Mis juhtuks, kui langeksime tagasi kiviaega? (57)

Elektrit ei ole. Öösel vajuvad isegi seni kõige eredamalt valgustatud suurlinnade pilvelõhkujakvartalid pilkasse pimedusse. Ainsaks valgusallikaks tähesära. Mobiiltelefonid ei tööta. Neid ei saa laadida ning isegi, kui see oleks võimalik, poleks helistada ikkagi saanud. Mobiilivõrku pole. Internetti pole. Supermarketid lõhuvad marodööritsevad jõugud paari päevaga pilbasteks.

"Kas see ongi maailma lõpp?" mõtlevad ellujäänud. Mis meist saaks, kui midagi sellist peaks tõesti juhtuma?

Stsenaarium 1.

Tuumasõda. Seni on seda ära hoidnud riikide hirm, et tuumasõjas pole võitjaid. Pärast tuumaarsenalide väljatulistamist möllab radioaktiivselt saastatud maakeral kaos ning raske on öelda, kas hullem on neil, kes tuumasõja tuletormis hukka said, või neil, kellel õnnestus imekombel ellu jääda.

1983. aastal Ühendriikides vändatud film "The Day After" (Päev pärast) kirjeldab, mis juhtub ühe Kansase lähedase väikelinna elanikega pärast USA ja Nõukogude Liidu tuumasõda. Kuid: "Isegi üleilmne tuumasõda ei tähendaks kogu inimtsivilisatsioonile hävingut," väidab akadeemik Endel Lippmaa.

Esiteks pole tema sõnul maailmas praegu nii palju tuumarelvi, et maakera hävitada. Lisaks on maakeral eraldatud piirkondi, kuhu kanderaketid tuumalõhkepäid kohale kandma ei ulatuks. Seega jääks mingi osa inimkonnast igal juhul tuumasõjas alles.

"See oleks mõnes mõttes isegi positiivne areng, sest piiraks inimkonna juurdekasvu, mida praegune seksuaalne vabadus soodustab," lisab Lippmaa.

Kliimateadlane ning ekspeaminister Andres Tarand märgib, et tuumasõjast endast võib ellujääjate jaoks hullemgi olla tuumatalv. Tuumaplahvatustest õhku paiskunud tuhk ringleb atmosfääris ning maakera ümbritseks aastaid ühtlane hall tuhakiht, millest päikesevalgus läbi ei pääse.

See tähendab, et suved meenutavad meie laiuskraadil pigem hilissügist ning pole lootustki põllul midagi söödavat kasvatada. Kindel näljasurm neile, kel tuumasõjas on õnnestunud ellu jääda.

Stsenaarium 2.

Maakera kokkupõrge mõne suure kosmoseobjektiga. Dinosauruste väljasuremist seostatakse suure asteroidiga, mis põrkus Maaga praeguse Yucatani poolsaare kandis Mehhikos.

Tohutus kuumuses sulasid kivimid, põlesid metsad ning õhku paiskus selline kogus suitsu, et paarkümmend aastat olid tolmu- ja gaasipilved päikesel ees, tulemuseks oli aastakümneid kestnud talv kogu maakeral.

Lippmaa möönab, et kokkupõrge suure asteroidiga võiks maakera täielikult purustada. Vähemalt ühe sellise kosmilise hiigelmatsu on Maa oma ajaloos juba korra üle elanud.

Kuu tekkimise teooria järgi põrkas noor Maa 4,5 miljardi aasta eest kokku planeediga Theia. Viimasest ei jäänud järele muu kui kivimipuru, mis jäi Maa orbiidile tiirlema ning ajapikku koondus sellest Kuu, mida me taevas näeme.

Pärast sellist kokkupõrget oli Maa vähemalt mingiks ajaks tulikuum laavaookean, kus meie tänapäevase tsivilisatsiooni allesjäämiseks poleks vähimatki võimalust.

"Selline kokkupõrge võiks Maa hävitada ja tsivilisatsioonil poleks mingit võimalust alles jääda," ütleb Lippmaa.

Kui kokkupõrkav objekt ei ole planeedi mõõtu, siis on siiski võimalus, et keegi pääseb.

Stsenaarium 3.

Ülitugev päikesepurse. Arvutitel põhinev tehnoloogia lakkaks töötamast, kokku kukuksid elektrivõrgud. Selliseid purskeid on varem olnud, kuid need on maakera tabanud aegadel, kui elektrit veel ei kasutatud ning meie igapäevelu polnud nii otseselt sõltuv tehnoloogiast.

Lippmaa ütleb, et nii tuumasõja kui ka ülivõimsa päikesetormi puhul võivad alles jääda pelgupaigad, kus väikesed inimrühmad hakkavad kaosest uuesti tsivilisatsiooni üles ehitama.

"Võtame näiteks Lihavõttesaare, kus tekkis väga võimas kõrgkultuur teistest tsivilisatsioonidest täiesti sõltumatult," toob ta näite.

