Ott Lepland hajameelsusest: olen lugematul arvul pintsakuid kaotanud (19)

"Samamoodi kadusid mul tihtipeale ära õpikud ja muud asjad. Eriti lapsena on ju nii, et lähed kuidagi täiesti oma maailma, mõtled omi mõtteid ja reaalsustaju kaob ära," seletab Ott. "Kui on ideid ja mõtteid, mida enda peas arutada, siis ikka juhtub, et jätab mõne kinda või mütsi kuhugi maha."

Ott tunnistab, et hajameelsus on kogu elu olnud üks tema külgi, millega sõbradki kokku on puutunud. "Ega muud väga hullu polegi, põhiline on igasuguste asjade – sokid, mütsid, kindad – kaotamine. Pintsakuid olen ma tõesti kaotanud lugematul arvul. Ja olen oma sülearvuteid ja iPade lennujaamadesse jätnud ning neist sageli ka ilma jäänud."

Siiski – mida aeg edasi, seda vähemaks selliseid juhtumisi jääb. "Ikka ju õpid, arened ja lähed edasi – nii karjääris kui ka eluharjumustes."

Saate "Laula mu laulu" Otile pühendatud järelsaates rääkisid ka sõbrad just nimelt tema hajameelsusest. Nii meenutati lugusid, kuidas Otti on tihti tulnud maja ees pool tundi oodata, sest ta on jäänud lihtsalt telekast mõnd saadet vaatama. "Mis siin ikka, need lood vastasid tõele, kuigi jäävad ikka aastate taha. Kõik need hilinemised ja ootamised jäävad Eurovisioni eelsesse aega," kinnitab Ott. "Ma küsisin ka poistelt, miks nad nii vanu lugusid räägivad, ma ju olen sellest ammu üle saanud. Aga nemad ütlesid, et pidid ju midagi markantset meenutama."

Kuidas Ott ennast siis parandas – kas käis psühholoogi juures? "Ei, nii hull nüüd asi ka ei ole. Eks vanusega tuleb ikka kogemus ja mõistust ka rohkem pähe. Enam ma ei ole noor uljaspea, kes oma mõtetes ringi uitab. Olen oma tegemistes stabiilsemaks ja konkreetsemaks muutunud," ütleb ta. "Nüüd on hoopis nii, et kui enne pidid poisid mind maja ees pool tundi ootama, siis nüüd olen ma juba enne neid maja ees valmis."

Ott tunnistab, et eks ta sai hilinemise pärast korralikult sõpradelt pahandada ka ja just see ongi teda kõige rohkem muutnud. "Kaua inimesed ikka kannatada jõuavad! See on mulle kõvasti mõtteainet andnud ja enam ma ei lase sõpradel enda järele oodata."

Olgugi et Ott on hilinenud proovidesse ja soundcheck’i, pole ta kontserdile kunagi hiljaks jäänud. "Seda ei juhtugi kunagi. Viimastel aastatel olen ka heliproovid kenasti tehtud saanud. Pärast superstaarisaadet oli mul see aeg, kui noor maapoiss oli linna tulnud, pea laiali otsas, just oma elamise saanud ja nii ma vahel igale poole hilinesingi. Õnneks ei ole ma aga tõesti kunagi kontserdile hiljaks jäänud."

Ott usub, et eks see hajameelsus üks kunstiinimeste kutsehaigus ole. "Nii tundub küll. Mul on palju muusikutest, näitlejatest ja kunstnikest sõpru-tuttavaid ja neil on sama probleem. Samuti on mu kolm tädipoega muusikud ja nemad on samamoodi hajameelsed." Ott kinnitab aga veel kord – nüüd on kõik korras ja hajameelsus (peaaegu) ajalugu!

Sõber Heinar: andsime kord Otile ka õppetunni

"Algusaegadel, kui me suhtlema hakkasime, oli tal hajameelsus palju hullem, aga nüüdseks ta on end kõvasti parandanud. Kunstiinimeste puhul on see täiesti normaalne, et nad mõtetega omas maailmas on," räägib Oti sõber Heinar Õispuu.

Heinar meenutab seoses Oti hilinemistega paari markantsemat seika. "Ükskord ootasime teda maja ees, rääkisime autos juttu ja teda ei tulnud. Lõpuks helistasime ja küsisime, et kaua me ootama peame ja tema ütles, et unustas end ETV pealt mingit seriaali vaatama. Teine kord Otti oodates helistasime ja ta ütles meile aitäh, sest oli oma telefoni ära kaotanud ja kuulis siis, kus see helises," muigab Heinar ning

ütleb, et tegelikult on Oti hajameelsus isegi natuke naljakas.

Kuna Ott pidevalt hilines, mõtlesid sõbrad välja nipi, kuidas Ott varem kodust välja saada. "Enne, kui me üldse kuhugi jõudma hakkasime, helistasime umbes 20 minutit ette ja ütlesime, et ootame teda all ja tulgu välja. Kui lõpuks kohale jõudsime, siis ta enam-vähem tuligi." Kaua selline trikitamine aga ei kestnud, sest Ott tabas ära, et sõbrad nii teevad, hakkas aknast välja vaatama ja nägi, et tegelikult keegi teda veel ei oodanud."

Siiski on sõbrad Otile kord ka õppetunni andnud ja ilma hoiatamata lihtsalt minema sõitnud. "Tänu sellele ta nüüd enam ei

hilinegi, kuna teab, et meile see ei meeldi."

Nüüd olevat aga nii, et kui Ott hakkabki hiljaks jääma, siis ta helistab ja ütleb, et läheb veel natuke aega.

Ema Külli: Otil olid kindlad kohad, kuhu ta end unustas

"Ott oli lapsena selline poiss, kes hoidis omaette. Tal olid omad kindlad kohad, kuhu end vahel unustas. Näiteks on Jüris pühad kivid – ristikivid – ja kui lasteaias kõik juba toas olid, kuid Otti ei olnud kuskil, teadsid kasvatajad, et ta on seal," meenutab Oti ema Külli. "Sinna ta end siis unustas, mõtles oma mõtteid ja loomulikult laulis kogu aeg," ütleb Külli ja lisab, et pojal ei hakanud iseendaga kunagi igav.

Seda, et Ott oleks lapsepõlves õuest tuppa tulles oma kampsuni või ühe kinga kuhugi unustanud, Külli ei mäleta. "Praegu on aga küll nii, et kord on pintsak kuhugi jäänud ja kord jope kadunud. Lapsepõlves läksin lasteaeda vastu ja korjasin kõik asjad kokku. Aga ta alati vabandas ja oli nii õnnetu, et kuidas ta küll jälle midagi ära kaotas."

300meetrisel teelõigul koolist koju kippus Ott ära kaduma üsna tihti. "Kord leidsin Oti kraavis lepatriinuga rääkimas. Ta ongi selline puudega rääkija ja loodusega suhtleja. Nüüd on tal linnas selleks muidugi vähem aega."

Ema usub, et kolme aasta tagune hajameelsuspuhang oli tingitud komeedina muusikataevasse lendamisest. "Ta oli ju noor artist, kes ei osanud ei öelda. Nii ta läkski kõigega kaasa – ühest uksest sisse, teisest välja ja ühelt laval teisele. Peale selle intervjuud ja fännid. Nüüd on tal tulnud tarkust ja ka olukord on rahulikumaks läinud. Nüüd ta teab, mida tahab ja oskab ka eitavalt vastata."

Külli ütleb, et tegelikult on hajameelsus neil suguvõsas pärilik. "Me

oleme kõik natuke omas maailmas," naerab ta.