Kaitsepolitsei endine peadirektor, nüüd eraäris leiba teeniv Jüri Pihl kinnitab, et elus tuleb teha alati selliseid otsuseid, mida mitte keegi kunagi hiljem sulle ette heita ei saa.
Kas Eesti inimene peaks praegu kartma?
Ei pea. Eesti inimene võib tunda ennast oluliselt julgemalt, kui iseseisvuse taastamise alguses. Kui meil olid sees Vene väed, kui meil toimus Narva referendum ja muud sellised asjad.
Nüüd oleme hoopis teises olukorras. Meie riik on üles ehitatud, olemas on riigistruktuurid, kes saavad oma tööga üldjoontes ju hästi hakkama. Hästi koolitatud. Meil on head sõbrad, oleme teinud parimad valikud, minnes NATOsse ja Euroopa Liitu.
Sellepärast, ma arvan, võib Eesti inimene tunda ennast hästi, aga alati tuleb arvestada, et elame selles geograafilises asukohas, kus elame.
Seega pole ilmselt alusetu küsida, millal see sõda tuleb, mitte kas see sõda tuleb?
Ma arvan, et see on liigne küsimus. Sõda ei tule.
Väidetavalt hindab venelane vaid jõudu?
Aga me olemegi jõud, sest oleme NATO liige. Seda Venemaa aktseptib. Meil sõda karta ei ole, aga me peame olema väga tähelepanelikud.
Kus Ukraina vea tegi?
No näiteks Krimmi referendum, oli ju teada, et see tuleb. Oleks tulnud sellele vastu töötada, et seda ei oleks toimunud. Mitte võib-olla minna sõjaväega peale, aga mingisugustki vastuagitatsiooni oleks tulnud teha.
Ja äkki oleks seal ida pool saanud kahuriteta hakkama? Praegune situatsioon on keeruline. Ja olukord on ka meil nüüd keerulisem, kuid ei ole kindlasti võrreldav Ukrainaga. Me võime olla tunduvalt rahulikumad, kuid ei tohi unustada, kus ja kelle kõrval elame.
Mis on praegu Eesti riigile suurim oht?
(Pikk paus, ohe.) Kõik saab alguse majandusest. Et meie majandus endiselt kasvaks, et meie rikkus kasvaks, et meie inimesed tahaksid elada Eestis, et meie SKT suureneks. Sest kui SKT kasvab, on ka kaks protsenti SKTst reaalnumbrites suurem. Kui on SKT ja heaolu suurem, on inimesed rõõmsamad, paremini kindlustatud, ei lahku teistesse riikidesse tööle.
Kuidagi tuleks ära reguleerida ka haridusküsimus. Kui me vaatame maid, kellega oleme ühes Euroopa Liidus, siis enamikus õpitakse seal ühes selle riigi keeles. Meil aga on kaks kolmandikku ja üks kolmandik elanikkonnast terve inimpõlve vältel endiselt kaheks jagunenud.
Ühed õpivad vene koolis ja teised eesti koolis. See asi tuleks ära lahendada. See lõhestab ühiskonda. Ma arvan, et kes on kord alustanud, las ta siis lõpetab kooli selles keeles. Aga meil on iseseisvuse ajal mindud juba 23 aastat esimesse klassi. Ja aeg võiks ikka juba sealmaal olla, et oldaks vähemalt poole peal selle asjaga, et õppetöö toimub ainult eesti keeles.
Kui oleks üks asi, mida kuldkalakeselt saaks soovida Eesti julgeoleku parandamiseks, ainult üks, siis mis see oleks?
Ma sooviks, et Eesti inimestesse sisendataks eneseusku. Et nad on kaitstud, et ei tasu kedagi karta ja tuleb olla väärikas Eesti kodanik. Usku endasse. Aga ma toonitaks veel kord, et majandus on kõige alus.
Väidetavalt on kaitsepolitsei Eesti juhte kogu aeg hoiatanud, et nad seisaksid vastu viisavabadusele Venemaaga.
Võtame loogiliselt. Miks me viisavabaduse eest hoiatame? Me oleme ju Venemaale väga lähedal ja seetõttu Euroopa Liidus viimased, kes seda viisavabadust pooldavad. Samas – juba 2007. aastast on olemas viisavabadus diplomaatilist passi omavatele Vene kodanikele.
Need, kes tahavad ja kes on ohtlikud, küll need ka passi saavad. Teiseks – me oleme Schengeni liige. Paljud Schengeni maad annavad elamislubasid, mis automaatselt annavad õiguse vabalt liikuda. Ja eri andmetel on Venemaalt lahkunud 10–15 miljonit venelast. Nii et mul tekib küsimus, mida see viisavabaduse vastu sõdimine enam annaks. See ei takista seda kontingenti, kes tahab tulla.