Kriitiline on see, kui palju inimesi alles jääb. "Meil ei maksa unistada, et läheme tagasi kiviaega. See pole võimalik. Kultuur säilib," ütleb Lippmaa.

Stsenaarium 4.

Ahelreaktsioon, mille tagajärjeks on üleilmne kaos. Tarand toob näite, et islamiriikidest alanud rüüstamised ja banditism jätab tõsise jälje ka praegu üsna stabiilsele läänemaailmale, sealgi tekib ebastabiilsus.

Varustusahelad, tänu millele liiguvad maailmas nafta, gaas ja toidukaubad, purunevad. Mõni piirkond jääb nälga, teisal tuleb taluda külma. Tulemuseks on kõigi sõda kõigi vastu. Igaühel tuleb oma elu ja kõhutäie eest pidevalt sõda pidada.

Sama võib juhtuda, kui kerkib esile väga tappev ja nakkav haigus (näiteks super-Ebola), ka see võib senise maailmakorra tundmatuseni uppi paisata.

"Kui nüüd seda stsenaariumi vaadata Eesti tasandilt, siis kui sa oskad käsisaega puid saagida ja neid lõhkuda, jääd ellu. Kui röövel ei tule ja saagi ning kirvest ära ei võta," ütleb Tarand.

Suurlinnad muutuvad väga kiiresti paikadeks, kust tuleks võimalikult kiiresti jalga lasta. Meenutagem: elektrit pole, seega pole ka vett. Kanalisatsioonid jooksevad mõne päevaga umbe.

Toiduainevarud kauplustest ja restoranidest kannavad marodööritsevad jõugud kiiresti laiali. Ei möödu väga palju päevi, kui toitu linnas enam ei leidu ning see, mis seal veel leidub ei pruugi söögiks kõlvata. Külmutusseadmed ju ei tööta.

Hakkavad levima nakkushaigused, neile on räpane ja inimesi pungil linn justkui lotovõit.

"Euroopa ja USA, kus üle 80 protsendi inimestest elab linnades, võivad väga tõsiselt kannatada," nendib Tarand.

"Maainimesed võib-olla saavad nendes olukordades paremini hakkama. Neil on elementaarsed oskused, kõike pole neile pidevalt ette-taha ära tehtud," leiab ta.

Kui kogu elu Hong Kongi kõrghoonetes elanud inimesed, kes on töötanud sealsetes finantsasutustes arvutiekraani taga, satuks sellisse olukorda, et peavad oma kodulinnast lahkuma ja asuma looduses ellujäämise nimel võitlema, kas nad oskaks leida taimi, mida tasuks süüa ja kasvatada, kui supermarketisse pole mõtet enam minna, sest seda lihtsalt pole enam?

"Need inimesed on intelligentsed, ei ole väga palju vaja eksida, et aru saada, mida tohib suhu panna ja mida mitte. Keegi sureb ära, keegi saab kõhuvalu, järgmistel on asi juba selge," ütles Lippmaa.

Tarand märgib, et selliste stsenaariumite peale tasub mõelda. "Alles oli Estonia huku aastapäev. See oli äärmiselt ebatõenäoline, et selline laev läheb põhja. Aga ebatõenäolisi asju ikka vahel juhtub. Tsivilisatsioon on õhuke nagu munakoor, kui see katki läheb, siis tibupoega ei tule," nendib Tarand.

Tema arvates on vähemalt mingil hetkel tagasiminek väga järsk. Võimalik, et jõutakse tagasi inimsöömiseni.

"Esimene šokk võib olla väga jube ja tsivilisatsioonist võib jääda väga vähe järele," nendib ta. "Ilmselt väga vägivaldne, kus igaühel tuleb oma palukese eest võidelda nii, kuis jaksu on. Midagi Somaalia laadset."

Tartu ülikooli polümeersete materjalide professor Arvo Aabloo nõustub temaga: "Võib tekkida olukord, kus keegi ei ehita midagi, sest kogu aur kulub võitlemiste peale."

Samas ei hävi kindlasti kõik jäljed sellest pikast teest, mille inimkond on aastatuhandete jooksul läbi käinud. Pole võimalik, et kõik raamatud maakeralt ära kaovad.

"Internet kaob, aga paberil teadmised kindlasti kõik ära ei põle. Sealt on võimalik kohe võtta asju, mis aitavad endist olukorda kiiremini taastada," ütleb Tarand.

Elektri tootmine, näiteks algelise hüdrojaama abil, ei tohiks olla ka väga pikk protsess. Piisaks nädalast. Aabloo arvab, et isegi paarist päevast. Suuremate võrkude puhul peaks need olema omavahel harmoniseeritud.

"Maailmas on piisavalt palju inimesi, kes oskavad tuumajaamu ehitada, kõik need kindlasti hukka ei saa. Kiiresti jõutakse uute jaamade ehitamiseni," lisab ta.

Kui kiiresti taastuks tsivilisatsioon?

