edasi oma laulukesi, – Tuhmanovit ja Paulsi, – see muusika on suures osas siiski rämps, kuigi on üksikuid eredaid hetki ja me olime sunnitud seda rämpsu ikka suhteliselt sageli siiski mängima."

Kõlari sõnul läks bänd lõhki, sest Jaak viis endaga Lainerisse kaasa Nevil Blumbergi, Raul Vaigla ja Aare Põderi.

"Kunagi öeldi "loll kui laulja," aga Jaagu kohta see ei käinud. Jaak oli kõigepealt pillimees, muusik, kes ka laulis ja päris hästi. Aga kahjuks läksid meie huvid lahku. Ega pillimehed ei läinud Jaaguga kaasa seda muusikat nautima, tegelik põhjus oli ikka majanduslik," teab Kõlar,

"Nad ei uskunud, et lööme instrumentaalkavaga läbi ja isegi soolokontserte anname."

Kõlar ja Sergei Pedersen kutsusid lahkujate asemel ansamblisse Paul Kikerpuu, kes oli toona muusikakooli õpilane, klahvpillidele Raivo Naritsa ja kitarrist Valeri Belinov leiti koguni Lätist. Järgnesid instrumentaalkontserdid üle terve Venemaa. "Poolteist tundi järjest mängida polnud mingi ime, sealhulgas ka minu 15minutiline trummisoolo. Kui saabusime mõnda suurde Siberi linna, siis kohalikud kõrtsipillimehed võtsid vaba päeva ja istusid koos teiste kohalike muusikutega meie kontserdil esimeses reas," kirjeldab Kõlar.

"Linnas sel päeval teised bändid ei esinenud. Nii see läks, kuni saavutasime taseme, kus ammendusime, ei olnud enam ühtki mõtet, et kuhu me siit edasi läheme, kuhu edasi liikuda. Kuskil on kõigil mingid piirid. Seda ei saa kindlasti võrrelda selle tülgastusega, mis oli Jaagul. Teda jälitati ja passiti igal pool, joosti järele ja küsiti lolle küsimusi. Meie saime ka oma elu elada."

Paap ja läbipaistvad trummid

Nõukogude ajal polnud saada mingeid normaalseid trumme ega taldrikuid, sest nõukogude toodang oli praktiliselt kasutuskõlbmatu. Rääkimata välimusest, mis laval sugugi silma ei rõõmustanud. Pillimehed tegid seetõttu ise omale mänguriistu.

Kord nägi Kõlar välismaiseid läbipaistvaid trumme.

"Ruttu sündis otsus hakata neid ise valmistama," meenutab ta.

"Hankisin kusagilt läbipaistvat orgaanilist klaasi, uurisin, kuidas seda töödeldakse ja leidsin piisavalt suure ahju, kus seda 180 kraadi juures painutada. See oli ikka päris tootmine, mul oli kõik tükid enne valmis lõigatud, samuti vineerist šabloonid, mille ümber kuum pleksiklaas rullida," on Kõlaril meeles.

Kokku sai toodetud kolm-neli komplekti, osa omale varuks, osa müügiks, et saada raha oma trummidele varustuse ostmiseks.

Kokkuvõttes mängis Kõlar Radari lõpuajal sellise komplektiga, mis võttis kadedaks terve Venemaa ja millist pole seal vist siiani.

Komplektis oli 18 trummi ja 21 taldrikut, mis olid transpordiks pakitud spetsiaalsetesse metallkonteineritesse, mis on seest pehmendusega, et rasketes tingimustes terveks jääda.

Peremehel on komplekt tänini alles, kuid ise eelistab ta viimasel ajal mängida hoopis ladina löökpillidel ja seda mitte ainult suveõhtuti Ristna paradaiisirannas, vaid tegi seda suvisel Radari kontserdilgi Pärnus.

13 KOMMENTAARI

r
race driver 21. oktoober 2014, 18:58
joala ja joala igalpoolt!!!!!!!!ta oli kremli ööbik!!
--------
% tänud rahvale minu soovituse kuulamise eest et usaldada SIIM KALLASE eesti ...
(loe edasi)
p
pleksiklaas 20. oktoober 2014, 21:55
pole eriti hea saundiga
Loe kõiki (13)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee