Inimesed

Kivisildnik: jube hea, kui raamat on ühe ööga valmis kirjutatud, palju närvi hoiab kokku (4)

Rainer Kerge, 5. oktoober 2014 11:00
KIRJANDUS ON MÕISTUSEVASTANE: «Ikka on midagi paremat teha kui rasket tööd, kiusatusi on ju meeletult. Raamatu kirjutamise ajal jätad sa end ju mõnest meelelahutusest ilma. Jooming jääb joomata, kui pead paar päeva laua taga istuma. Kirjandus on täiesti mõistusevastane tegevus, aga millegipärast mõned seda ikka teevad,» dotseerib Kivisildnik.
"Kirjutamise juures on toredad hetked ikka väga lühikesed. Kirjutamine on nagu sport: kõrvuta rasket trenni ja rasket pingutust võistlusel selle hetkega, kui sa seisad pjedestaalil – no korraks on mõnusam! Luules on muidugi veel pjedestaale vähe ja kulda sulle kah kaela ei riputata. Tunne, et sa oled teinud ülima, mida teha võid, on muidugi hea, aga siis tuleb kohe uus mure: järgmine raamat peaks olema ju veel parem," analüüsib poeedi elu Kivisildnik, maksuametnikele Sven Sildnik, kirjanik, toimetaja ja kirjastaja.

Mis hindele teeksid praegu abituuriumi etteütluse eesti keele grammatikas?

Samal teemal

Ma tean, et peangi ennast surmani tõestama, aga põhimõtteliselt olen ma tõestanud ennast Reet Kasikule (keeleteadlane, Tartu ülikooli õppejõud – R. K.) ja eesti keele arvestuse ära teinud. Erinevalt paljudest teistest kirjanikest võin ma ette näidata ametliku paberi, et ma oskan eesti keelt. Eks see etteütlus valus oleks, aga kuidagi ma ikka hakkama saaks.

Sa oled olnud kirjanik umbes 30 aastat. Mis on kõige jaburam keeleuuendus, mille oled pidanud üle elama?

Ma olen jäänud kirjaniku põhiülesande juurde: teha keelt, mitte kuulata ametnike ettekirjutusi. Kõige jaburamat keelt kasutab tänapäeval aga ilmselt see poliitkorrektne seltskond, kes lihtsalt peksab segast: see pole enam inimkeel, vaid aparaat, mis aitab varjata, et inimestel ei ole midagi öelda. Nad peavad kordama mingit püha tõde, aga argumente ja fakte ei ole ja siis lihtsalt jorisevad nagu luteri papp lihavõtte ajal. See on onomatopöa – inimkeele jäljendamine, tehakse justkui inimhääle moodi heli, aga mõtet sees ei ole.

Kirjanikud on sageli kirjutamisharjumustelt konservatiivid: Luts ei tahtnud töölauda vahetada; Kross ütles, et pole aega arvuti peale üle minna. Millised on sinu nõudmised töökohale ja töövahendile?

Mul on kah konservatiivne mõisa-elulaad. ma ei kujuta ette, kuidas oleks võimalik kirjutada linnakorteris või äärelinnamajas, see rusuks ja raiskaks energiat. Kirjanduses on aga väga tähtis, et sa paned kogu oma energia sellesse, mida sa kirjutad, ja iga asi, mis seda energiat ära võtab või tükeldab, teeb su kirjatöö halvemaks.

Pühendumine ja keskendumine vajab privaatsust ja vaikust – need on elementaarsed töötingimused. Ning pühenduda aitab tuttav koht ja tuttav klaviatuur, ükski tehniline asi ei tohi segada. Võõras arvutis ja võõras kohas ei saa keskenduda.

Kas sinu töögraafik sõltub rohkem inspiratsioonist või tähtajast? Kirjutad sa siis, kui tuleb tuju, või siis, kui oled võtnud endale mingi kohustuse?

