Ain Agan ja Ain Varts: segamini aetud meid ei ole, näeme piisavalt erinevad välja! (1)

"Koos mänginud me otseselt ei olegi, aga oleme olnud seotud samade muusikaprojektidega," kinnitab ka Ain Varts. "Näiteks kui Agan 1990. aastate alguses Urmas Lattikase ansamblist lahkus, siis läksin mina sinna mängima," meenutab ta. "Tol ajal ei olnud lihtsalt palju selliseid muusikuid, kes oleks kiirelt nooti lugenud ja kel oleks olnud ka mitmesuguste võimalustega pilli- ning saundipark. Seetõttu saime Vartsiga päris palju tööpakkumisi, mida mõnikord siis ka jagasime," selgitab Ain Agan.

Viimati kuulusid nad paralleelselt Marju Läniku taustabändi – kord käis esinemas üks, kord teine –, kuid viimane aasta aega pole Agan enam Länikuga koostööks mahti saanud.

Ain Varts, kel täitus 55 eluaastat sel esmaspäeval, ja kolleeg Ain Agan, kes jõuab talle vanuses järele ülejärgmisel esmaspäeval, 27. oktoobril, said tuttavaks 1980. aastate algupooles. "Esimesed kohtumised olid Tudengijazzi festivalil ja Tartu muusikapäevadel. Varts oli juba siis väga hea kitarrimängija ja mina alles alustasin Tallinnas oma tegevust," räägib Agan, kes liitus 1984. aastal Eesti Raadio estraadiorkestriga.

"Mina olin televisioonis helirežissöör, tegutsesime kõrvalmajades ja pillimeestena sattusime ikka suhtlema. Mul on meeles, et aitasin Aganal kitarriefekte programmeerida," ütleb Varts. Seda mäletab ka Agan: "Varts on väga hea kõrvaga helirežissöör ning tunneb hästi tehnikapoolt, mida mina ei valda. Teda oli kõrvalmajast hea lihtne appi kutsuda ja ta tuli hea meelega."

Nii välimus kui ka muusikaline käekiri on Ainidel erinev

Nad puutusid tihti kokku ka kontsertide järelpidudel. "Ega džässisündmusi eriti palju olnud ja muusikud, kes seal esinesid, olid ikka samad," nendib Agan. "1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses toimusid Pärnus Fiesta džässifestivalid ja meie bändid esinesid seal koos. Agan mängis Lattikase ansamblis ja mina mängisin Villu Veski ansamblis Avicenna. Siis kuulati üksteise esinemisi ja pärast kontserte peeti alati pidu ning vahetati kogemusi," toob Varts näite.

Kitarristid käisid teineteisel külaski. "Varts mängis Viru hotelli restoranis ja mina läksin teda kuulama, jäime pärast tema töö lõppu veel kitarrijuttu ajama ja lõpuks otsustasime südaööl tema juurde edasi minna, et muusikat kuulata ja elust rääkida. Jõudsime Aini koju umbes kell kolm öösel. Ain viis mind kohe tuppa, kus tema kaks poega magasid, pani tule põlema ning hõikas kõva häälega: "Poisid, ärgake kohe üles, Ain Agan tuli külla, tulge tervitama!"" meenutab Agan üht külaskäiku. "Mul on siiani veidi piinlik," tunnistab ta muiates.

Agan: nimetan meid ja Jaak Johansoni 59. aasta meesteks

"Mul ei meenu, et meid oleks kuidagi segamini aetud. Ilmselt seetõttu, et nii meie väljanägemine kui ka muusikaline käekiri on ikka erinevad!" rõhutab Agan, keda võib pidada läbi ja lõhki džässkitarristiks, samas kui punk- ja hevibändides mänginud Vartsil on pigem rokitaust.

"Hoopis Aini trummarist vend Ivo Varts, kes oli minu hea kolleeg paljudes koosseisudes, sai meedias mitmesuguseid perekonnanimesid, mille üle palju naerda sai. Näiteks nimetati teda Ivo Rulliks, sest on olemas ka trummar Toomas Rull," muheleb Agan.

Tõik, et kahe Aini sünnipäevad nii ligistikku on, meeste mäletamist mööda muusikute seltskonnas erilist elevust ei tekitanud, ehkki omavahel tuli see neil jutuks küll. "Nimetan ennast, Ain Vartsi ja Jaak Johansoni, kes ka aasta lõpus oma 55. sünnipäeva tähistab, mõnikord naljatades 59. aasta meesteks," lausub Agan.

