Piret Järvis: "Lava pole mitte kunagi olnud minu jaoks koht, kus ma tunneks ennast nagu kodus." (20)

Juba kolmeaastaselt laulmisega alustanud Piret Järvis istub praegu suurema osa oma tööajast toimetajatoolil televisioonis, kus ta aeg-ajalt oma näoga "Pealtnägija" ühe saatejuhina rahva ette astub. Kuigi Piret tunnistab, et kitarristina on ta praeguseks rooste läinud, pole Vanilla Ninja ametlikult kunagi lahku läinud. "Meil on hüvastijätukontsert veel täiesti andmata! Ja jäätise kujul elame samuti veel edasi," naerab Piret.

Suurem osa tüdrukutest tahavad saada kas näitlejateks, baleriinideks või lauljateks. Sina nägid arvatavasti oma tulevikku just lauljana?

Lauljaambitsioon ja unistus, et minust võiks muusik saada, tekkis mul millalgi teismeeas. Mu vaesed vanemad, kes pidid pealt vaatama, kuidas ma põikpäiselt kogu oma taskuraha kallitele Saksa muusikaajakirjadele kulutasin või kuidas ma pidevalt raadiost ja telekast muusikat salvestasin! Varem oli aga minu iidoliks hoopis Marite Kallasmaa, legendaarne telediktor.

Paljud Vanilla Ninja hitid, nagu näiteks "Club Kung Fu", sündisid sinu sulest, kirjutasid neile nii sõnad kui viisi. Kuidas sa täna, kui sa muusikaga enam sedavõrd aktiivselt ei tegele, oma loomingule tagasi vaatad?

Parandan: Sven Lõhmusega koostööd tehes ehk siis Vanilla Ninja esimese plaadi puhul oli meie tööjaotus selline, et viisid tegi tema ja mina vastutasin sõnade eest. "Club Kung Fu" sõnad olid muide üleüldse kõige esimesed laulusõnad, mis ma kirjutasin ja seetõttu on neil minu südames eriline koht ning ma ei suuda nende suhtes objektiivselt kriitiline olla.

Olin 18aastane, kui need kirjutasin, aga need tõesti meeldivad mulle tänini. Minu arust on neis palju lahedaid detaile peidus ja meeleolu on neis meeldivalt paheline. Kogu see Bruce Leega tüli norimise mõte… Tegelikult on kogu esimene Vanilla Ninja album mõnes mõttes natuke nagu minu isiklik päevik. Selles mõttes on mul endal ikkagi üsna liigutav neid tekste praegu lugeda. Ju ma siis olingi selline, oma toreduste ja veidrustega.

Mõnikord kodus kitarri ikka kätte võtad?

Harva. Ainult siis vahel, kui üksi kodus olen. Sest mu elukaaslane on kitarrist ja ma lihtsalt ei julge tema kuuldes väga mängida, olen ikkagi väga roostes.

Vanilla Ninja pani kokku Sven Lõhmus, mis tegelikult tähendas, et selles ansamblis said kokku väga erineva tausta ja eluhoiakutega inimesed? Sõpruskonda teist vist ei saanudki?

Siin on nüüd natuke valesti asjadest aru saadud. Vanilla Ninja moodustus ju tegelikult kahest sõbrannadepaarist – Lenna ja Maarja Kivi olid keskkoolipäevil parimad sõbrannad ning mina ja Katrin Siska olime keskkoolis pinginaabrid ja bändi asutamise hetkel samuti väga lähedased sõbrannad. Hiljem bändi tehes kasvasime omavahel kõik veelgi rohkem kokku, me olime ju perekond – põhiline tugi teineteisele selles suures ja laias maailmas ringi rännates ja noore inimesena seda pöörast muusikamaailma kogedes. Mina ja Lenna olime veel eriti nagu sukk ja saabas, täiesti lahutamatud – võisime teineteise mõtteid kasvõi kilomeetrite tagant lugeda. Selles mõttes on kahju küll, et me tänasel päeval enam nii tihti kokku ei puutu, aga kui saame kokku, siis on meil endiselt koos alati lõbus ja hea.

Kui palju sa üleüldse praegu bändi endiste liikmetega suhtled?

Kahjuks harva. Aga just mõni nädal tagasi saime omavahel korra ka silmast silma kokku. Väga hea meel oli neid näha!

