Erkki-Sven Tüür: Hiiumaas on mingi rikkumatus, mis mu mõttelaadi toidab (3)

Täna 55. sünnipäeva tähistav Erkki-Sven ei kujuta ette, et elaks aasta läbi kuskil palmi all, jalad soojas vees. Maailmas palju ringi rännanud mees teab, mida räägib.

"Ükskõik kuhu maailma nurka töö pärast sõitma pidades unustan justkui korraks ka Hiiumaa. Mind lihtsalt haarab muu keskkond. Aga kui kuskile kauemaks pean jääma, võtan ikka aeg-ajalt telefoni, kuhu on päris palju salvestatud siin tehtud pilte. Siis tunned lausa füüsiliselt, kuidas mingi tuksatus käib südamest läbi," ei häbene tundliku natuuriga helilooja emotsioone. "Siis valdab hinge suur rõõm ning tänutunne, et on olemas üks selline paik. Nii et loomulikult on siit äraminek teistmoodi," võtab ta äraolemise hetked kokku.

"Samamoodi on tagasitulekuga. Juba praamil tekib mingi imelik tunne. Mulle praamisõit tegelikult väga meeldib: midagi jääb seljataha ja üle vee tulek on teatud arhetüüpne tegevus, sellel on palju sümboolseid tähendusi. Ning mis siin tõde varjata, Hiiumaa keerab aja kuidagi teistmoodi tiksuma, nii et pärast poolteisetunnist praamisõitu tunnen ma tõepoolest, kuidas olen hoopis teistsuguses ajahoovuses. Ja mulle see tunne väga meeldib. Hoidku jumal, ma ei taha mitte mingisuguseid püsiühendusi ega sildu! Saar on saar, siin elatakse teises ajarütmis ja siia tuleb tulla ikka laevaga," on põlishiidlase kindel veendumus.

Kärdlas sündinud ja üles kasvanud Erkki-Sven Tüür on ema poolt saarlane ja isa poolt hiidlane. "Isa käis koos sõbraga paadiga üle vee emal Saaremaal kosjas," mäletab ta vanemate lugusid. "Vanematekodu on mul tänini Kärdlas, aga selle koha siin Hirmustes avastasin ühe sõbra kaudu 1980. aastal. Juba siis vaatasin, et see on üks väga eriline paik. Ega ma lapsepõlves siia väga sattunud, kuna siin olid kinnised sõjaväeosad. Piirivalve ilma eriloata randa minna ei lubanud. Kõpu tuletorn ja Kalama sadam olid ainsad kohad, mida ma siit kandist teadsin. Siis aga avastasin need paigad ja sattusin pöörasesse vaimustusse," mäletab Erkki-Sven esimesi käike Hirmustesse.

"Kui ma siia oma külalistega tulin, pidin eelnevalt kõik tegelased Kõpu piirivalvekordonis registreerima. Passid pidid kaasas olema ja pärast päikeseloojangut ei tohtinud mere ääres oma nägu enam näidata."

Ennekõike hommikuinimene

Suurema osa oma muusikateostest on Tüür loonud samas

Kõpu kandis mööda mereranda kõndides. "Mulle mõjub see keskkond kontsentreerumist soodustavalt. See ei ole nii, et ma nüüd värvin helidega looduse värve, ma ei räägi sellest. Ent siin on mingi vaime substants, mingi teatud rikkumatus, mis ilmselt mu mõttelaadi toidab. See on tähtis asi."

Helilooja ütleb, et ennekõike on ta hommikuinimene. "Öösel ma kirjutada ei saa, pean ikka juba kuskil südaööst magama minema. Pigem see, et hommikul värske peaga pärast hommikukohvi lähen üle aasa oma loomingumajja ning süvenen oma tavapärastesse tegemistesse. See on lausa rutiin. Nagu ka see, et minu vaimutöö käib ikka sügisel, talvel ja kevadel. Kui kraad tõuseb sinna 30 alla, nagu sel suvel vahepeal oli, siis ma võtan puhkuse ja noote eriti ritta ei säti."

Tüüri hea sõber Tõnu Õnnepalu on öelnud, et talle on loominguliselt olnud aktiivsemad just suved, kui ta on kirjutanud enamiku oma raamatuid. "Mina jälle nii ei saa. Mul peab olema ahjutuli ja küünal kuskil eemal," avab Erkki-Sven oma romantilisemat poolt. "November, kui tuul ja vihm vastu akent peksavad, on minule kõige parem aeg lugemiseks ja loominguks. Mulle see sobib."

Kui ka ahjutulest ja küünlaleegist inspiratsiooniks väheseks jääb, teeb ta nootide ritta seadmisse pausi ja istub oma loomemajas trummide taha, et ennast korraks hoopis teise maailma viia. "See on varasest noorusest jäänud hobi," selgitab Erkki-Sven, kelle muusikutee sai teatavasti alguse ansamblis In Spe. Bänd (kus mängis ka abikaasa Anne) on möödanik, aga sellest alguse saanud sõpruskond kestab tänaseni. Seda kinnitab asjaolu, et tänavu augustis saadi

Erkki-Sveni juures kokku.