Ainid möönavad, et viimasel ajal on suhtlus hõredamaks jäänud. "Ega see ole ainult Vartsiga nii. Mulle tundub, et mida vanemaks muusikud saavad, seda rohkem nad rahu ja vaikust ning privaatsust hindavad. Ka mina ei ole erand," tõdeb Agan. "Paar korda aastas helistame. Agan elab Viljandis ja liigub Tallinnas vähe. Ma elan ka Tallinnast väljas ja käin seal nii vähe, kui saan. Kohtume mõnikord kontsertidel – kas publiku seas või esinedes," iseloomustab nende praegust läbikäimist Varts.

2011. aastal astusid Agan ja Varts üles Viljandi kitarrifestivali galakontserdil "Eesti kitarrilegendid", kus kümme tippkitarristi esitas koos Tallinna kammerorkestriga spetsiaalselt arranžeeritud omaloomingut. Aasta hiljem kutsus festivali korraldaja Agan Vartsi soolokontserdiga esinema.

Tänavuse ümmarguse sünnipäeva eelistavad mõlemad mööda saata pereringis. "See on saanud perekondlikuks traditsiooniks, et ma ei viibi oma sünnipäeval Eestis," avaldab Varts, kes sõitis tähtpäeva puhul nädalaks kultuurireisile. "Ei mingit pidu ega pillerkaari," kinnitab ka Agan.

Ain Agan: Otsa kooli mind ei võetud, olen end ise õpetanud

"Esimene kitarr, mida ma 17aastaselt mängisin, oli Orpheus, aga see ei olnud isiklik. Isikliku kitarri raha teenisin nii, et käisin mõne suve emal-isal abiks Leningradi turul kurke müümas," meenutab Ain Agan.

"Praegu mõtlen muiates sellele, kuidas veoauto kastis Venemaa poole sõitsin, seal mitu päeva kurke müüsin, siis tagasi tulin, magasin päeva ja läksin uuele reisile. Aga nii elas ja toimetas Peipsi ääres enamik inimesi," jutustab Mustvees üles kasvanud Ain Agan, kuidas ta kahekümnendates eluaastates Jaapani Gibsoni koopia ostmiseks 1500 rubla kokku sai.

Esimeses bändis, kus ta 14aastaselt kaasa lõi, mängis ta hoopis bassi. "Siis mängisin aasta aega ühes päris heas vene muusikutest koosnevas bändis trumme ja alles siis hakkasin tõsisemalt kitarriga tegelema," räägib Agan. Tartus Heino Elleri muusikakoolis õppis ta põgusalt löökpille, sest kitarrieriala seal polnud. "Kuna olin bändis trumme mänginud, siis mõtlesin, et lähen ja proovin. Tegelikult teadsin, et minu pill on kitarr," kinnitab ta.

"Proovisin kahel aastal Otsa kooli kitarri õppima pääseda, aga ei ületanud lävendit. Mõtlesin, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Läksin Tiit Pauluse juurde ning võtsin kaks eratundi. Edasi olen end ise arendanud ja õpetanud," sedastab Agan.

Esimestel aastatel oli laval tõsine närv sees. "Viljandi bändiga Günf oli Leedus Taurage festivalil üks tore esinemine, mis päädis sellega, et saime Viljandi parteikomiteelt aastase esinemiskeelu. Seal läks lavanärv üle närveerimiseks, et mida kontrolli kaotanud rahvamass tegema hakkab. Aga ei midagi hullu: see oli tavaline muusikast inspireeritud reageering, mida ei publik ega meie ise enne polnud kogenud," meenutab Agan.

Jõgeva maakonnalehele Vooremaa on ta meenutanud: "Olime karvased, teistmoodi riides. Meil olid alt laiad püksid, tupeeritud soengud, olime nagu välismaalt. Rahvas läks pöördesse, jooksis läbi lintide, miilitsast mööda. Ju nad adusid vabadusetunnet. Meie pidu jätkus veel hotellis, kohalik partei kirjutas pärast Viljandisse vastava kirja."

Nüüdseks on Aganal üle kümne kitarri. "Aktiivselt kasutan neist viit. Kõige sagedamini olen viimasel ajal mänginud elektrikitarri Ibanez AS 200 AV ja akustilist kitarri Lowden.

"Viimased neli aastat olen teinud valitud asju ja tundnud nendest esinemistest hoopis suuremat naudingut. Enne seda oli ikka üks kihutamine proovist proovi, stuudiost stuudiosse ja mängult mängule," võrdleb Agan. Teda rõõmustab võimalus teha koostööd noorte muusikutega, nagu Teele Viira ja Rauno Pella, ning Lembit Saarsalu ansamblisse kuuluvate Holger Marjamaa, Heikko Remmeli ja Kaspar Kallustega.

