Reet Linna: "Eve sees võis olla palju pingeid, millest meie midagi ei teadnud." (21)

"Me kõik teame, et Eve armastas valget riietust. Ta käis alati üleni valges. Telemajas oli juba kaugelt näha, et Eve tuleb. Võib-olla oli valgel riietusel tema jaoks isegi mingi kindel helge tähendus, sest ka töö, mida ta tegi, oli helge ja päikeseline. Ma ei kujuta ette, kuidas sellest löögist saavad üle tema lapsed, kes veel möödunud nädalal siin tema laulutunnis käisid," räägib Reet Linna.

"Eve oli väga põhimõttekindel inimene, kes teadis täpselt, mida ta teha tahab. See on ikkagi aastatepikkuse töö vili, kuhu ta oma laulustuudioga jõudis. Täiesti õigustatult on ta väga paljude tänaste tipplauljate tele-ema. Tegelikult polnud ju Eve muusikainimene, kuigi ta mängis klaverit. Aga ennekõike oli ta väga tugev toimetaja ja tugev produtsent, kes seda vankrit siin vedas."

Reet Linna hinnangut, et teletööst ilmajäämine oli Eve Viilupile ränk löök, kinnitab ka Hanna-Liina Võsa.

"Telest koondamisest jäi talle hinge päris suur okas. Kui talle öeldi, et tema teeneid enam ei vajata, ei osanud ta sellest üle olla," tunnistab Võsa, kes rääkis Evega telefonis veel mõne päeva eest.

"Eve helistas mulle kaks või kolm päeva tagasi ja tahtis tulla vaatama "Ooperifantoomi". Eve hääles ega jutus polnud mingit märki, et midagi sellist võiks juhtuda. Nüüd jäigi tal "Ooperifantoom" nägemata."

Hanna-Liina lauljakarjäär algas Ave Kumpase ansamblist ja telesaatest "Laulu­maias". "Pärast läksin juba Eve tiiva alla lasteekraani laulustuudiosse. "Laulukarussell" oli see saade, kus me vist kõige rohkem kokku puutusime, ja mida ma viieteistaastaselt ka juhtisin," meenutab Võsa.

"Ta oli kogu aeg meie jaoks olemas. Iga väiksemagi murega läksime tema tuppa. Isegi kui Eve telest ära läks, jäi see tuba ikka tema toaks."

Hanna-Liina Võsa sõnul tahtis Eve alati, et temast mõeldaks kui emast: "Kõikidele lastele, kellega ta tegeles, tahtis ta olla ema eest. Ta oli emalik, samas konkreetne ja võttis väga südamesse kõikide muresid ja rõõme. Kõikidele elas võrdselt kaasa."

"Eve Viilup oli oma töös maksimalist."

"Puutusin Evega kokku hooajal 1981/1982, kui olin ETV laste- ja noortesaadete administraator, mis tegelikult tähendas režissööri abi ehk jooksupoisi kohta," meenutab Mari Karlson oma esimesi kohtumisi Eve Viilupiga.

"Saated, mida koos tegime, olid "Lauluvanker" ja Kikerikii".

Olin just keskkooli lõpetanud, 18–19aastane ning mulle hirmsasti meeldis, kuidas Eve lastega suhtles. Ta ei rääkinud nendega nagu omasugustega, aga see suhtlemine oli sõbralik, lahe, mitte mingil juhul tädilik. Kuigi tööõhkkond oli väga vahva, sõbralik ja vaba, mis tähendas, et see oli ka loominguline, siis samas oli Eve Viilup oma töös ikka täielik maksimalist. Ta ei leppinud kunagi väiksema tulemusega kui väga hea. Mäletan, kui ta ükskord mainis, et ülikooli ajal ei kujutanud ta ette, et eksamile minnes võinuks õppejõud sel hetkel materjali temast paremini teada. Teine näide on see, et nääride ajal ajas Eve Rakverest välja mingid kingitused laululastele. Mina pidin viima arve peadirektorile, kes küsis, et miks asju Rakverest ostetakse ja mitte Tallinnast. Mina ei osanud selle peale midagi kosta, jooksin, arve näpus, tagasi Eve juurde, kes ütles, et ta läheb ise selgitusi jagama – et tal on Rakveres tuttavaid ja saab sealt paremaid kingitusi.