Kas rohelised mehikesed on juba Eestis? Kusagil varjusurmas, ootavad oma aega.
See roheliste mehikeste teema on ülemüstifitseeritud. Nad olid siin olemas 2007. aastal, kui see kuju ära viidi. Siis nad seisid seal, aeg-ajalt, kahekaupa. Kah rohelises vormis. Ja ükski piir ei pidanud neid. Ei piirivalve ega migratsiooniamet. Nad olid siin ja seisid seal. Nendega tuleb iga päev tegelda. Ega nad ei teki siis nii, et tulevad parves üle piiri ja siis on siin.
Nad tekivad aja jooksul ja selleks ongi meie riigis olemas sellised teenistused, kellele on antud eriõigused ja erikohustused selle eest hea seista ja sellest informeerida ja neid ka neutraliseerida. Ukrainas oli teine olukord. Nad küll vahetasid võimu Kiievis ja Maidanil, aga ülejäänud riik jäi unarusse. Eesti riigil on võimekus roheliste mehikeste suhtes, et neid siia ei tekiks ja kui nad ka tekivad, siis nad ka elimineeritakse.
Paljudel inimestel teeb hinge täis, kuidas lastakse igasugu Linteritel ja Revadel vabalt ringi käia, ässitada ja õõnestada.
See ongi demokraatia omapära. Selle vastu ei saa ainult politsei jõuvõtetega. Selle vastu ongi need võtted, millest ma enne rääkisin, selle kahe kolmandiku ja ühe kolmandiku kokkusulatamine. Meil käis külas suur sõber, Ameerika president. Ja kui ta kõnet peab, siis vaadake, kes ta selja taga seisavad. Seal on nii tumedama nahavärviga kui ka kõrgema kulmukaarega tegelasi.
Aga nad on kõik ameeriklased, tema inimesed. Nendega koos läheb ta sõtta nende vastu, kes tema väärtusi rikuvad. Ka Eestis peab nii olema. Me ei saa öelda, et osa on ja osa pole meie inimesed. Aga Linteril je teistel, neil pole ju kandepinda. Kuskil nad käivad ja midagi teevad, aga veidrikke on ju igal pool. Aga kuna nende taga on ka väljastpoolt tulevad ohud, siis tuleb nendesse suhtuda natuke tõsisemalt kui tavalistesse veidrikesse.
Kas Eesti on Vene luurele huvipakkuv riik?
Kuna me kuulume NATOsse, siis selle tõttu kindlasti. See on meie jaoks uus luureolukord, sest meie vastu tunnevad huvi kõik, kes tunnevad huvi selle suure sõjaorganisatsiooni vastu. Mitte ainult meie suur naaber.
Mida nad siin teevad?
Ma ei tea. (naerab). Aga mis puudutab luuret ja vastuluuret, siis on üks väga hea väljend, mida ma soovitan kõigile, kes asjaga on seotud, eriti aga neile, kes tahavad sinna tööle minna: neid asju ei kommenteerita.
Luure ja vastuluure on nii spetsiifiline asi, mille kommenteerimine ei vii edasi. Vahetevahel juhtub äpardusi. Jäädakse vahele. Ebaõnnestunud operatsioon – mida sa sellest ikka kommenteerid.
Mis siis Kohveriga ikkagi juhtus?
Ma ei tea. Ja kui ma ka teaks, siis ma vastaks ikka niimoodi.
Kas Venemaa rikkus luurajate kirjutamata käitumisreegleid?
Milliseid nimelt?
No näiteks, et teise poole luurajaid ei röövita niimoodi üle piiri?
Ma ei tea. Las aeg annab selgitust. Aga ma ütleks niimoodi, et kui üks asutus valmistab ette operatsiooni, siis selle operatsiooni eesmärk on ju saada oma riigile kasu. Informatsiooni näiteks. Siis peab alati läbi kaaluma ka kahjud, kui see asi läheb vette vedama.
Ma ei pea silmas seda üht konkreetset juhtumit. Sellepärast kaasatakse ka poliitikud otsustusprotsessidesse, et nemad näevad kahju laiemast aspektist – välispoliitiliselt, kaitsepoliitiliselt. Ja kui me nüüd seda asja vaatame, siis ma ei tea, mis kasu me lootsime sealt saada, aga vaadake, kui palju kahju me oleme saanud.
