Kiigajaan taas koolis: mulle üldse ei meeldi, kui asjad pooleli jäävad

"Toona jäi mul ka natuke motivatsiooni puudu, sest tegelikult öeldakse ju, et kes palju teeb, see palju ka jõuab." Marko alustas Tallinna Ülikoolis koreograafiaõpinguid 2007. aastal.

"See erialavalik oli loogiline asjade kulg, kuna olin juba toona tantsu keskel ja igapäevaselt tantsuga seotud," ütleb ta.

Kool jäi pooleli kolm aastat hiljem.

Akadeemilist puhkust Marko ei võtnud ega astunud ka päriselt ülikoolist välja – oli lihtsalt kooli nimekirjas, kuid loengutes ei käinud. "Mulle lihtsalt ei meeldi, kui asjad pooleli jäävad," seletab ta, miks koolitee taas ette võttis.

"Teisalt on see eriala, millega olen tänagi igapäevaselt seotud."

Suurt osa selles, et Marko taas koolipingis on, mängis ka tõsiasi, et bakalaureusekraadi kättesaamisest koreograaf-lavastaja erialal lahutab teda vaid seitse õppeainet.

"Varem või hiljem tuleb see kool nii või teisiti ära lõpetada. Mine tea, võib-olla on mul tulevikus soov võtta osa ka mõnest tantsupeost ja mitte tantsijana."

Marko tunnistab, et pärast mitut aastat asjaga edasiminek on esialgu muidugi üsna võõristav. "Mind ennast paneb natuke muigama seik, kus esimeses tunnis küsiti minult, mis eriala tudeng ma olen. Märkimisväärne on see, et olen sama õppejõu käe all sooritanud varemalt juba nii mõnegi aine ja kuna tegemist oli erialaainega, olid kõik loengus osalenud õpilased ilmselt koreograafiaosakonna tudengid."

Paberimajandusega mehel õnneks muret polnud. "Meil on koreograafiaosakonnas väga abivalmis inimene, kes annab iga päev endast 110%, et tudengite mured leiaksid lahenduse."