Suur kooselusegadus: ehal käik, avalik häbistamine ja tuleriidad (47)

Meile praegu normaalsena tunduv käitumine oleks võinud sajandeid tagasi tingida ränga ja häbistava karistuse ning sajandite eest normaalseks peetu tundub meile tänapäeval vägagi veider.

Ringkäik mööda linna, riist peos

Keskaegses hansalinnas Tallinnas abielurikkumiselt tabatu saatus oli karm. Sellise häbi ees ei oskaks silmi kuhugi peita.

"Tallinnas oli abielurikkujatega nii. 1282. aasta Lübecki linna õiguse koodeksi järgi pidi mees, kes tabati teise mehe naisega abielu rikkumast," räägib ajaloolane Jüri Kuuskemaa, "minema raekoja ette ja tegema oma püksiaugu lahti."

Edasi pidi naine abielu rikkunud mehe suguliikmest kinni võtma ning meest sellest hoides mööda linnatänavaid talutama, et kõik häbitegijaid oma silmaga näha saaksid.

Mõni sajand hiljem see karistusviis kadus.

Keskaegne Tallinn oli tegelikult veel üsna leebe – Saksamaal oli kasutusel palju rängem karistusviis. Pattu teinud abielunaine ja tema pealt tabatud mees kaevati elusalt maa sisse ja torgati lõpuks piigiga läbi.

Abielurikkujate karistusteks jäid ka sajandeid hiljem 1586. aasta Lübecki linna­õiguse koodeksi järgi variandid alates rahatrahvist, kaagivanglast kuni linnast väljasaatmiseni.

Mitmenaisepidamine võis tuua kaagis istumise, trahvi ja isegi pea mahalöömise – vähemalt 17. sajandil viidi selline otsus Tallinnas ka täide.

Mitmenaisepidamise puhul tuleb aga arvesse võtta toonaseid olusid – Saksamaal abiellu astunud kaupmees võis jätta oma elu sinnapaika ja tulla Tallinna. Kui siin tema endine meretagune abielu ilmsiks tuli, siis võis maksta see pea.

Vabameelsed eestlased

"Kui mõelda traditsioonilise abielu peale," ütleb ajaloolane Teet Veispak, "siis meie esivanemate puhul oli suhtumine üsna vaba."

Kristlik abielu jõudis maarahvani üsna hilja, sama kehtib ka matusekommete kohta – alles 17. sajandil. Siis hakati matma kristlikult pühitsetud kalmistutele ja varasemad matusekohad jäeti maha.

Ehal käimised, abielueelne seksuaalvahekord, see kõik oli toona eestlastele üsna tava­pärane, nendib Veispak.

Ehal käimise tulemusena sündinud lastesse suhtumine polnud üldse põlastav – see oli märk, et noor naine on viljakas – ta on võimeline jääma käima peale. "Seda aktsepteeriti," ütleb Veispak.

Pärast reformatsiooni ja Liivimaa sõja segadusi hakati siinkandis ka intiimelu oluliselt täpsemalt normeerima ja normidest üleastujaid karistama.

Veispaki sõnul vajas asendamist katoliiklikus maailmas kehtinud patulunastussüsteem – kuivõrd luteri kirikus enam patte pihiga ei lunastatud, siis oli vaja vahendeid, kuidas patuseid karistada – selleks sobis kohtu määratud kriminaalkaristus.

Veispak toonitab, et paraku ei tea me oma esivanemate normaalse seksuaalkäitumise kohta just palju. Ajalukku on läinud hälbed – näiteks juhtumid, kus inimesed on üritanud loomadega ühtida. Asi sai sellisel juhul väga karmi ametliku käigu. Süüdlasi põletati tuleriidal. Ajaloolased saavad neid kohtutoimikuid lugeda ja uurida, aga selle kohta, kuidas elasid toona täiesti tavalised inimesed, pole eriti midagi teada.

Siiski on Veispaki sõnul kindel see, et toonaste eestlaste suhtumine seksuaalsusesse pidi olema oluliselt teistsugune kui tänapäeval.

Esiteks elas siis suur pere ühes toas koos ning seksuaalakt, kui see toimus, oli üsna avalik asi. Seda nägid pealt nii lapsed kui ka vanad.

"Seda ei häbenetud. Alles linnakultuuri arenguga 18. sajandil käib kaasas võõrandumine oma kehast. Keskajal käisid mehed-naised koos saunas ja selles ei olnud kellegi jaoks mingit seksuaalset alatooni ega põlastusväärset," märgib Veispak.

Tualetid jõudsid eestlaste kasutusse alles umbes sajand tagasi, enne seda kergendati ihu lähimas metsas. Ka see viitab, et oma kehast võõrandumine polnud umbes sada aastat tagasi siiakanti veel jõudnud.

Kui seksist loomadega on uusaja kohtutoimikutes palju jälgi, siis homoseksuaalsuse ajalugu Eestis puudub kuni

18. sajandini. Veispaku sõnul on viiteid 16. sajandist lesbiliste suhete kohta, aga need ei olnud ka toona nii taunitud kui meestevahelised kontaktid. Meestevahelised seksuaalsuhted on pigem linnakultuuriga seotud ja neist on esimesed teated Eestis 18. sajandist.

Mosuod, väikerahvas Hiinas, kelle seas toimib ainult naiste valik

Matriarhaat on meestele üsna kurb perspektiiv, või siis jällegi üsna rõõmus, kuidas parasjagu võtta.

Sõnad "mees" ja "abikaasa" on selle Hiinas Himaalaja mäeaheliku jalamil 2700 meetri kõrgusel elava mosuo rahvakillu jaoks täiesti võõrad.

