LIFE IS A CABARET: Starlight Cabaret avas oma hooaja Kalju Saarekese elust ja estraadimaailmast inspireeritud revüülavastusega. Foto: Mati Hiis
Inimesed
17. oktoober 2014, 07:00

Kalju Saareke: striptiis kui selline pole mind kunagi huvitanud. Varietee tähendab huvitavat kava!

"Selge see, et striptiis oli keelatud. Restorani direktorilt tuli kohe käsk, et päris paljaks neidusid võtta ei tohi. Kuigi mul polnud seda mõtteski, olin neid garderoobis alasti niigi päris palju näinud," meenutab Eesti varietee grand old man ja hiljuti 88. sünnipäeva tähistanud Kalju Saareke.

"Pealegi – striptiis kui selline pole mind kunagi huvitanud, sest varietee tähendab huvitavat kava ja ilusaid kostüüme," lisab vanameister veel.

Just tema eestvõttel avas 1967. aastal uksed Nõukogude Liidu esimene varietee Astoria.

Tema elust ja estraadimaailmast inspireeritud dokumentaalrevüüga avas Starlight Cabaret oma hooaja Merineitsi Show & Dinner restoranis. Teiste numbrite kõrval toodi publiku ette Saarekese lavastatud "Time to Say Goodbye" ("Aeg jätta hüvasti"), mille lõppedes õhtu kangelane vargsi valge taskurätikuga silmanurka pühkis.

"Eks mul tuli pisar silma jah," tunnistab vanameister.

"See muusika on ju nii kaasahaarav. Nii et natuke niiskeks tõmbas silmas tõesti."

Varietee ja nõukogude moraali allakäik

Kabareeõhtu terviklikkust hinnates tõdeb Saareke, et elatud aastad jooksid tõepoolest silme eest läbi. "Saan aru jah, et lavastus on minule pühendatud ning noorusaastad tulid muidugi meelde, sest siis sai käidud palju kinos vaatamas Ameerika ja Saksa revüüfilme," vihjab Saareke programmi pikitud ajastu hõngu loovatele filmikatketele erinevate aastakümnete muusikafilmidest.

"Kino oli odav, käisin vaatamas kõiki filme ja teadsin kõiki tolle aja staare. Hiljem, juba filharmoonias töötades, püüdsin noorusaja filmides nähtust oma lavastustesse ja esinemistesse midagi üle võta. Näiteks stepptantsukoolitust pole ma kunagi saanud ega osanud seda ka õpetada. Küll teadsin mõnda inimest, kes olid sellel alal tegijad, ent oma kogemusi ei söandanud nad edasi anda, mis oli mulle täiesti arusaamatu."

Saareke ütleb, et küllap ta oma varieteepisikusse kinos nakatuski. "Igas tolle aja filmis olid revüü elemendid justkui kohustuslikud. Alles hiljuti nägin ma kuskilt kanalilt Ameerika muusikalist komöödiat "Lauldes vihmas" Gene Kellyga peaosas, mis tuletas taas meelde noorusaegu, kui filmide keskmes olid kaunid naised ja ilusad kostüümid," ütleb Saareke, kes maandus Estonias tantsimise kõrval 1967. aastal varietee Astoria asutaja ja loomingulise juhi toolil.

"Loomulikult oli vastuseis kõrgemalt poolt tohutu," meenutab NLi esimese varietee juht.

"Üks kaubandustegelinski ütles otse, et paneme teie poe varsti kinni, kui te niimoodi jätkate. Ometi konkreetset käsku või korraldust ei järgnenud, sest olime liidus esimesed ja keegi ei osanud võtta seisukohta, mis meiega teha ja peale hakata, kas varietee peaks olema või mitte."

Ent nõukogude moraali allakiskumise probleemide kõrval oli teisigi. Ennekõike kostüümide pärast, sest poest polnud midagi saada. "Kõik see sära ja suled tuli oma pea ja kunstnike abiga välja mõelda."

"Mina oma kõhtu joodikutele ei näita!"

Mis puutub tantsijate nappi riietusse, siis Saarekese sõnul üllataval kombel keegi sõrme ette ei pannud ja ka näpuga näidatud, mida tohib ja mida mitte ning kui napis riietuses tüdrukud publiku ette ilmuda võivad. "Selge see, et striptiis oli keelatud. Aga striptiis kui selline pole mind kunagi huvitanud. Sest kui on varietee, peavad olema huvitav kava ja ilusad kostüümid."