Mida sellistel puhkudel ette võtate? Kokkate kellegi juures kodus või lähete kuskile klubisse ennast välja elama?

Viimati kohtusime kohvikus. Jõime kohvi ja teed ja sõime Pavlova kooki.

Kindlasti tekkis sul bändi tegemise ajal hulgaliselt fänne, kes endast nii kirjade kui lilledega märku andsid. Kirjad on sul ikka alles?

Tegelikult on täiesti hämmastav, kui palju on meil tänaseni hästi palju aktiivseid fänne. Selliseid, kes iga päev meie tegemistel silma peal hoiavad ja fännilehti ülal peavad. Ausõna, see on uskumatu, kui lojaalsed nad meile praeguseni on! Näiteks üks Saksa tüdruk tätoveeris oma käsivarrele suurelt minu nime – küünarnukist kuni randmeni välja. Suurelt ja rasvaselt "Piret Järvis"! Veel sellel aastal saatis mulle üks Udmurtiast pärit austaja nimega Jevgeni foto minu portreest, mis rippus tal seina peal ja mille ta oli ise oma kätega tikkinud, kulutades sellele kaks aastat! Ja näiteks oma viimasel sünnipäeval sain ühelt Mehhiko fännilt väga liigutava kirja.

Mitmed Saksa fännid käivad siiamaani Eestis, kui mõnel meist on sünnipäev. Sõidavad kambakesi kohale, toovad kingitusi ja lilli. Nii juhtus ka mu viimasel sünnipäeval.

Mis on olnud kõige naljakam või ekstreemsem kingitus, mis sulle lavale on saadetud?

Palju on saadetud näiteks pehmeid loomakesi. Aga need on vist hästi tüüpilised kingitused. Mul oli vahepeal kodus päris suur kotitäis mitmesuguseid karvaseid loomakesi, mis ma siis ühel ilusal päeval lastekodusse viisin.

Abieluettepanekuid tehti kindlasti samuti?

Ikka, nii poolnaljaga kui ka tõsimeeli. Tõepoolest – kui nii hakata mõtlema, on mulle elu jooksul tehtud ikka vist päris mitu abieluettepanekut.

Miks ikkagi Vanilla Ninja lahku läks?

Ametlikult pole me kunagi lahku läinud. Töö jäi ühel hetkel seisma vist peaasjalikult seetõttu, et kaks meie endist plaadifirmat pöörasid omavahel lootusetult tülli, tekkisid kohtuvaidlused, mis tegid töötegemise väga keeruliseks.

Kui te olite Saksmaal kuulsuse tipul ja sina kuskil alla kahekümne, kas noorel tütarlapsel katus ära ei sõitnud?

Ma arvan, et ei sõitnud. Võib-olla meil vedas, et me ei pidanud üksi selle kõigega silmitsi olema, sest meid oli kolm või neli. Võib-olla jäi ka aeg liiga lühikeseks, ei jõudnud ära kammida.

Läheme minevikust sinu tänaste tegemiste juurde. Miks sa Tartu ülikooli just ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima läksid?

Läksin kunagi aastate eest pooleli jäänud õpinguid jätkama. Alustasin ülikooliteed juba 2002. aastal Concordia ülikoolis – meedia ja kommunikatsiooni suunal, kuna see oli tol hetkel ainus asi, mis mind tõsiselt huvitas.

Kuidas sa seda kõike jõuad – nii ülikoolis käia kui ETVs toimetajatööd teha?

Hästi ei jõuagi. Olen ikkagi õppeperioodidel väga stressis, sest sellistel aegadel ei jää hinge tõmbamiseks mitte ainsatki hetke. Väljas ei käi, vahid hommikust õhtuni ainult arvutiekraani või loed tekste ning elu tundub hirmus ja must. Ega selline režiim tervislik just pole, aga praegu olen veel elus ja vahepealne suvi andis jälle selle vajaliku energiasüsti, et ennast nüüd taas kokku võtta.

Vanilla Ninjaga särasid sa lavadel prožektorivalguses, nüüd istud kuskil tolmuses telemaja toas ja toimetad tekste, millega teised ekraanil säravad. Selline elumuutus ei heiduta sind kuidagi?

