Rahvaleht pani vist ainsa Tallinna lehena sellest uudise esiküljele 11. oktoobril: «Ilmar Tõnisson mõrva ohvriks. Raske perekonnadraama Tartus!»
Postimees avas tagamaid: «Noor, erakordselt andekas, teovõimas ja teorõõmus mees on lahkunud jäädavalt. Ei suuda seletada muuga kui raske meeltesegadusega, et tema enda naine võis tõsta relva Ilmar Tõnissoni vastu.»
Mis juhtus 10. oktoobri õhtul Tõnissonide Tööstuse tänava maja teisel korrusel Tartus? «Ma lasksin Ilmari maha, lasksin talle kuus pauku ja nüüd lähen ja annan end politsei kätte,» ütles Ilmari abikaasa Ama Tõnisson poeg Tõnise kasvatajale.
Kõik kuulid ei olnud surmavad. Ilmar seisis Jaan Tõnissoni sõnul veel püsti, kui Ama toast välja hüppas ja ukse lukku keeras – et keegi päästma ei jõuaks tulla. Üldsus ütles: mõrva põhjuseks oli naise armukadedus.
Ama Tõnisson väitis, et poliitilistest vastuoludest tõusnud tüli. «Loen oma teguviisi revolutsiooniks perekonna au, puhtuse ja õilsate ülesannete kaitsel,» märkis Ama Tõnisson ülekuulamisel.
«Mina tapsin end koos Ilmariga,» rääkis nõukogude ajal Kunstimuuseumi direktorikski olnud Ama Tõnisson aastaid hiljem enne oma surma Tallinnas 91aastasena.
Omad pätid kõik, kes võimul!