Jaan Tätte on õppinud kuulama vaikuse hääli, milleks teda oli õpetanud ja valmistanud Fred Jüssi. Nüüd on Jaan kuuldu vormistanud väikeseks, aga seda sügavamat mõtlemist pakkuvaks raamatuks. "Vaikuse hääl", mida ta Hobuveskis esitleski.
"Vaikus on selline olukord, kus kõik on läinud õigesti. Kus ei ole veel tehtud vigu. Sellest olukorrast on paljusid asju hea alustada. Looduses pole päris vaikust kunagi. Aga on asju, mis ei riku ka vaikust ära. Vilsandil elades püüan ma tekitada ainult selliseid hääli."
Oma sõnul püüab ta mõelda isegi niisuguseid mõtteid, mis vaikusesse sobivad. "Et teha väiksemaid vigu. Tänapäeval peab inimene vaikuse poole pürgima kasvõi vägisi. Et ümbritsev müra meid ära ei tapaks. Olen mõelnud, et kui ma enam mitte midagi muud ei suuda, hakkan Vilsandil vaikuselaagreid korraldama. Samasuguseid kui salenemislaagrid. Ma teeksin arvatavasti head äri, sest inimeste janu vaikuse järele on vististi meeletu," ütleb Jaan Tätte uue raamatu saatesõnadeks.
Ühtlasi meenutas ta hea sõnaga üheksa aasta tagust septembrit, kui ta oma saare-suvekodus lausus tõelised mehesõnad – et tema enam Tallinna teatrisse tagasi ei lähe ja jääbki Vilsandile.
Kommentaarid