Peale kostüümide oli probleeme tantsijate leidmisega. "Esimesed tüdrukud tõmbasin ära rahvatantsurühma Sõprus konkursilt, kuhu tuli palju kenasid noori tüdrukuid, keda ma varieteesse meelitasin. Esimesed tantsijad saingi sellelt konkursilt. Üks kenam kui teine! Mõni kadus varsti ära, aga mõnest sai asja," meenutab Saareke mitte eriti libedat algust.

"Üks ütles otse, et mina oma poolpaljast kõhtu joodikutele ei näita. Aga see oli esimene emotsionaalne reaktsioon – pärast näitas nii, et vähe polnud. Rohkem kui ainult poolpaljast kõhtu! Tüdrukutele meeldis esineda, seda enam, kui saalist tuli head tagasisidet. Varieteed olid alati rahvast täis, ukse taga olid järjekorrad."

Saareke ütleb, et tüdrukuid valis ta eranditult oma maitse järgi, kuigi mõõdulindiga iga tüdruku rinna- või puusaümbermõõtu uurima ei hakanud. "Esmatähtsad olid tantsuoskus ja musikaalsus."

Astoria oli Saarekesele kodumaises varieteekunstis esimene linnuke, mille tuntus ja kuulsus ulatus õige pea Moskvasse ja kaugemalegi. Enam polnud Astoria kinnipanekust juttugi, Saarekest kutsuti mitu korda Nõokogude Liidu paljudesse linnadesse lavastama. Kui too aga keeldus, sai ta selga järjekordse süüdistuse. Mis seekord seisnes selles, et ta ei tunnusta nõukogude rahvaste sõprust. Korduvatest kutsetest äraütlemist põhjendas Saareke sellega, et tal pole lihtsalt aega, tal on käed-jalad tööd täis ka siin. Mis oli tõsi.

Kahtlemata on Saareke Eesti varietee isa, kes valehäbi alla surumata on tunnistanud, et on Eestis selles seltskonnas tegija number üks. "Kas ma nüüd kõige parem olen," on ta täna tagasihoidlikum, "Aga mingi tegija ma muidugi olen ja lavastan natuke veel ikka," ütleb 88aastane Saareke, kelle seadeid saab muu hulgas näha ka Starlight Cbaret revüülavastuses "Life is a Cabaret".

Ei istu vanainimese kombel kodus

Vanusele vaatamata on vanameister vitaalne ja elurõõmus. Selle põhjuseks peab ta geene ja eluaeg tantsimisega tegelemist. "Külma dušši ma ei võta ja jäätükke ka pähe ei vala, aga võimlen igal hommikul nii veerand tundi. Mulle ei meeldi endiselt vanainimese kombel, pehmed sussid jalas, kodus istuda. Püüan ikka midagi teha," muigab ta.

"Ent ma saan aru, et minu aeg on möödas ja nagu noored nöökides ütlevad, on minu koht vanadekodus," naerab Saareke. Üldsegi mitte kibedalt.

Pigem tundis ta kibedust siis, kui Eestis varietee, mida ka soomlased hordidena üle lahe vaatamas käisid, kokku kukkus? "Taasiseseisvudes võtsid ärimehed pähe, et varieteed tuleb kaotada, kuna need ei ole rentaablid. Artistid nõuavad palju raha ja kostüümid on kallid," meenutab Saareke päevi, kui tantsijad ja artistid varieteede matuseid pidasid.

Oma viimasest tööpäevast Viru varietees mäletab Saareke seda, kuidas mõned tüdrukud nutsid. "Esiteks kadus sissetulek ja teiseks harjunud töö. Minul oli ka kahju, aga mina sain ennast lohutada sellega, et olin juba küllalt vana ning et ükskord peab niikuinii pillid kokku panema."

Ometi Saareke varieteega lõpparvet ei teinud, moodustas hoopis trupi Golden Lady, mis eksisteerib tänaseni. "Loodan, et mõni aeg tervist veel on, kuigi see kipub viimasel ajal käest ära minema."

Merineitsi dokumentaalrevüü ja Kalju Saareke

Eesti Tantsuagentuuri revüüteater Starlight Cabaret uuslavastus "Life is a Cabaret" on dokumentaalrevüü Eesti varietee ja estraadi grand old man Kalju Saarekese elu ainetel. Vaatamata krõbedale hinnale on Sokos Hotels Tallinn kommunikatsioonijuhi Peep Ehasalu sõnul revüüprogramm detsembriks täielikult välja müüdud, oktoobris ja novembris on veel vabu kohti. Ehasalu üllatab sellega, et umbes 80% kabaree külastajatest on kohalikud, põhjendades sellist kohalike ja välismaalaste suhet sellega, et Viru hotelli Merineitsi on ainus regulaarselt kabareeõhtuid korraldav restoran Eestis.