Ühtekokku on neid 40 000 – umbes sama palju rahvast kui Viljandi linnas. Nende elukorraldus on maakeral üsna ainulaadne, kogu võim on ainult naiste käes. Naised langetavad tähsamaid otsuseid ning ka pärimine käib naisliini pidi.

Mosuod kasvatavad jakke, lambaid, kitsi ja kanu, külvavad vilja ja panevad maha kartuleid. Kõike kasvatatakse oma kätega.

Isegi ümbritseva maailmaga kauplevad nad pigem sulle-mulle-skeemi põhiselt, kuigi tänapäeva rahamaailm surub ennast üha rohkem peale. Keskmine aastasissetulek ühe mosuo kohta on umbes 100 euro ringis. Elekter on sinna alles jõudmas.

Kõik kodutööd on naise õlul. Mehed ei tee pealtnäha midagi – või siis säästavad nad oma jõuvarusid õhtuks. Tegelikult nad siiski püüavad kala ning ka loomade tapmine on meeste pärusmaa.

Mosuo naised ei pruugi teada, kes on nende laste isad, sellest pole ka miskit häda.

Sealse kultuuri kõige kummalisem joon on, et puuduvad abielud. Pole traditsioonilise abielu mõistes abikaasasid. Nende abielu on zuo hun – külalisabielu.

See ei tähenda, et mehed ja naised omavahel läbi ei käi. Nad harrastavad külastussuhteid, kus mees ja naine ei ela sama katuse all ning nende ühtest sündinud laps kasvab üles naise majapidamises. Pered on suured – mitu põlvkonda elab üheskoos.

Mees saab naist külastada, kui naine annab selleks loa. Nagu ehal käimine, toimub siingi kohtumine ööpimeduses ning hommikuks on mees oma kodumajas tagasi. Piire pole: partnereid võib olla mitu ja mingit armukadedust ei tunta. Varajagamist ega vastutuse jagamist ka mitte. Mehel ei ole üldiselt lapsele mingeid õigusi.

Sellisel eluviisil on siiski ka eeliseid: sündivate laste sugu ei oma tähtsust. Kõik on võrdselt oodatud. Peale selle muidugi kaasade vabadus.

Esimene öö oli mõisahärra jagu

Eesti rahva seas levib visalt legend, et päris­orjuse ajal olla iga abiellu heitnud noor naine olnud kohustatud veetma esimese öö mõisahärra sängis, mida nimetatakse esimese öö õiguseks.

Nii sündis maarahva naistel mõisahärrade eostatud lapsi ning eestlaste soontesse sattus voolama saksa verd.

Tartu ülikooli ajalooprofessor Aadu Must otsustab, et räägib väljendit "esimese öö õigus" kuuldes esmalt anekdoodi: Ülikoolis õppinud kaks äravahetamiseni sarnast tudengit. Üks eestlane, teine sakslane, kes kandis tiitlit von. Perenime ei hakka Must ütlema. "Delikaatsete isikuandmete kaitse või nii," lisab ta. Kahe tudengi sarnasus oli juba pikemat aega jututeemaks olnud ning sakslane läks eestlaselt uurima: "Kuule, mats, me olevat nii ühte nägu, kas sinu ema on käinud mõisas toatüdrukuks?"

"Ei, ema oli kodus, aga isa oli mul noorest peast mõisas tallipoiss," ei jäänud eestlane vastusega võlgu.

Musta sõnul näitab see lugu, et verevahetus kohaliku rahva ja mõisnike vahel võis olla mõlemasuunaline.

"Öelda, et esimese öö õigus siinmail oli reegel, on sama vale, nagu on vale öelda, et seda meil siin pole kunagi olnud," nendib ta.

Tema sõnul võiks öelda, et elu on selles küsimuses ajaloost lihtsam. Tasub mõelda tänapäeva firmadele, kus edukad firmajuhid viskavad pilku kenadele naisalluvatele.

"Nagu praegu kasutavad need mehed oma positsiooni ära, nii tegid seda omal ajal ka mõisnikud, aga kaugeltki mitte kõik ja see traditsioon ei olnud nii valdav," möönab Must.

Bolševikud – kõik kõigiga!

Venemaal levis pärast Oktoobrirevolutsiooni laialt arvamus, et abielu kui selline on oma aja ära elanud.

Kui kõik on ühine, siis peaks ka oma partnereid ühiselt jagama – kõik naised kuuluvad kõigile, kirjutasid toona revolutsioonilised madrused ajalehele kirja, räägib ajaloolane David Vseviov.

Sellised ideed ei piirdunud madrustega, kellel kooliharidust võis olla üsna napilt.

Arutelud 1920ndate algul viitavad, et perekond ei pruugi tähendada meest ja naist. Perekond, see võib olla mitu meest või mitu naist.

Mees üritas kokku elada kolme naisega. Lugu tuli ilmsiks, seda asuti arutama ajakirjanduses. Keskkonnakomitee töötaja avaldas ajalehes kirjutise, mõistes mehe teod hukka. See omakorda kutsus esile pahameele tema kolleegis, samuti keskkomitee töötajas, kes leidis, et mitme naise või mitme mehe pidamine pole vastuolus kommunistliku elu korraldusega. Peamine, et inimene ise ei vastanduks nõukogude elu korraldusega.

Bolševik Aleksandra Kollontai, Nõukogude Liidu juhtkonnas kõrgeimasse tippu jõudnud naine, kirjutas, et abielu kui selline tuleb kodanliku igandina kõrvale heita.

1919. aastal arvas Kollontai, et perekond sureb välja, perekond on kodanlik igand, mida pole vaja ei riigile ega inimestele. Egoistliku suletud perekonna asemel tekib suur ülemaailmne proletaarne perekond.