Tõsi ta on, et telemaja toad pole just mingid disaini- või arhitektuurišedöövrid. See-eest tegutsevad nendes ruumides eriti inspireerivad inimesed. Armastan väga oma tööd ja minu töö spetsiifika nõuab õnneks peale tolmuses toimetuses viibimise ka kohtumisi põnevate inimestega ja väljasõite võtetele, mis tähendab, et kokkuvõttes teen ma praegu just täpselt seda tööd, mida ma kõige rohkem teha tahan ja mida ma tõsiselt armastan. Nagu ma enne juba mainisin, ei ole ma suurem asi lavainimene, mistõttu ma tegelikult naudin seda olukorda väga, kus ma ei pea ise pidevalt tähelepanu keskpunktis olema.

Võiksin ju iseenesest oma "Pealtnägija" lugudes tunduvalt rohkem ise ekraanil käia, aga reeglina eelistan ma siiski varju jääda. Lähen kaamera ette tõesti ainult siis, kui muud võimalust loo edastamiseks pole. Ehk enamasti siis, kui katteplaanid otsa saavad. Ehkki – pean tunnistama, et ka saadete juhtimine on tore ja ma teen seda aeg-ajalt suurima rõõmuga. Nendel hetkedel siis ma ilmselt saangi oma vajaliku glamuuripaugu kätte.

Teletöö on kahtlemata meeskonnatöö, samas ajakirjanik – eriti uuriv ajakirjanik – on mingil määral üksik hunt, kes vaevalt oma pooleliolevat artiklit linna peale kuulutama läheb. Kuidas sa endas neid kahte poolust ühendad?

Ma olen korralik introvert, mis tähendab, et selle üksiku hundi roll sobib mulle hästi. Suhtlemine see-eest väsitab mind väga, ehkki see on samuti tähtis osa minu tööst. Õnneks need kaks poolt minu arust balansseerivad teineteist. Et just siis, kui olen saanud suhtlemise üledoosi, saan jälle üksi oma tööga edasi minna.

Juba kümme viimast aastat oled sa juhtinud mitmes telekanalis saateid, samas olnud mitme saate toimetaja. Ometi oled sa teletööga selgelt esile tõusnud just ülipopulaarse "Pealtnägijaga". Kas "Pealtnägija" on meelelahutussaade?

"Pealtnägija" on peaasjalikult ikkagi uuriva ajakirjanduse saade, selle poolest olemegi ju tuntud ja tunnustatud. Aga meie jaoks on kahtlemata oluline ka see, et meie teemaderingi kuuluks pehmemaid asju samuti. Et poleks ainult betoon. Ja mis siin salata, mina ju olen meie toimetuse põhiline pehmo- või heatujulugude tekitaja. See on minu enda teadlik valik, sest minu elufilosoofia sunnib mind selleks. Usun, et kui inimestele päevast päeva rääkida ainult elu koledast poolest – sõdadest, katastroofidest ja lokkavast korruptsioonist – siis see ainult süvendab olukorda. Sisendab inimestele, et nii ongi, nii peabki ja nii jääbki.

Ma usun siiralt ja naiivselt headuse võimu ja sellesse, et kui elu häid külgi ka avalikult rohkem presenteerida, siis inimeste vaimsus võtabki suuna helguse poole: ollaksegi vähem kurjad, kibestunud või kadedad. Nii et ma pean seda heade uudiste edastamist vaikimisi lausa oma missiooniks.

"Pealtnägija" lahkab enamasti ikka raskeid, keerulisi ja probleemseid teemasid. Kui palju neist sinu sisse jääb, kui palju oled sa osanud endale soomust peale kasvatada, et öösel rahulikult magada?

Sa võid üritada seda soomust endale peale kasvatada, aga kui sa nende teemadega tegeled, siis see mõjutab sind. Ka mul on olnud lugusid, mis on toonud kaasa unetuid öid. Muretsen, põen ja tunnen ennast väga halvasti.

Kuidas sa nendest olukordadest välja tuled?

Siin on stampvastus see, et lähedaste keskel, kus tekivad teised emotsioonid. See on põhiline ravim.

Sul on sõpruskonnaga ansambel Küttebänd. Milleks veel see, kui sul on niigi muusika tagaplaanile jäänud ja aega ei jää isegi magamiseks?