Tuletame meelde, et oli aastavahetus 1981/82, kui poes polnud midagi ning Eve pingutas laste nimel, et nad saaksid võimalikult hea kingituse."

Ene-Maris Tali: Eve Viilupil oli haruldane omadus – oskus tunnustada inimest selle eest, mida ta hästi teeb

Olime Eve ülikoolikaaslased, õppisime mõlemad ajakirjandust ja eesti filoloogiat. Tema oli kursus tagapool, aga juba neljandal kursusel oli ta kindel, et läheb tööle Eesti Televisiooni, lastesaateid tegema. Mina tundsin end paremini kirjutades ja televisioonist ei unistanud. Ometi olime aastal 1975. aastal mõlemad teles. Evele usaldati kohe oma saade – "Reis raamatute maailma", mida ta soravalt ja kirega juhtis, vestluspartneriteks Eesti tunnustatumad lastekirjanikud. Ma usun, et just see saade juhatas raamatute juurde väga paljud põnnid ja nende vanemad.

Teletöötajate lapsed sünnivad teletöö kõrvalt ja kasvavad üles teles. Ka Eve kolm last mängisid AK onudega keksu, jälgisid ema askeldamisi stuudios ning osalesid ka ise saadetes. Mitte edevuse pärast, vaid et see oli tore töö ja nad tundsid kaamera ees end koduselt. Nii pere kui teletöö oli Eve jaoks olulised ja neid oli keeruline lahutada.

Mõttekaaslased said meist siis, kui töötasime koos lastesaadete toimetuses. 1980. aastal oli toimetusel endal võimalus lasteprogramm välja mõelda, eetrisse planeerida ning valmis teha. Vaidlused teemade, tegelaste ja formaatide üle olid pikad ja kirglikud, aga alati oli nii, et põhiülesanne – laste harimine, õigete väärtuste kasvatamine pidi olema iga saate juhtmõte. Ja oligi.

Meie huvid ja oskused toota laste- või koguperelavastusi kattusid Evega sageli ning meist said konkurendid, pretendeerides ühele ja samale eetriajale ning rahakotile. Aga tänu sellele, et ei olnud ei minu ega tema, vaid olid meie, kogu toimetuse ühine programm, jõudsid ekraanile kõik ideed, mis eetrit väärisid. See oli lavastuste poolest kõige rikkam aeg – nädalas oli eetris mitu lavastust või lavastuslikku saadet. Neid korratakse eetris tänaseni.

Mõeldes täna Evele, imetlen tema oskust lükata veerema ning vedada lõpuni suur koorem – vabariiklik laste lauluvõistlus, heliloomingu konkursid, laulustuudio loomine ja juhtimine. Seejuures ise tagaplaanile jäädes. Tal oli veel üks haruldane omadus: oskus tunnustada inimest selle eest, mida ta hästi teeb. Ka siis, kui see inimene on temast endast üle sõitnud või teelt tõuganud. Elus on vapustusi, mille vaid vaprad üle elavad. Lastesaadete tegijate jaoks oli selline hetk siis, kui kogu toimetus otsustati likvideerida ning inimesed koondada. Kuigi mõistus sellele vastu sõdis ning hing haiget sai, Eve leppis ja pühendas end laulustuudiole. Samasuguse kire ja pühendamisega, kui saateid tehes.

Mõeldes Evele, näen ma teda ikka ja jälle oma laululaste keskel, käed kallistuseks välja sirutatud...

Mõeldes täna Evele, rõõmustan, kui palju headust ja armastust temast maha jääb.

Lea Dali Lion: Eve oli kolmapäeval nii elus kui olla saab

"Evet oli alati väga hea näha, ta alati naeratas ning kohtudes me kallistasime. Ta oli väga meeldiv ja tõeliselt soe inimene," ütleb lauljatar Lea Dali Lion, kes on Evega koos teinud mitmesuguseid muusikasaateid.