Jämedas joones jaguneb mu töö kaheks: kirjastamiseks ja kirjutamiseks. Kas viimase jaoks on vaja just inspiratsiooni… mina nimetan seda rohkem ikka transiks. Kui intensiivse kirjutamise ajal keegi näiteks helistab või on vaja mingi asi ajada, siis ega ma hiljem mäleta, mida rääkisin või tegin. Ma olen kirjutamise ajal ikka sellest maailmast nii-öelda ära.

Kui sa kirjutad konkreetset lugu, siis sa näed seda samal ajal silme ees nagu filmi?

Visuaal on mulle tähtis küll. Sageli algab raamatu tegemine sellest, et ma konkreetselt näen selle ülesehitust või põhikujundit. Nii et "nägemine" on õige sõna, aga see ei pruugi alati olla une nägemine, lihtsalt sa näed seda, mida tahad teha.

Päris und vaadatakse ikka voodis ja sageli tulevad head mõtted sellises poolune staadiumis, vahetult enne päris magama jäämist. Osal kirjanikel on öökapil märkmik, kuhu voodis tulnud mõtted üles tähendada; osa loodab aga sellele, et väärt mõte on hommikul meeles – ja kesk­pärasest pole ju kahju, kui juhtub ununema. Kumba tüüpi sina oled?

Märkmikke peab olema igal pool, sest tegelikult elu näitab, et ega need head mõtted ikka niisama meelde jää. Väga hea, kui sul on öökapimärkmik, reisimärkmik, töölauamärkmik ja köögimärkmik. Elu peab olema kaetud märkmikega, sest kirjanik töötab kogu aeg ja energia, mis kulub mõtte meelespidamiseks, blokeerib järgmised mõtted ära. Meelespidamine on lihtsalt raiskamine, märkmik on palju ökonoomsem lahendus.

Paljud muidugi kirjutavadki nii vähe, et neil polegi märkmikku vaja – paar luuletust aastas jäävad niigi meelde.

Aga see poolune staadium, une ja ärkveloleku piir, on tõesti kõige viljakam ja magusam aeg. Aju lainepikkuse on siis veidi teine.

Mis on sulle kirjutamise juures mõnulemise aeg – kas idee väljamõtlemine, materjali otsimine, teksti viimistlemine või viimaks valmis raamatu käeshoidmine?

Kõige õnnelikum aeg on see, kui mul on käes väga hea materjal: kui mul on 1000 luuletust, millest suurem osa on head ja ma saan hakata neist komponeerima luulekogu – valida välja 70 teksti, mis oma motiivide, meeleolude ja tehniliste näitajate poolest omavahel jube hästi sobivad.

Luuletusega on vist nii, et kui ta on valmis, siis ta on valmis – hiljem mingit toimetamist või kohendamist või kapitaalset ümbersõnastamist pole?

Tegelikult ikka on küll. Luuletusel saab kõigepealt valmis põhikujund ja sellega enam tõesti rohkem tööd ei ole, sest sellest luuletus algab. Aga edasi tuleb kompositsioon: kuidas sa kujundi välja mängid – see on see, mis tavaliselt jääb luuletajatel üldse tegemata.

Kunagi Jan Kaus pakkus, et ma ilmselt kirjutan hästi spontaanselt ja kunagi ei paranda ega muuda midagi. Tegelikult on see kaunikesti vale; on luuletusi, mis mul saavadki spontaanselt valmis, aga väga sageli kirjutan ma neid mitu-mitu korda ümber. Ma olen ühte luuleraamatut teinud kolm-neli aastat. Lõpuks ongi see tõesti lihtsas kõnekeeles ja kõik on lihtne ja selge. Aga lihtsus ei tule alati kohe kätte.

Mul on kirjutades üks hea enese­pettuse trikk: sageli ma kirjutan näiteks öö jooksul raamatu põhja valmis. Kirjutan öö jooksul 60 luuletust ja ütlen iseendale: nii, nüüd on see raamat valmis! Ja sellega on tohutu pinge maas – raamat on tehtud, eks ole! –, sest pooliku töö stress on talumatu.

