"Ongi hea, et sind koolis pole","Kui tuled, saad tappa!" (94)

Oliver Rõõmus (21), kes mängib trumme ansamblites Tenfold Rabbit ja Soundhouse ning Sandra Nurmsalu saatebändis, on laulja Helen Adamsoni algatatud kampaania "Ei kiusamisele!" eestkõnelejaid. Oktoobrist peab Oliver koos veel kolme muusikuga koolides loenguid. "Koolikiusamine pole naljaasi. See võib nii kiusatava kui ka kogu tema pere elu täiesti rööpast välja viia," teab ta oma kogemusest.

Põhikoolis klassikaaslaste terrorist pääsemiseks püüdis Oliver kõigepealt kiusupunnidega samastuda: "Mingil hetkel tundus, et peaksin ka olema ülbem, ning lootsin, et äkki saan nende tüüpidega sõbraks. Eeldasin, et kui ma nendega samale tasemele laskun, siis võidan nende poolehoiu. Mõnda-aega see võib-olla toimiski."

Kui Oliver aga haiguse tõttu mitu kuud koolist puuduma pidi, hakkasid klassikaaslased saatma talle õelaid ja ähvardavaid sõnumeid "Ongi hea, et sind koolis pole" ja "Kui tuled, saad tappa!".

"Otsustasime perega, et pean sealt koolist ära tulema. Õpetajatele ma kiusamisest ei rääkinud. Nemad arvasid, et lahkusin tervise pärast," tõdeb Oliver.

Sellega kannatuste rada aga ei lõppenud.

"Proovisime mitut kooli, et leida rahulikumat keskkonda. Käisin psühholoogide juures, kuni asi lahenes kaheaastase koduõppega," avaldab Oliver. "See periood oli väga julgustav. Leidsin endas rahu ja kindluse tunde; kõigi nende võitlustega olin justkui kiiresti täiskasvanuks kasvanud. Siis leidsin ka kooli, kus sain põhikooli lõpetatud. Edasi läks elu ainult ülesmäge."

Oliver teab nüüd, et pidev norimine või hirmutamine – isegi kui see näib alguses tühisena – võib jätta jälje kogu eluks. "Aga minul on läinud hästi. Olen sellest võitjana välja tulnud. Ma ei karda enam midagi ega kedagi, vaid võtan julgelt vastu kõik väljakutsed, mida elu pakub."

Tagantjärele targana ütleb Oliver, et ei prooviks enam kellelegi meeldimiseks ennast muuta, ega varjaks muresid ümberkaudsete eest: "Probleemidega tuleb tegelda kohe, need peab avalikustama, mitte olukorra eest põgenema. Probleemi eitamine pole lahendus, vaid raiskab asjatult kõigi aega ja närve. Ühtlasi annab see kiusajatele karistamatuse tunde."

Helen Adamson: mind kutsuti seaninaks

"Mu ema mäletab, et pea alati, kui ma koolist koju tulin, nutsin," rääkis kiusuvastase kampaania algataja Helen Adamson augustis Õhtulehele. "Mind kutsuti põhikoolis seaninaks, sest mul on nöbinina. Teine põhjus, miks mind narriti, oli, et pärinesin vaesest perest. Ühtlasi oli mu isaga juhtunud õnnetus ja ta oli juba siis, kui ma esimesse klassi läksin, invaliid. Suuremad õpilased narrisid mind ka selle pärast.

Mäletan, et kui seitsmenda klassi alguses läksime esimesel koolipäeval kooli, ütlesid klassikaaslased mulle halvasti. Sõbranna käis kaks aastat vanemas klassis, läksin tema klassi ja nutsin. Tema klassiõed siis lohutasid, et ära pane tähele." Adamson pidi vahepeal koguni üksinda istuma, sest keegi ei soovinud teda pinginaabriks.

Kiusamine viis ta suurte enesehinnanguprobleemideni. "Olin 14aastasena piitspeenike, kaalusin 45 kilo, mul polnud puusa ollagi ja ma arvasin, et olen paks," tunnistas laulja. Seetõttu käis ta igal hommikul jooksmas ning litsus igal õhtul sajaastmelistest treppidest üles-alla. "Mõtlesin kogu aeg selle peale, et näeksin väga hea välja," tunnistas Adamson. Põhikooli lõpuks narrimine lakkas. Üks klassikaaslane isegi vabandas Adamsoni ees, et oli talle halvasti öelnud.

Erki-Andres Nuut: "Kümme aastat põrgupiina võinuks olla olemata."

"Talusin koolikiusamist 1.–10. klassini ehk kogu selle aja, kui ma käisin Tallinna ühes tunnustatumas eliitkoolis," paljastab lehe- ja klahvpillimängija Erki-Andres Nuut (25) – mees, kes 2010. aastal võitis rohukõrremuusikaga saate "Eesti talent".

"Füüsiliseks asi enamasti õnneks küll ei läinud, aga pidevat vaimset alandamist ja mõnitamist taluda on vahest hullemgi," leiab Erki-Andres. "Mida mulle täpselt öeldi, ma ausalt öeldes enam ei mäleta. Olen püüdnud detailid peast välja visata, unustada. Miks ma seal kõigile jalgu jäin – sellest ma polegi lõpuni aru saanud – ilmselt oli neil vaja kellegi peal oma komplekse välja elada."