Lea kohtus Evega viimati möödunud kolmapäeval. "Minu tütred käivad Lasteekraani muusikastuudios laulmas. Minu tütar Jasmiin ja Eve lapselaps Mia on suured sõbrannad. Käisin kolmapäeval seal, kui neil laulutund oli. Kui ära hakkasime minema, siis ma nägin, kui soojalt ja õnneliku pilguga Eve oma pisikest Miat vaatas," meenutab Lea, hääles sügav kurbus.

"Temast õhkus õnnelikkust. On tore, et mul on temast selline viimane pilt."

Lea ütleb, et pidi Evele veel reedel helistama, et midagi meelde tuletada, kuid unustas. "Täna (eile – toim) hommikul vara ütles mu telefon ka, et helistaksin Evele, aga olin seda kõnet edasi lükanud ja mõtlesin, et küll ma varsti helistan. Kuni tegin arvuti lahti ja see uudis internetis oli…"

Eve oli soe, sõbralik ja rõõmus, ütleb Lea ning tunnistab, et sõnad ei taha hästi välja tulla. Naise häälest on kuulda, et pisaraid on raske tagasi hoida ning ta on neid juba omajagu poetanud. "Ta on minu jaoks täiesti asendamatu, ma ei kujuta Lasteekraani muusikastuudiot ilma temata ette. Samuti on Eve ja ETV minu jaoks lahutamatud."

Lea ütleb, et tal on hea meel, et talle oli antud võimalus niivõrd imelise inimesega koos töötada. "Tegime laulusaadet "7 vaprakest" pisikestele lastele, "Laulukarussellikest" kõige väiksemate lauljatega ja ma osalesin saates "Kaks takti ette", kui tema seda tegi," ütleb Lea.

Seda, mis Evega juhtus, Lea öelda ei oska. "Ma ei ole veel teistele õpetajatele helistanud, et küsida. Ma ei ole praegu eriline jutumees. Kolmapäeval, kui teda nägin, oli ta nii elus kui üks inimene veel olla saab. See oli tõeline šokk!"

Lea ütleb, et inimeste lahkumise korral ei peaks kaastunnet avaldama. "Ma arvan, et tal on ka edaspidi mingi tähtis ülesanne täita. Pigem peaksime rõõmu tundma, et ta oli olemas ja tegi nii palju Eesti muusika heaks."

Lea lisab, et muidugi on kurb mõelda ka Eve nelja-aastasele lapselapsele, kes ei saanud väga palju oma suurepärase vanaemaga aega veeta ja tulevikus ehk temast palju ei mäletagi. "Aga mine tea, ehk peab Eve varsti tagasi tulema ja temast saab ühel päeval Mia lapselaps."

Triinu Taul: Eve oli alati telemajas ees nagu oma inimene

"Mina mäletan Evet lapsepõlvest. Kui ma olin 4–5aastane, siis käis Eve ETV võttegrupiga meie perest saadet tegemas. Räägiti, millega tegeleb isa, tema lennundushuvist ja ema mesilastepidamisest," meenutab muusik Triinu Taul oma esimest kokkupuudet Eve Viilupiga.

"Hiljem osalesin ma "Laulukarussellis", viimati aastal 2002, kui selle ka võitsin. Eve oli alati väga soe, sõbralik ja toetav," meenutab Triinu ja lisab, et Viilup oli telemajas justkui oma inimene, kes seal alati ees ootas.

"Oli väga südantsoojendav, kuidas ta alati julgustas. Esimest korda teleekraanile astumine oli ju väga hirmutav."

Triinu ei mäleta täpselt, millal ta viimati Evet nägi, kuid tema mäletamist mööda jääb viimane kohtumine sellesse aastasse. "Nende perel on ka Lõuna-Eestis Haanja kandis maakoht ja nad lubasid alati ikka vanematele külla minna. Selles elus ta aga ei jõudnudki," avaldab Triinu kahetsust ja ütleb, et Eve lahkumine oli tema jaoks šokk.