Ühel ajal jõudis kinodesse neli suurt Eesti filmi, aga filmimaa me kahjuks ei ole

19. septembril jõudis kinno Ilmar Raagi „Ma ei tule tagasi”, 3. oktoobril Jaan Toomiku „Maastik mitme kuuga”, 9. oktoobril Priit Pärna ja Olga Pärna animafilm „Lendurid koduteel” ning nüüd reedel Katrin ja Andres Maimiku „Kirsitubakas”. Tegelikkuses ongi Eesti filmide esilinastused ka varasematel aastatel tavaliselt sügisesse jäänud.

Ajalehe Sirp filmitoimetaja Tristan Priimägi tõdeb, et Eesti pole kahjuks mingi filmiriik seni, kuni filmide tootmiseelarve mitte ei kasva, vaid kahaneb. „Ausalt öeldes on tegemist ajuvabade summadega. Seda vaadates on selge, et filmikunst pole riigi jaoks mitte mingi prioriteet, vaid pigem tülikas kohustus,” märgib ta.

Filmikriitiku sõnul annavad need neli esilinastunud filmi ilusa terviku, täiendades üksteist oma tugevate külgede ja vigadega. „Eesti inimesel on põhjust end Eesti filmiga kursis hoida. Seejuures tasuks meeles pidada, et kõik ei peagi meeldima, aga kohe ei tasu alla ka anda,” pakub Priimägi.

Kuidas Priimägi ise neid nelja filmi hindab? „Vastan nüüd mõneti diplomaatiliselt, aga samas korrektselt: neist igaühel on oma funktsioon ja üldpilt on parem kui nii mõnelgi varasemal aastal, kus on saanud filme liigitada ka puhtalt ebaõnnestumiste alla. On abstraktsust (Pärnad, Toomik) ja konkreetsust (Raag, Maimikud). Kui inimesed suudaksid nüüd enda maitse kõrval ka teiste omadega leppida, siis oleks kõik ilus ja tore,” vastab filmikriitik.

Raagi ja Maimikute filmid on juba maailmas saanud arvestatavat tähelepanu ning Priimäe sõnul pole küsimustki, et Pärnade filmil läheb samuti hästi. „Toomiku puhul loodan seda ka väga,” lisab ta.