On tõesti! See on selles mõttes äge kooslus, et meid on bändis palju ja kõik on hästi põneva muusikalise taustaga. Nagu selle bändi nimigi ütleb, ei anta ühelgi kontserdil armu, antakse kuuma ja kontserdipaigale jäävad publiku kaasaelamist tavaliselt meenutama rohke higi, veri ja ekstaasipisarad. Ma ei liialda – selle bändi kontserdid on sõna otseses mõttes rajud.

Sa näed vapustavalt hea välja. Mitu tundi trenni päevas sa selle heaks teed?

Viimastel kuudel on mulle tulnud peale väike jooksutuhin ja viimaste aegade suured rahvajooksud on motiveerinud regulaarselt trenni tegema. Pluss see, et minu jaoks on olnud alati tähtsal kohal tervislik toitumine. Nii et väga klassikaline kombinatsioon – toit ja trenn. Mulle meeldib väga ise süüa teha, pealegi on hästi raske leida söögikohta, mille toiduga ma 100% rahul oleksin. Eks geenid mängivad ka oma osa.

Mida sa seni siin elus tehtust kõige kibedamalt kahetsed?

Minu elufilosoofia on see, et kui ma tänases hetkes olen rõõmus ja rahul, polegi mul põhjust mitte midagi kahetseda. Ma ei ole seda tüüpi, kes jääks möödalaskude külge kinni.

Lisaks muudele tegemistele käid sa kuus vähemalt korra või kaks kuskil klubis plaate keerutamas. Miks? Sa ei saa seal ju lähtuda vaid enda maitsest, vaid pead arvestama publiku omaga. Või rahuldab see sinu vajadust inimeste ees lihtsalt esineda?

See on vale väide, et ma ei saa seal oma muusikat mängida. Käin mängimas ikkagi ainult siis, kui saan mängida seda muusikat, mis mulle meeldib. Nagu kõige muuga, millega ma tegelen – olgu selleks muusika või telesaadete tegemine – jõuab lõpp-produkt lõpuks avalikkuse ette ja sellel on oma võlu. Aga minu jaoks on põhiline siiski see, et ma naudiksin seda protsessi, mis lõpptulemini viib. Nii ka DJ-töö puhul: mulle meeldib, et plaatide mängimine publiku ees sunnib mind uut muusikat otsima ja kuulma. Vastasel juhul ma ilmselt ei leiakski aega, et seda teha.

Põhimõtted või väärtused, milledest sa siin elus kunagi ei tagane?

Kõige tähtsam on olla võimalikult hea, austav ja mõistev nii enda kui kõige ümbritseva suhtes.

Mäletad sa oma esimest armumist?

Eks neid lapsepõlve armumisi oli muidugi, aga milline neist oli just esimene? Mäletan, et oli üks poiss, kes elas minuga ühes majas ja kelle puhul oli boonuseks see, et tema ema töötas kuskil laeva peal ja tal oli alati ägedat nänni. Ta oli hoovi tüdrukute seas üleüldse hästi populaarne.

Mainisid ennist oma kitarristist elukaaslast. Millal sinu sõrme abielusõrmus ilmub? Vanilla Ninja teised liikmed on juba kõik ammuilma tanu all.

Tanu all on viimaste andmete järgi ju ainult Maarja Kivi on, kes on nüüd Maarja Meriste-Kivi.

Kolme näoga Piret

Piret Järvis (sündinud 6. veebruaril 1984 Tallinnas) on eesti muusik, ansambli Vanilla Ninja kitarrist, laulja ning televisiooni saatejuht.

Lõpetanud Tallinna 21. kesk­kooli, õppinud Concordia rahvusvahelises ülikoolis meediat ja suhtekorraldust ning õpib praegu Tartu ülikoolis ajakirjandust ja kommunikatsiooni.

Oli üks tüdrukutebändi Vanilla Ninja asutajaliikmetest, paljude Vanilla Ninja lugude sõnade ja viiside autor.

2002. aastal alustas ta tööd TV3s, juhtides seal saateid "Suve Fizz", "Meeletu Maailm" ja "Malaisia". Alates 2011. aastast on ta rahvusringhäälingus "Pealtnägija" toimetaja ja saatejuht.