Ain Agan

Sündinud 27. oktoobril 1959 Jõgeval

Koolis käinud Mustvees

Tänavu omandas Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias muusikaõpetaja erialal magistrikraadi

Mänginud muu hulgas Arvo Pilliroo ansamblis,

Eesti Raadio estraadiorkestris ja bigbändis, Estonian Dream Big Bandis, ansamblites Eesti Keeled, Basic Concept, Agan-Saarsalu duo, Agan-Maaker duo, S.A.M Trio, MaiTrio, Rõõmus Re, AgAin Group, KOKKUKUKKUMINE, Siim Aimla trio ja Meelis Vind Projekt, kvartetis Agan-Viinikainen-Mälgand-Kallio ja Raivo Tafenau gruppides

TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud ja džässmuusika

suuna juht

2008. aastast korraldab Viljandi kitarrifestivali

Abielus, kolm last, üks lapselaps

Ain Varts: valisin kitarri, sest vennal tuli trummimäng paremini välja

"Minu esimene kitarr oli Tõnis Kõrvitsa akustiline kitarr, mis on mul siiani maal klaveri peal alles. Ma ei hakanud kitarri sugugi noorelt mängima, alustasin 14aastaselt," räägib Ain Varts.

"Püüdsin algul koos kadunud venna Ivoga trumme õppida, aga tal tuli sambarütm paremini välja. Mõtlesin, et tühja kah, mis ma selle trummiga jändan, hakkan hoopis kitarri mängima. Kuna mul ei olnud pilli, siis laenas härra Tõnis Kõrvits, kes on mu isa hea tuttav ja mängis temaga ühes ansamblis, mulle ühe enda kitarri. Minu kätte see jäigi," jutustab ta.

"Hetkel on mul kodus seitse kitarri. Osa pille on poja käes. Ma ei teagi täpselt, millised on minu ja millised tema omad," muigab Varts. "Kõik on lemmikud, ega ma oleks neid muidu soetanud. Sõltub täitsa meeleolust, tujust ja vajadusest, millist ma eelistan."

Tema esimene bänd oli pioneeride palee ansambel, mida ta nimetab koolikõrvaseks meelelahutuseks. "Esimene tõsisem ansambel, millega sai juba ajalugu tehtud, oli ansambel Haak, kus laulja oli Joel Steinfeldt, bassi mängis hiljuti lahkunud Heiki Tark, vend Ivo Varts mängis trumme ja Peeter Malkov flööti. Pärast 1976. aasta Viljandi rokifestivalil esinemist keelati ansambel aastaks ajaks ära. See oli raju festival. Rahvas võttis meid väga ägedalt vastu ja tahtis lavale tulla. Steinfeldt ütles, et kui me kohe lavalt tagasi ei lähe, siis miilits poob meid puu otsa. Sellest tol ajal piisas," meenutab Varts, kes oli siis 17aastane.

"On olnud väga tormilisi perioode, kus päeval mängisin Gunnar Grapsiga laushevi, siis õhtul restoranis svingi, jõudsin kell viis koju ja kella üheksaks pidin minema "Laulukarusselli" salvestusele, mis kestis õhtul kella kaheksani. Selliseid nädalalõppe enam küll ei tahaks!" on kitarrist kindel. "Vahemikku reede õhtust pühapäeva õhtuni võis mahtuda viis väljakutset. Seda juhtus viimati umbes kümme aastat tagasi. Siis tekkis mõte, et milleks see kõik," meenutab ta murdepunkti.

"Selles vanuses üritan pigem juba elu rahulikumalt võtta, mitte igal ajal ja igal pool ükskõik kellega lavale ronida. Kui üldse teha, siis pigem kvaliteetsemalt ja vähem – midagi, mis tõesti meeldib. Ega ma praegu igal nädalavahetusel mängigi," lausub Varts rahulolevalt.

Ain Varts

Sündinud 13. oktoobril 1959 Rakveres

Keskkooli lõpetanud Tallinnas

Muusikuna iseõppija

Musitseerinud muu hulgas bändides Haak, Dr. Friedrich, Propeller, Kaseke, Ruja,

T-Klaas ja Kala, Kustas

Kikerpuu ansamblis Admiral ja orkestris Levimo, Villu

Veski ansamblis Avicenna, Urmas Lattikase kvintetis ja Dave Bentoni ansamblis,

esinenud duona koos Raul Vaigla, Andres Uibo ja Boris Björn Baggeriga

Töötanud 1979–92 ETVs

helirežissöörina

Annab eratunde ja õpetab

kitarri huviringides

Abielus, kaks poega ja kaks pojapoega