Põhimõtteliselt võib ju Vene luure tulla veelgi kaugemale üle piiri ja kellegi näiteks Tartust röövida?
On nad seda teinud?
Ma spekuleerin lihtsalt. Vahet ju pole, kas olla meeter Eesti territooriumil või 100 kilomeetrit?
No suur vahe on.
Ega Tartu pole rohkem Eesti, kui on Eesti vaid meeter Eesti piirist?
Ma küsiks pigem nii, kuidas Eesti ei suuda kaitsta oma inimest Eesti territooriumil. Ikka ju õnnestuks, kui hästi korraldada (naeratab malbelt).
Mis seal siis untsu läks? Kapo tööõnnetus või Vene eriteenistuste õnnestumine?
Ärme räägi konkreetsest juhtumist. Inimese saab kinni võtta Tartust või Tallinnast ja vaikselt ära viia kuhu tahes. Aga oma riigi territooriumil tuleks operatsioon ikka suuta korraldada nii, et omad inimesed on kaitstud.
Kas Eesti peaks Kohveri asjus jõuliselt käituma?
Mismoodi veel jõulisemalt? Eesti on niigi väga jõuliselt käitunud.
No näiteks suursaadiku tagasi kutsuma, nagu pakkus õigusteadlane Jüri Saar?
Las nad arvavad. Paneme Kohveri hetkeks kõrvale ja võtame Eesti ja NATO riigid. Kas peaksime luuramise ja vastuluuramise ära lõpetama? See ei lõpe ju. Alati juhtub ebaõnnestumisi. Seepärast tulebki alati kaaluda, mida kommenteerida ja mida mitte. Parem, kui seda juhtumit poleks algusest peale hakatud kommenteerima.
Sündmus oleks tulnud maha vaikida?
Oma rahvale valetada ei tohi, pigem tuleks olla kidakeelne. Aga mida see Kohverile andnud on, et sellest on räägitud? Mis see Eesti riigile andnud on?
Piinliku olukorra.
No näete!
Mida see suure kella külge panek annab? Ega operatsioonid ja sissekukkumised ja ebaõnnestumised ju sellepärast ära ei lõpe, kui neid kommenteeritakse. Praegu on kõige tähtsam inimene sealt kätte saada.
Kas Kohveri operatsioon oleks tulnud kooskõlastada valitsusega?
Kas ta siis poleks vahele jäänud? Omal ajal ikka viidi kurssi. Teatud operatsioone ju ikka tehakse, muidu poleks mõtet neid asutusi ülal pidadagi. Loomulikult hoitakse siseministrit, kaitseministrit ja võib-olla ka välisministrit kursis, mitte küll tehniliste üksikasjadega, et millise põõsa või piiritulba juures operatsioon toimub, aga siis oskab ka minister hoiatada, et ära tee seda siis, kui on NATO tippkohtumine või kui Obama käib siin.
Ja rääkida juttu, et informeerida ei saa, et valitsusest võib lekkida, kui terve piirivalve teab, et kapo on teinud piirile mingi akna, see on naljakas! Meid juhivad poliitikud, seda ei maksa ka eriteenistustes unustada. Sa töötad selle nimel, et poliitikutel oleks kergem otsustada ja nemad töötavad selle nimel, et riigil läheks hästi.
Milles asi, et kapost on just viimasel ajal palju reetureid avastatud?
Eks reetureid on ju ikka. Palju on küsitud, miks reeturile riigisaladuse luba anti. Aga ainult sellest seltskonnast ongi ju mõtet reetureid otsida. Seoses NATOsse astumisega on huvi meie vastu suurenenud ja info müümise võimalused on suurenenud. Teisalt – ühtlasi on meil riigis väga palju teisi riigi saladusi valdavaid asutusi, kuidas seal seda probleemi pole, see tekitab küsimusi.
Mis paneb inimese reetma?
Raha ja veel kord raha. Veendumused ka teinekord. Näiteid on ajaloost küll ja küll. Ja kibestumine. Herman Simm näiteks. Aga mida tugevam riik ja mida rohkem ta oma eriteenistusi motiveerib ja nende eest hoolitseb, seda vähem on ka igasugust reetmist.
Kui reetma ajendab raha, siis mis ajendab inimest luurajaks saama?
Põnev on ju! Iga poiss ju tahab lenduriks saada, kui enam luurajaks ei kõlba. Aga tõsiselt öeldes – see on patriootiline töö, teatud mõttes huvitav – miks mitte! Aga igaüht ju ei võeta.