Erki-Andres tunnistab, et oli kooli ajal üsna tagasihoidlik sell. "Aga esiteks ei ole see kellegi kiusamiseks mingisugune vabandus; ning teiseks on see surnud ring – klassikaaslaste vaenulik ja mõnitav suhtumine paneb ohvri üha enam endasse tõmbuma," pahandab Erki-Andres ja meenutab, et maailmas on küllalt kiusatuid, kes on otsustanud oma elule lõpu teha.

"Päästerõngasteks osutusid mulle fotograafia ja muusika – leidsin väljastpoolt kooli sõpru, käisime pildistamas, hiljem hakkasin bändi tegema. Huvitaval kombel ei pidanud ülejäänud inimesed vajalikuks mind päevast päeva mõnitada," muigab Erki-Andres. "Võin öelda, et sealt koolist lahkumine oli üks parimaid asju, mis mu elus on juhtunud. Siin on muidugi mõtlemiskoht – kas on õige, et koolist peavad lahkuma kiusatavad, ohvrid, aga mitte vägivallatsejad!"

Nüüd võib Erki-Andres endale tunnistada, et on kokkuvõttes elus suurepäraselt jalule jäänud. "Palju olen abi saanud ka Jumalalt. Kuid siiski tunnen, et need kümme aastat põrgu-

piina võinuks olemata olla," möönab noormees, kes hakkab samuti käima koolist kooli, et kiusamisest rääkida.

"Kampaania raames kavatseme õpilastele omaenda elu põhjal näidata: kiusatava staatus koolis ei tähenda seda, et ka inimese edasine elu möödub samamoodi. Samas ei mõista paljud vägivallatsejad ilmselt oma sõnade ja tegude tõelist olemust ja seda, kui sügava jälje võivad need ohvritele ikkagi jätta," arvab Erki-Andres. "Püüame koolides algatada arutelu, kus kaasa rääkida ja küsimusi esitada saavad kõik – isiklik lähenemine on ikka tõhusam kui ainult loeng."

Margus Vaher: mu lapsepõlvesõbra koolitee jäi kiusamise pärast katki

"Kuna olin juba noorena pigem üksik hunt, siis püüti ka mind koolis kiusata, nii 6.–7. klassis. Mul läks selles mõttes hästi, et hakkasin vastu ja suutsin end kehtestada ning peale paari ebaõnnestunud katset jäeti mind rahule," räägib laulja Margus Vaher (30).

"Kooliajal oli mõjusaim enesekehtestamise viis peegeldamine. Kui keegi püüdis mind sõnadega solvata või mitmesuguste hüüdnimedega kiusata, siis pöördusin provokaatori poole: "ah, võimalik, et see on tõsi, aga mida räägib see sinu kohta, et sa mulle seda ütlema tuled?" Selle peale on kiusajal tihti suu vett täis. See on mõjus tehnika, sest paneb ebamugavasse olukorda kiusaja enda," õpetab Margus.

Tutvusringist teab ta aga palju kurvemat lugu. "Üks mu parimaid lapsepõlvesõpru jättis konkreetselt koolikiusamise pärast haridustee pooleli. Lõpetas põhikooli ära, aga edasiõppimise peale ei mõelnud, kuna ta ei suutnud koolivägivallaga toime tulla. Püüdsin teda omalt poolt aidata, kuis oskasin, aga tema otsust koolitee lõpetamise suhtes see ei muutnud," nendib Margus nukralt. Kuidas tema sõpra kiusati, ta rääkida ei soovi.

Margus kinnitab, et tema ja teised kampaanias "Ei kiusamisele!" osalejad ei lähe koolidesse hinnanguid andma ega kedagi süüdi tembeldama.

"Me proovime mõista kõiki osapooli ning pakkuda mitmesuguseid lahendusi, et sellesse teemasse leevendust tuua. Rohkem kui hukkamõistu vajavad inimesed alati mõistmist ja empaatiat – sellega teeb imesid," on Margus kindel.

"Kui kas või üks kiusaja pärast meie loengut vägivalla lõpetab, või mõni kiusatav suudab tänu meie soovitustele end kehtestada ja kiusamisele lõpu teha, on meie eesmärk täitunud."

Loengud 1500 lapsele

Koolikiusamise vastane kampaania "Ei kiusamisele!" kasvas välja laulja Helen Adamsoni ideest teha oma loole "Sing It" kiusuvastase sõnumiga muusikavideo.

Nüüd külastab ta oktoobrist detsembrini koos Margus Vaheri, Erki-Andres Nuudi ja Oliver Rõõmusega viit kooli – Koigi, Keila, Tartu Forseliuse kooli ning Adavere ja Pärnu Kuninga Tänava põhikooli –, ning Ida-Viru koolide seminari, kuhu tulevad lapsed mitmest Ida-Virumaa koolist. Kokku annab nelik loenguid 1500 lapsele. Arutelule lisandub väike muusikaline kava.

Loengusari jätkub kevadel, sest muusikuid on endale külla kutsunud üle 20 kooli.