"Üksteise seltsist tunneme jätkuvalt rõõmu. Nii et eelkõige oli see hea bänd, aga samal ajal suurepärane sõpruskond. Ning see sõpruskond kestab siiani, me käime jätkuvalt läbi. Tuleme kas või kahe aasta tagant korra kokku. See on tähtis," ütleb Erkki-Sven, kelle üks suvenaabreid

Hirmustes on muide samuti In Spes mänginud Riho Sibul.

Jõusaaliks on tegemised koduhoovis

Samas ei ole Erkki-Sven mingi erak, kes ainult oma loomemajas arvuti taga istub ja noote ritta seab. "Loomulikult suhtlen ma põliselanikega, kelle käest kuuleb igasuguseid pärimusi ja jutte. Peale selle veel see ehe Hiiu nali, mis koos selle jutuga niriseb, nii et tihti sa ei teagi, mida võib tõsiselt võtta ja mida mitte. Nad on kanged hambamehed, need vanad talumehed siin."

Vaimutööle vahelduseks ei pelga helilooja kätte võtta labidat või kirvest. "See on väga hea, et elu siin Hiiumaal eeldab teatud tasakaalu, kuigi neid väikseid tegemisi siin on isegi piinlik suurustlevalt maatööks kutsuda — ma ei kasvata ju siin tegelikult midagi, kuigi pean seda elamist siin kuidagi korras hoidma. Nii et mingisugust füüsilist tegevust siin ikka jagub, ma ei pea kuskile jõusaali rassima minema, seda kõike korvavad teatud väiksemad tööd: aia parandamine, maa kaevamine. Metssigade vastu tõmbasime Annega elektrikarjuse ümber kogu selle maa, mis meil siin on."

Vahel käib ta ka Tallinnas. "Eriti kui tahan mingit head kontserti kuulama minna ning teinekord on neid kohe järjest. Siis olen ma ikka nädal-paar Tallinnas," kirjeldab helilooja.

"Hiiumaas on väga tugev looduslik vägi."

"Ma olen käinud Austraalias, suures kõrbes Ayers Rocki juures. Selle koha maagia on mul siiani hinges. Olen rääkinud seal Austraalia pärismaalastega, miks see on nende pühapaik. Samuti olen olnud kuskil Aafrika savannis ja kõrbes, kus on väga tugev metsiku looduse puudutus. Seda rohkem oskangi ma hinnata, mis selle koha siin, Hiiumaa, väärtuslikuks teeb — mida rohkem ma maailmas ringi käin, seda rohkem hindan seda, mis siin on. Ka mu tuttavad heliloojad Ameerikast või Austraaliast on sellest kohast olnud metsikus vaimustuses — just sellisest metsa ja mere kooslusest. Ju see oli see, mis ka mulle omal ajal mõjus, ju siin on mingi väga tugev looduslik vägi. Sellised vägised paigad tunned intuitsiooniga ära," ütleb Erkki-Sven Tüür.

Hobi lapsepõlvest – linnulaulu kuulamine

Maailmamainega helilooja tunneb ennast võrdselt hästi nii nootide kui ka looduse maailmas. "Meil oli ka Kärdlas maja metsaveeres ja isa õpetas mulle juba varases nooruses linde tundma. Pealegi olin üsna omaette hoidev laps, käisin palju jalgrattaga sõitmas ja hulkusin niisama metsas. Kuulasin linnulaulu ja uurisin neid binokliga."

See huvi on tal säilinud tänase päevani. "Püüan linde ka praegu määrata, aga ega see alati õnnestu. Kõiki ei saa ka laulu järgi tunda. Siin oli üks roolind, salvestasin ta laulu ja saatsin bioloogist sõbrale

Indrek Rohtmetsale. Ta kuulas seda salvestist koos Fred Jüssiga, ent ka nemad ei saanud aru, mis linnuga on tegu. Isendid võivad olla sedavõrd erinevad, peale selle nad imiteerivad teisi linde. Nii et see linnulaul on üks müstiline maailm."

Sünnipäeval Jaapanis

Täna, oma juubelisünnipäeval, viibib Erkki-Sven Tüür Jaapanis kontserdireisil koos Eesti kammerkooriga Collegium Musicale, kes astub viiel kontserdil üles kavaga Eesti ja Jaapani muusikast. Täna õhtul kannab koor Endrik Üksvärava dirigeerimisel Tokyos ette Tüüri a cappella kooriteose "Missa brevis". Kontserdireisi kavas on peale Tüüri loomingu Arvo Pärdi ja Mirjam Tally teosed.