Võetakse see, kellel on mingi väärtus anda ja võimekus luurajana. See pole pehmode töö! Kogu aeg võib midagi juhtuda, mingi provokatsioon. Sa võid ükskõik kus maailma otsas vahele jääda, kotti pandud saada. Mitte ainult oma riigis. Kas see pole siis põnev? Peale selle oled sa ju oma riigi jaoks kangelane.
Kaposse töötajate leidmiseks järelikult avalikke konkursse pole vaja korraldada.
No selles mõttes on konkurss avalik, et alati võid sa sinna oma avalduse saata ja sinna tööle püüelda. Aga sõel on tihe ja läheb järjest tihedamaks. Inimesi, kes soovivad oma riiki teenida, leidub alati, see on suur au.
Kui teie olite kapo peadirektor, kas poliitikud käisid teie õla najal nutmas, et vaadake, ma toona olin pealekaebaja, mul on nüüd väga kahju, mida nüüd teha?
Meile oli lausa seadusandlikult pandud kohustus, et need inimesed, kes käisid rääkimas oma minevikust ja andsid ennast üles, neid oli minu teada üle 1000, et nende nimed jäävad riigisaladuseks. Ja et nad saavad oma elu puhta südametunnistusega edasi elada. Poliitikuid oli nende hulgas kaduvväike arv.
Meil oli nende ärakuulamiseks spetsiaalne allüksus. See siis tegi pärast analüüsi, millistest eluvaldkondadest okupatsioonivõim enim inimesi värbas, aga selle 25 aasta taguse analüüsiga ei ole praegu enam midagi peale hakata.
Kas saab öelda, et kui tuleks ilmsiks, millises ulatuses öördamine nõukogude ajal käis, siis oleks see Eesti ühiskonnale šokk? Või oli toona seda pealekaebamist vähem, kui arvatakse?
Ma ei usu, et see praegu enam šokk oleks.
Me uurisime ka inimsusvastaseid kuritegusid. Paljud inimesed mõisteti süüdi, kuigi alati saab öelda, et neid võinuks rohkem olla. Aga ikkagi, nad on süüdimõistetud, isegi mõrvaragente on süüdi mõistetud. Ja neid asju menetledes oleme saanud selguse, mis siin Eesti riigis ka 40ndatel toimus.
Kuidas käis see pealekaebamine, vend venna peale, naaber naabri peale. See pole võrreldav nuhkimisega 1960.–1970. aastatel, kui ju ikkagi vaid üksikud inimesed läksid vangi ja üldiselt väga suuri repressioone polnud. On hea, et meil ei läinud verelaskmiseks 1991–1992, et meil pole sellest ajast kaasa võtta nii sügavat probleemi kui 1940. aastatest. See oli ikka hullem aeg. Aga ega 60–70 ka ilus aeg olnud. Aga alati oli võimalus teistmoodi käituda, ka inimsusvastaste kuritegude puhul.
Kunagi üks süüdistatav tahtis minu jutule tulla. Ma juba aimasin, mis sealt tulema hakkab.
Ta oli küüditamise ajal Saaremaal noor miilitsatöötaja, kes aitas inimesi auto peale. 1949. aasta küüditamise ajal jäid umbes pooled Saaremaa miilitsatest haigeks. Kujutage ette, võtta Stalini ajal küüditamise päevaks haigusleht. Ma küsisin siis ka selle mehe käest, et kuule, pooled miilitsad jäid toona "haigeks", mis sa haigeks ei jäänud?
Ja tead, mida ta vastas? Ta ütles, et oleks ta seda teadnud, et ma tulen seda 50 aasta pärast tema käest küsima, ta oleks ka haigeks jäänud! Alati peab olema nii, et kui sa teed oma elus otsuseid, siis alati peab olema valmis selleks, et kunagi tuleb keegi ja küsib sult, miks sa seda tegid. Alati tasub elada oma elu nii, et sul poleks häbi tagasi vaadata.
Tulles tagasi luuraja põneva elu juurde, siis kas teie ei karda, et venelased teid kotti topivad ja auto pakiruumis üle piiri viivad?
Ma ei karda elada! Ja soovitan kõigil elada ja mitte karta. Käituge ise teiste inimestega korrektselt, siis käitutakse ka teiega korrektselt. Ma ei karda ja ma ei usu seda.
Venemaal olete käinud?
Kaks korda käisin, kotti ei pandud. (Naerab.) Aasta oli 2012, seoses praeguse tööga. Viisa isegi anti. Aga rohkem ma pole käinud. Ja ega ma seal väga mugavalt ennast ei tunne. Et mine sa tea ikkagi.