Edasine on vaikne timmimine ja nikerdamine, mis lõpeb sellega, et nii-öelda valmis raamatuga tehakse veel kolm-neli kuud tööd, mille käigus jääb ehk ainult iga kümnes luuletus oma algsele kujule lähedasse vormi, ülejäänud kirjutatakse mitu korda täiesti ümber. Aga seda nikerdamist on hea teha, sest suurt pinget pole enam, sest üldplaan on selge, pilt on ees – selle pildi järgi sa visandad raamatu ära, ja edasine on kihtide lisamine nagu maalimisel.

Psühholoogiliselt on jube hea, kui raamat on ühe ööga nii-öelda valmis kirjutatud, väga palju närvi hoiab kokku.

Öö on sulle tavaline või isegi hädavajalik kirjutamise aeg?

Öö on hea aeg ideede jaoks, sest sa oled väsinud ja ajus hakkavad pidurid ära kaduma, tööle jääb põhimootor. Samas jälle – kui inimene väga kaua ei maga, hakkab see tervisele. Kirjutamine ei ole üheski tehnikas väga tervislik. Kui sa lihtsalt istud tööajal laua taga ja püüad neli tundi järjest kirjutada, ei pruugi jälle tulemust tulla.

Minule on luule ikka ääretult suur pingutus.

Mis taiesega sa kindlasti veel eestlasi ründad?

Eestlane on endale nii palju halba teinud, et mina küll ei pea enam sekkuma, see oleks tühi töö ja vasikaga võidu jooksmine. Eks ma realistina kirjutan asjadest nii, nagu nad on, aga see ei ole kallaletung. See on diagnoos. Arst ei tee inimesi haigeks, ta ütleb lihtsalt, et sul on vähk, kõik. Ega siis arst halb ole, kui asjad on niimoodi.

Soovitus algajale kirjanikule: tuleb palju lugeda, et oleks silmapiir

"Arukat tööd tuleb teha: analüüsida, mis toimub, kuidas teised kirjutavad.

Tuleb palju lugeda, et oleks silmapiir. Sul peab ikka olema kaart sellest, mis on juba tehtud, et sa ei hakkaks uuesti jalgrattaid leiutama – see on väga piinlik lugu, mis tavaliselt juhtub.

Lisaks – ära vaata meeleolu, vaata tehnikat. Meeleolu on igal inimesel olemas, aga tehnikat igaühel pole. Kui mingi asi meeldib, siis vaata, kuidas see töötab. Mismoodi on kirjanik asja käima pannud, kuidas tegelane on tehtud? Ära vaata auto disaini või tuuleklaasi või laterna kuju, vaata mootorit, mis asja käigus hoiab."

Kivisildnik: "Raamatupoest hea kirjanduse leidmine nõuab trenni."

"Raamatupoodides paraku kirjanduse osakonda ei ole, jube raske on leida üles head kirjandust, sest tohutute aluste peale laotud või eriti esile tõstetud raamatutest on suurem osa selline jõledus, millest tuleb eemale hoida. Tegelikult on aga head kirjandust lõputult palju!

Mina soovitan lugeda klassikat. Mul on mõned jutuautorid, keda ma üle loen, niisugused klassikalised tõprad nagu Petronius. Vana-Rooma lõõpi lugedes on alati äratundmisrõõm, et vahepeal pole midagi paremaks läinud: aegade algusest alates on seesama jama.

Eks lugemisel on ka mitmesuguseid eesmärke, mõnikord tahad lihtsalt mõne autori kohta teada, kes ta selline on – väärikas kirjastus andis välja, võib-olla tõesti on midagi väärt. Minu põhiline lugemise eesmärk on aga saada sellest maailmast minema.

Mul on raamatud, kust ma loen pool lehekülge ja juba olen siit läinud siit! Näiteks üks Poola luuletaja, absoluutne geenius, Zbigniew Herbert. Tema läheb küll moodsa klassika alla, kuid on ka vanemat kraami, mida võib alati lugeda: Tolstoi näiteks, aga ka Tammsaare novellid on suures osas väga head."

Samal teemal

10.08.2014
(:) kivisildnik | Inimrööv kaaperdatud riigis
29.07.2014
(:)kivisildnik | Mõni sõna proua presidendi kaitseks
11.07.2014
(:)kivisildnik | Alaealiste õigusest teha vanainimeste asja