Ka Lippmaa on lootusrikas – kui mingi hulk inimesi ükskõik millise eeltoodud stsenaariumi korral jääks maakerale alles, siis taastuks tsivilisatsioon tänasel kujul mõne sajandi jooksul.

"Miks nii pessimistlikult, ma pakuks paarkümmend aastat!" vaidleb Aabloo.

Tartu ülikooli ajaloolane Viire Kobrusepp, kes on Rõugesse rajatud muinasmaja projekti vedades uurinud, milline oli selle aja inimeste elukorraldus.

See oleks siis ajas tagasiminek kuni 1500 aastat. Toona osati juba kasutada rauast tööriistu ning põllupidamine, vähemalt algelisel tasemel, oli selgeks õpitud.

"Kõik sõltub, kui palju sellises katastroofis alles jääb ja milliste oskustega inimesed need on. Kui alles jäävad need, kelle oskused piirduvad ostukeskuses jalutamisega, siis võib endise taseme taastumine võtta kaua," ütles ta.

"Ärgem unustagem, et inimesed on kaunis intelligentsed, nad suudavad asju väga kergesti ja kiiresti omandada," toonitab Lippmaa.

Mis oleks sellises olukorras kriitilised oskused?

Lippmaa rõhutab, et inimesed peavad säilitama võime infot vahetada. Mingid kõnekeeled peavad säilima.

"Võtame näiteks Robinson Crusoe – see on raamat, kus kaks inimest õige kiiresti tsivilisatsiooni nullist peale üles ehitasid," toob ta näite.

Aga oskus porgandeid kasvatada? Või porgandiseemet hankida?

"Porgandit pole vajagi. Väga paljud taimed kõlbavad looduses süüa ja neid saab kasvatada või korjata."

Aabloo loetleb: kindlasti mingid meditsiiniteadmised, muidu inimkond alles ei jää. Oskus leida loodusest toitu ja maavarasid.

"Kui 18. ja 19. sajandi tasemel baasteadmised (siis osati juba aurujõul transporti korraldada ja tööstusi käima panna) alles jäävad, siis on taastumine väga kiire," võtab ta kokku.

Tarandi sõnul võib aga taastumine olla palju vaevalisem.

Kui üks inimkild jääks alles näiteks Eestis, teine Uus-Meremaal ja kolmas Kanada lääneosas, siis ilmselt kuluks üleilmsete kaubandussidemete taastumiseks väga pikk aeg.

"Sa ehitad puidust laeva, kas see merd peab, kas sellega õnnestub kuhugi jõuda, raske öelda, millal jõutaks Eestist Uus-Meremaale," märgib ta.

"Ma näiteks ei tea, kuidas kaht puud hõõrudes tuld teha," tunnistab ta. "Kui tuli on juba olemas, siis seda oskaks ma hoida elupäevade lõpuni."

Siiski, inimkond on tootnud nii palju klaasi, et mõni pudelipõhi kuskil ikka leidub, mida suurendusklaasina kasutada ja selle abil kuiv hein põlema saada. Eelduseks on, et taevas säraks ere päike.

Kuid kui valmis oleks selliseks eluvõitluseks järgmine põlvkond?

Tallinna reaalkooli õpilane Tomi-Andre Piirmets arvab, et üht-teist aiapidamisest ta teab. Seega ei tohiks selline olukord olla talle väga suur šokk.

Kuigi põline tallinlane, on ta näinud, kuidas vanemad rõdul enda tarbeks kurki-tomatit kasvatavad.

Ta teab, et näiteks herneseeme tuleb enne külvamist toas idanema saada, kui võrsed on tõusnud, siis vajavad need tokke. Aga kust saada porgandiseemet?

"Seda ma ei tea." (Vihje: kõiki porgandeid ei tohi ära süüa, vaid osa pealsetega juurikaid tuleb järgmise kevadeni hoida ja siis need uuesti maha panna, siis annavad need seemet)

Kuid kui peaks juhtuma, et oled metsas, kus pole ühtki aiasaadust ega isegi nende seemneid saada?

"Seeni tunnen, kukeseened, puravikud, riisikad, pilvikuid..." loetleb ta.

Aga taimi, mida metsast süüa kõlbaks. Kas naadi tunned ära? "Ma ei tea, mis on naat. Seda ma ei leiaks üles ega sööks."

Kiviaeg on moes

Suurbritannias toovad telekanalid Channel 5 ja MTV tuleval aastal ühiselt ekraanile telesarja "10 000 BC" (10 000 aastat enne Kristust), mille 20 osalist peavad hakkama saama ilma tänapäeva moodsate tehnikavidinateta ning suutma endale ise metsast toitu korjata või küttida. Lisaks ekstreemsed katsumused, kus võistlejate vaim ja keha proovile pannakse.

Külm, tühi kõht ja hirm panevad saateosalised tõeliselt proovile. Võtted toimuvad sel sügisel paigas, mille asukohta tootjaettevõte ei avalikusta.