Ma tunnen ennast mugavamalt ikkagi sõprade seas. Olgugi et seal ei toimunud midagi, mille kohta ma saaks kellelegi etteheiteid teha. Aga lennunduses liiguvad seal igasugused inimesed ringi.
Millega te praegu tegelete?
Ärilennundusega. Olen Panaviatic Holdingu juhatuse ainus liige. Tegeleme ärilendude korraldamisega, lennukite remontimise ja hooldusega, väike kinnisvarahooldus kah. Ettevõte kuulub Eesti kodanikule ja on registreeritud Eestis, nii et see spekulatsioon, et see on mingi venelaste firma, ei vasta tõele. Kuigi see kodanik on tõepoolest vene rahvusest.
Nii, et irvhammaste väide, et endine kapo pealik on end nüüd venelastele maha müünud, on...
...täielik vale. Ma olen alati oma elus pidanud silmas seda, et ei tee midagi sellist, mille kohta hakkab keegi hiljem aru pärima. Pigem on minu tööleminek sellisesse firmasse hea eeskuju, et ühendada Eestis kaks kogukonda.
Poliitikaga ka tegelete?
Ma arvan, et riigi tasemel enam mitte kunagi ja ka riigikogu valimistel ma ei kandideeri. Jah, sotside liige ma olen, olen seal sellest ajast, kui nad mind siseministriks kutsusid, ma pole sealt välja astunud. Kohalikul tasandil osalemist ma ei välista ja ka kandideerimist mitte, see on selline asi, mis ei sega igapäevast tööd.
Olete pettunud oma poliitikukarjääris?
Kuidas ma seda nüüd ütlen... Eks oleks võinud ju ka teistmoodi minna. Aga elus on ju ikka nii, et võib minna ühtemoodi ja võib minna teistmoodi. Kunagi 1990. alguses mõtlesin ma ka, et olen ju kandnud vana mundrit, vaevalt uus riik mind üldse tahab. Et vaatan siis ka mõne koha endale äris, nagu toona tavaks oli. Aga läks hoopis teistmoodi ja mul on väga hea meel, et sain Eesti riigi heaks aastakümneid töötada.
Aga poliitikukarjäär, eks ju tekkisid probleemid, sealhulgas ka isiklikus elus, ja olla samal ajal erakonna esimees ja iga hinna eest poliitikas...
Minul pole nii, et mul pole elus muud teha, kui ma pole enam seal nii-öelda kõige paremas konditsioonis. Ja jääda erakonna juhtkonda, kui seal on juba uus juhtkond, ega see pole ka erakonnale kasulik, sest sellised sisemised nägelemised, mis on ühelt poolt demokraatlikud, on samas ka toetust hävitavad.
Ja eks need rahastamise küsimused, mis nüüdseks on lahenenud, kui need oleksid tulnud toona mingil moel välja sotside puhul, nagu nad hiljem ühe teise erakonna puhul välja tulid, siis oleks olnud ju mul kõige keerulisem seda seletada. Et kapo pealik, prokurör, kuidas sa siis ei märganud. See võttis ka enesekindlust vähemaks.
Aga kahjurõõm on teinekord see kõige suurem rõõm – eks see on ka omamoodi oskus, kui minu järglane, olgu see talle nüüd väike ninanips, oskab kohalikel valimistel asja niimoodi organiseerida, et ta ise jääb Tallinna volikogust välja ja kaks vana esimeest – mina ja [Ivari] Padar kah. Hea veel, et [Toomas Hendrik] Ilves (ka kunagine sotside esimees) ei kandideerinud, järsku oleks ka volikogust välja jäänud.
Aga juhtub ka parimatel poegadel. Ka poliitikas.
Kibestumist mul igatahes pole. See oli minu probleem ja mul on nüüd uus põnev elukutse, pealegi olen varsti 14. kuud vanaisa.
Teenistuskäik
- 1975–1986 ENSV siseministeeriumi 7. osakonna inspektor
- 1986–1988 Tallinna Linna RSN siseasjade valitsuse kriminaaljälituse jaoskonnaülem
- 1988–1990 Võru Linna RSN siseasjade osakonna (miilitsa) ülem
- 1990–1991 Tallinna linn kriminaaljälituse ülem
- 1991–1993 Eesti Politseiameti Kaitsepolitsei direktor
- 1993–2003 Kaitsepolitseiamet peadirektor
- 2003–2005 Riigi peaprokurör
- 2005–2007 Justiitsministeeriumi kantsler
- 2007–2009 siseminister
- 2009–2010 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
- 2009–2010 Tallinna abilinnapea
Allikas: vikipeedia
Kommentaarid